Kuidas valgest geipornostaarist räppar sai

Alguses olid neegrid. Siis tuli keegi Vanilla Ice, siis oli vahepeal veel terve riburada kõikvõimalikke valgenahalisi nagamanne ja veen enne kui Vanilla Ninja kodumaist turgu oma tümpsuga vallutama hakkas, laekus kusagilt globaalsele muusikaturule keegi Eminem'i-nimeline tegelane. Valge räpp oli tulnud, et jääda.

Järgmine pealtnäha hästikaitstud bastion vallutati geiräpparite tulekuga nagu möödaminnes. Umbes viie aasta eest lekkis internetti foto, millel Lil' Wayne ühe teise räppariga usinalt musitab ja maailm polnud taaskord enam endine. Aga no vähemalt olid need veel mustanahalised räpimuusikamaailma edetabelite täitjad. Muide, seni parim ja ilmselt ka autoriteetseim ülevaade neist universumi lõppu ennustavatest sündmustest on hip-hop-maailma insaideri Terrance Dean'i kirjutatud "Hiding in Hip Hop".

Ja tõttöelda ei kulunud eriti kaua aega, et puritaanide õudusunenäod veelgi šokeerivamaks muutuksid. Mõned head aastad tagasi elas ameerikas nimelt üks kena väike poiss, kes suuremaks kasvamise kõrvale kuulas vaheldumisi räppi ja punki. Ikka nii, et kui Dr. Dre ära tüütas, siis pani peale Bad Brains'i ja vastupidi. Vahepeal mängis ka ise ühes punkbändis. Ning siis lasi poiss ühel kaugeltki mitte nii kenal päeval ühel mitte eriti andekal "kunstnikul" teha endale need koledad tätoveeringud.

Kogu universumi progressiivselt ontlikud onud ja tädid teavad, et just selline liberaalne kasvamiskeskkond kujundaski noorest Chris Porter'ist sellise "põhjuseta mässaja" ning varasemat arvestades oli täiesti loomulik, et poiss teatas ühel jällegi mitte nii kenal päeval oma perekonnale, et ta on gay ning juhuks kui sellest veel väheks peaks jääma, siis põrutas järgi ka teise uudise. Et ta tegutseb ka näitlejana. Geipornomaailmas. Üllataval kombel perekond ei näidanudki üles eriti suurt šokki, millest võib järeldada, et liberaalsus oli juba varem salakavalalt mürgitanud nendegi hinged ning tõsiseid traditsiooniliste pereväärtuste kaitsjaid neist paraku enam ei saakski.

Väikesele Chris'ile (kes tegelikult polnudki nüüd enam midagi nii väike, sest ta oli aastatega endale muskleid juurde kasvatanud ning igati mehistunud - ainult need tobedad tättuud olid etteheitvaks tunnistuseks noorepõlverumalustest) polnud sellest aga veel küllalt. Ta võttis ühena esimestest enda valitud eriala inimeste seast ette oma tööde ja tegemiste kajastamise sotsiaalmeedias ning on praeguseks saanud üheks suurimaks spetsialistiks, kuidas pornostuudiote loomingut twitteri ja feissbuuki vahendusel reklaamida ning müüa. Märksõnadeks ikka individuaalne lähenemine potentsiaalsetele klientidele, tavapäraste reklaamiosakonna koostatud kaubandusalaste teadete (a la "Osta SEDA, sest SEE on parim!") asemel isikustatud sõnumite levitamine ja isegi läbi kalkkülmade infoliinide tuntava inimliku soojuse mõõde.

Igatahes tundus Chris'ile, et tal jääb oma päevatööst (või on see just öötöö?) aega ülegi ning otsustas ammuse armastuse juurde tagasi pöörduda ja proovis räppimist. Endalegi üllatuseks olevat see tal päris hästi välja tulnud ning niisiis andiski ta esinejanime Double Dose all mõne aja eest välja oma esimese singli "Fuck this industry (vt. ka YouTube'st)." Sellega oli järjekordne (muusika)ajalugu muutnud sündmus teoks saanud ja jääb üle ainult hingevärinal oodata, millega need degenerandid järgmiseks hakkama saavad.

Siis kui Chris Porter veel noor ja peaaegu (v.a. tattood) ilus oli.