"Ma ei mõista inimesi kes kulutavad raha raamatute peale..."

Tänane tsitaat:
("Ma ei mõista inimesi kes kulutavad raha raamatute peale... kui vaja infot siis leiab selle internetist. kui vaja mingit konkreetset raamatut, siis saab raamatukogust tasuta laenutada.")

Tsipa parem küll kui kunagine "Mul kodus juba üks raamat on, milleks mulle neid teisi veel vaja peaks minema?" aga ikkagi. Hea küll, mööndustega olen ma nõus, et hea hulga teatmeinfost saab ehk tõesti veebist või ümbernurga raamatukogust kätte. Kindlasti aga mitte kõike ja seda vähem seda saab, mida spetsiifilisemaks see info läheb. Näiteks kuskohast veebist võiks leida kasvõi Lorupi toodete kataloogid? Neid kõiki pole isegi Suure Neliku (s.o. Rahvusraamatukogu, Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu, Tartu Ülikooli Raamatukogu ja Kirjandusmuuseum) peale kokku võimalik klappida, sest neid lihtsalt ei ole. Või vaid kümne aasta eest ilmunud, seni põhjalikuima trükis avaldatud raamatu meie lennunduse ajaloost: "Aeg. Mehed. Lennukid : Eesti lennunduse arengulugu kuni 1940. aastani"? Andmebaasid teavad kinnitada, et see on kogu riigis mingil kujul olemas vaid seitsmekümnes raamatukogus.

Või mitu raamatukogu (peale Suure Neliku, kes sundeksemplare saavad) jaksas endale soetada mõne aasta eest ilmunud ülipõhjaliku teatmeteose "Eesti sõjalised autasud ja rinnamärgid 1918-1940"? Kiire otsing näitas, et väljaspool Suurt Nelikut on see veel olemas Tallinna Keskraamatukogus, Kumus, Tartu Linnaraamatukogus, ERMis ja EMÜ raamatukogus (igaühes üks eksemplar) pluss veel viieteistkümnes pisemas raamatukogus. Kõik.

Eesti Vabariigis on hetkel kokku aga 1029 raamatukogu ja see on vaid üks näide väärast arusaamast, nagu saaks suvalisest raamatukogust alati kõike. Ei saa. Ei saa palju lihtsamaidki asju nagu näiteks kasvõi kooli kohustuslikku kirjandust, mis on tihtipeale lihtsalt puhtfüüsiliselt makulatuuriks loetud. Jah, on ju veel olemas RVL (raamatukogudevaheline laenutus), millega saab vajalikku teavikut (kui see just mittelaenutatav arhiiveksemplar pole) kasvõi Tallinnast või Tartust oma koduraamatukokku kohale tellida aga see on tülikas, aeganõudev ja pealegi samuti mitte päris tasuta.

Ehk siis isegi juhul kui me eelkõige puhtmeelelahutusliku kirjavara kõrvale jätame, on isikliku raamatukogu loomine nende valdkondade teostest, mis huvi pakuvad või mida igapäevaelus või -töös tarvis läheb (või suure tõenäosusega võib minna), minu meelest küll üks väga tark ettevõtmine. Ja ma saan küll ka aru, et mu enda paberimaania (eriti nende va koodeksikujuliste paberipakkide näol, mida ka raamatuteks kutsutakse) ületab ammu igasugused mõistlikkuse piirid aga vat sedamoodi kommenteerijaid ei mõista jälle mina. :)