Alguses olid neegrid. Siis tuli keegi Vanilla Ice, siis oli vahepeal veel terve riburada kõikvõimalikke valgenahalisi nagamanne ja veen enne kui Vanilla Ninja kodumaist turgu oma tümpsuga vallutama hakkas, laekus kusagilt globaalsele muusikaturule keegi Eminem'i-nimeline tegelane. Valge räpp oli tulnud, et jääda.
Järgmine pealtnäha hästikaitstud bastion vallutati geiräpparite tulekuga nagu möödaminnes. Umbes viie aasta eest lekkis internetti foto, millel Lil' Wayne ühe teise räppariga usinalt musitab ja maailm polnud taaskord enam endine. Aga no vähemalt olid need veel mustanahalised räpimuusikamaailma edetabelite täitjad. Muide, seni parim ja ilmselt ka autoriteetseim ülevaade neist universumi lõppu ennustavatest sündmustest on hip-hop-maailma insaideri Terrance Dean'i kirjutatud "Hiding in Hip Hop".
Ja tõttöelda ei kulunud eriti kaua aega, et puritaanide õudusunenäod veelgi šokeerivamaks muutuksid. Mõned head aastad tagasi elas ameerikas nimelt üks kena väike poiss, kes suuremaks kasvamise kõrvale kuulas vaheldumisi räppi ja punki. Ikka nii, et kui Dr. Dre ära tüütas, siis pani peale Bad Brains'i ja vastupidi. Vahepeal mängis ka ise ühes punkbändis. Ning siis lasi poiss ühel kaugeltki mitte nii kenal päeval ühel mitte eriti andekal "kunstnikul" teha endale need koledad tätoveeringud.
Kogu universumi progressiivselt ontlikud onud ja tädid teavad, et just selline liberaalne kasvamiskeskkond kujundaski noorest Chris Porter'ist sellise "põhjuseta mässaja" ning varasemat arvestades oli täiesti loomulik, et poiss teatas ühel jällegi mitte nii kenal päeval oma perekonnale, et ta on gay ning juhuks kui sellest veel väheks peaks jääma, siis põrutas järgi ka teise uudise. Et ta tegutseb ka näitlejana. Geipornomaailmas. Üllataval kombel perekond ei näidanudki üles eriti suurt šokki, millest võib järeldada, et liberaalsus oli juba varem salakavalalt mürgitanud nendegi hinged ning tõsiseid traditsiooniliste pereväärtuste kaitsjaid neist paraku enam ei saakski.
Väikesele Chris'ile (kes tegelikult polnudki nüüd enam midagi nii väike, sest ta oli aastatega endale muskleid juurde kasvatanud ning igati mehistunud - ainult need tobedad tättuud olid etteheitvaks tunnistuseks noorepõlverumalustest) polnud sellest aga veel küllalt. Ta võttis ühena esimestest enda valitud eriala inimeste seast ette oma tööde ja tegemiste kajastamise sotsiaalmeedias ning on praeguseks saanud üheks suurimaks spetsialistiks, kuidas pornostuudiote loomingut twitteri ja feissbuuki vahendusel reklaamida ning müüa. Märksõnadeks ikka individuaalne lähenemine potentsiaalsetele klientidele, tavapäraste reklaamiosakonna koostatud kaubandusalaste teadete (a la "Osta SEDA, sest SEE on parim!") asemel isikustatud sõnumite levitamine ja isegi läbi kalkkülmade infoliinide tuntava inimliku soojuse mõõde.
Igatahes tundus Chris'ile, et tal jääb oma päevatööst (või on see just öötöö?) aega ülegi ning otsustas ammuse armastuse juurde tagasi pöörduda ja proovis räppimist. Endalegi üllatuseks olevat see tal päris hästi välja tulnud ning niisiis andiski ta esinejanime Double Dose all mõne aja eest välja oma esimese singli "Fuck this industry (vt. ka YouTube'st)." Sellega oli järjekordne (muusika)ajalugu muutnud sündmus teoks saanud ja jääb üle ainult hingevärinal oodata, millega need degenerandid järgmiseks hakkama saavad.
28 mai 2011
Kuidas valgest geipornostaarist räppar sai
26 mai 2011
"Ma ei mõista inimesi kes kulutavad raha raamatute peale..."
Tänane tsitaat:
("Ma ei mõista inimesi kes kulutavad raha raamatute peale... kui vaja infot siis leiab selle internetist. kui vaja mingit konkreetset raamatut, siis saab raamatukogust tasuta laenutada.")
Tsipa parem küll kui kunagine "Mul kodus juba üks raamat on, milleks mulle neid teisi veel vaja peaks minema?" aga ikkagi. Hea küll, mööndustega olen ma nõus, et hea hulga teatmeinfost saab ehk tõesti veebist või ümbernurga raamatukogust kätte. Kindlasti aga mitte kõike ja seda vähem seda saab, mida spetsiifilisemaks see info läheb. Näiteks kuskohast veebist võiks leida kasvõi Lorupi toodete kataloogid? Neid kõiki pole isegi Suure Neliku (s.o. Rahvusraamatukogu, Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu, Tartu Ülikooli Raamatukogu ja Kirjandusmuuseum) peale kokku võimalik klappida, sest neid lihtsalt ei ole. Või vaid kümne aasta eest ilmunud, seni põhjalikuima trükis avaldatud raamatu meie lennunduse ajaloost: "Aeg. Mehed. Lennukid : Eesti lennunduse arengulugu kuni 1940. aastani"? Andmebaasid teavad kinnitada, et see on kogu riigis mingil kujul olemas vaid seitsmekümnes raamatukogus.
Või mitu raamatukogu (peale Suure Neliku, kes sundeksemplare saavad) jaksas endale soetada mõne aasta eest ilmunud ülipõhjaliku teatmeteose "Eesti sõjalised autasud ja rinnamärgid 1918-1940"? Kiire otsing näitas, et väljaspool Suurt Nelikut on see veel olemas Tallinna Keskraamatukogus, Kumus, Tartu Linnaraamatukogus, ERMis ja EMÜ raamatukogus (igaühes üks eksemplar) pluss veel viieteistkümnes pisemas raamatukogus. Kõik.
Eesti Vabariigis on hetkel kokku aga 1029 raamatukogu ja see on vaid üks näide väärast arusaamast, nagu saaks suvalisest raamatukogust alati kõike. Ei saa. Ei saa palju lihtsamaidki asju nagu näiteks kasvõi kooli kohustuslikku kirjandust, mis on tihtipeale lihtsalt puhtfüüsiliselt makulatuuriks loetud. Jah, on ju veel olemas RVL (raamatukogudevaheline laenutus), millega saab vajalikku teavikut (kui see just mittelaenutatav arhiiveksemplar pole) kasvõi Tallinnast või Tartust oma koduraamatukokku kohale tellida aga see on tülikas, aeganõudev ja pealegi samuti mitte päris tasuta.
Ehk siis isegi juhul kui me eelkõige puhtmeelelahutusliku kirjavara kõrvale jätame, on isikliku raamatukogu loomine nende valdkondade teostest, mis huvi pakuvad või mida igapäevaelus või -töös tarvis läheb (või suure tõenäosusega võib minna), minu meelest küll üks väga tark ettevõtmine. Ja ma saan küll ka aru, et mu enda paberimaania (eriti nende va koodeksikujuliste paberipakkide näol, mida ka raamatuteks kutsutakse) ületab ammu igasugused mõistlikkuse piirid aga vat sedamoodi kommenteerijaid ei mõista jälle mina. :)
30 märts 2011
Alkoholireklaam
Pisukese tormi veeklaasis (või peaks ütlema viinaklaasis?) on tekitanud brasiillaste Cachaça Magnifica uus reklaam, mis rihib samasse kategooriasse nagu mitmed aastad tagasi kaunistasid Tallinna tänavaid ühe finantsasutuse reklaamid à la "Sinu poeg käib homoklubis. Aga Sinu raha?" Mõnede meelest nõme, mõnede meelest homofoobne ja minu meelest lihtsalt natuke naljakas. :) 
(Pildi detaile näeb paremini siis kui see suuremaks klikata.)
23 märts 2011
Veesaapad
Tegevusaeg ja -koht: eile, pärastlõunane südalinn.
Tegelased: tasakesi kodu poole jalutav vanem proua koos umbes 2-3-aastase, ilmselt lapselapsega.
Korralikult sisse pakitud pätakas tatsas tähtsalt mööda kõnniteed kuni ette sattus suuremat sorti veelomp. Muidugi oli lapsel vaja sinna sisse ronida. Õige ju kah, miks ringiga ümber veekogu minna, kui ometigi saab otse ning pealegi on vees pladistada päris tore. Eriti kui sul kummikud jalas on.
Vanaema ei saanud kõigest sellest loomulikult aru ning rääkis hoopis: "Ole hea laps, tule sealt lombist ära ja lähme edasi."
"Ma võin vee sees olla, mul on veesaapad jalas," teatas pätakas selle peale võidukalt. Ning tatsas paar sammu lombis edasi.
"Jah, sul on kummisaapad jalas küll aga ole ikkagi nüüd hea laps ja tule sealt välja. Me peame koju minema."
Laps vaatas natuke vanaema ja juurdles, et kuidas need suured inimesed ikka nii mõistmatud on. Ja teatas igaks juhuks veel kord: "Mul on veesaapad jalas, ma võin vees olla!"
Ja astus veel paar sammu aga siis kadus kindel põhi jala alt ära ning pätakas oli ühe jalaga üle põlve sügavuses vees. Lombi põhjas oli täiesti alatult veel mingi salakaval auk. Ning niimoodi see pägalik seal nõutult ja veidi üllatunult siis seisis, vaatas oma vee alla kadunud saapaga jalga ning konstateeris elutargalt tõsiasja: "Mu veesaabas on nüüd vett täis..."
Blogikirjanduslik Emand
No oli nüüd seda vaja...
Lobisesin öösel kolm sõna Ivariga ja lõpuks jõudis jutt sinnani, et Emand on (lisaks muule muidugi) ka blogikirjanduslik tegelane. Ja nüüd trambib see tegelane jalgu ja nõuab, et kui tema juba selline tähtis kultuurapersoon on, siis ma peaks temast kirjutama hakkama. Kohe, nüüd ja praegu! Et ideaalis viieköiteline triloogia aga kui nii palju korraga ei jõua, siis alla novelleti ei tulevat üldse mitte kõne allagi ja mingise laastu peaks ma kohe valmis treima.
Hää küll, eks ta peab siis nüüd selle mõne olukirjeldusliku reaga leppima. :)
16 märts 2011
Kümnest filmist. Lühidalt.
"Plan 9 from outer space" (1959)
http://www.imdb.com/title/tt0052077/
Traditsiooniliselt maailma kõigi aegade kõige kehvemaks filmiks tunnistatud "šedööver" on tõesti kehv. Kunagi paarikümne aasta eest tundus see põnev ja kitšilikus võtmes hästi tehtud pseudoulmekas (mis sest, et me juba siis teadsime, et režissöör Ed Wood võttis oma tööd ise surmtõsiselt) aga nüüd üle vaadates oli kogu lumm lahtunud. Õigupoolest isegi mitte üle vaadates, sest lõpuks ma suutsin ehk poole filmist üle vaadata, ülejäänud sai "edasi keritud". Ikka jube tüütu oli. Ja vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei tundunud see film nüüd enam ka nii halb, et ainuüksi seepärast heade sekka tõuseks.
2/10
"Pop art" (2008)
http://www.imdb.com/title/tt1291647/
Väga nutikas lühifilm olude sunnil massist erinevatest indiviididest ja sellest, milleni "halli massi" hoolimatus, julmus ning lausa otsene vägivald viia võivad. Fookuses on kahe outsider'ist poisi omavaheline sõprussuhe ning nende suhestumine välismaailmaga. Annab taaskord alust juba vanadel teemadel mõtisklemiseks.
10/10
"Chasseurs de dragons" (2008)
http://www.imdb.com/title/tt0944834/
Paar aastat varem populaarsust nautinud prantslaste multikaseriaali järjeks tehtud täispikk film end draakoniküttideks nimetavatest pisisulidest, kes vastu nende endi ootusi saavad kõigepealt endale kaela peale seiklusi ihkava tüdrukutirtsu ning lõpuks satuvadki silmitsi mitmete vastikute lohelaadsete elukatega. Tegevus toimub "Avatari" Pandoraga sarnanevas maailmas, kus gravitatsioon käitub omanuhti ainult talle endale teada olevate reeglite järgi ning mille nutikate karakteritega tegelaste seikluslik elu toimub hästi välja joonistatud arhitektuuriga maailmakildudel. Esindatud on soliidne kollektsioon viiteid inimkonna arhitektuuriklassikale, alates kasvõi näiteks Rooma akveduktidest ning lõpetades Hiina müüri või Angkori templitega.
7/10
"The X files: I want to believe" (2008)
http://imdb.com/title/tt0443701/
Hea küll, X-files võis ju omal ajal tõesti olla teerajaja aga no see teine pik film oli ikka kaunikesti hambutu ja üritas vaid kunagi nii kindlal kassamagnetipaaril Mulder-Scully mängida. Ebaõnnestunult. Vaadake parem kasvõi brittide Torchwoodi. :)
5/10
"Being human" (2008-2011 - kolm esimest hooaega)
http://www.imdb.com/title/tt1349938/
Brittide (NB! Mitte segi ajada ameeriklaste samanimelise ja sama sarja remake'ga!) vampiiri-libahundi-vaimu seriaali kolmas hooaeg lõppes alles möödunud pühapäeval. Kahjuks küll ühe peaosalise surmaga. Kuna vampiir Mitchelli mänginud Aidan Turner on praeguseks juba Uus-Meremaale "Kääbiku" võtetele sõitnud, püüab seal päkapikk Kili'ks ümber kehastuda ning veedab järgmised 2-3 aastat selle projekti külge seotuna, siis ei jäänudki tegijatel just muud võimalust üle. Nagu stsenarist ühes intervjuus ütles: "On parem kui me kirjutame ta tegelaskuju seriaalist usutavana välja ja ei pea järgmise hooaja alguses filmima stseeni, kus kõik ülejäänud peategelased seisavad värske haua juures ning keegi poetab pisarate vahele ohke: "Kes oleks võinud arvata, et ta mesilaste vastu allergiline oli... Nuuks!"
Esimesed kuus osa (ehk siis esimene hooaeg) olid sellised "noh jah, no oli kah aga vaatame, ehk läheb paremaks...". Läkski (või oli selle põhjuseks vana hea seebisündroom ehk siis tegelaste ja nende "eludega" harjumine?) ja teise ning kolmanda hooaja kummagi kaheksa seeriat olid praktiliselt kõik üle keskmise head. Ja omasid häid dia- ning monolooge. Hiljuti kuulutati välja ka aasta pärast linastuv neljas hooaeg ja kuigi ilma Mitchell'ita, võiks nad seda juba kiiremini filmima hakata. :)
Üks lohutus on sarja vaesumisele tegelikult veel. Sellest aastast hakkas pihta ka seriaali spin-off "Becoming human" ja juba tuttavas maailmas elava üleloomuliku seltskonna noorema generatsiooni elu ei ole teps mitte vähem keeruline.
"Being human" saab esimese kolme aasta eest kokku aga tublid kaheksa punkti kümnest.
8/10
"Hot tub time machine" (2010)
http://www.imdb.com/title/tt1231587/
Keskealiste meeste "koolipoistefilm" pisukese ulmemomendi, läbu, viina ja naistega. On küll omamoodi 1980ndate deja vu (nii otseselt kui kaudselt) aga minus mingit suuremat elevust küll ei tekitanud. Paaris kohas vist küll pupsusin natuke naerda aga lõppkokkuvõttes pani see kõik siiski lihtsalt õlgu kehitama. Hää küll, Chevy Chase teenib oma saladusliku remondimehe rolli eest natuke punkte juurde. Aga isegi siis koos selle mööndusega koondhinne kuhugi sinna skaala keskele.
5/10
"Weird science" (1985)
http://www.imdb.com/title/tt0090305/
Erinevalt eelmisest oli see kaheksakümnendatest pärinev ja selle žanri ühe suurima spetsialisti John Hughes'i kirjutatud ning lavastatud "päris" "koolipoistefilm", kus kaks nohikut loovad endale arvuti abil igavese ässa naise, kes loomulikult ellu ärkab ning hakkab muude põnevate asjade kõrval poisse ka meesteks vormima. Omaaegne klassika, mida oli praegu kaunis itsitamaajav vaadata. Natuke nostalgiline kah kuigi ma hästi ei saagi enam aru, miks ma omal ajal (kas see vabandab, et seda küll üsna lühikest aega, sest siis tuli vist juba River Phoenix'i crush peale?) Ilan Mitchell-Smith'i üheks maailma nunnuimaks kutiks pidasin. :)
8/10
"Jackass: The lost tapes" (2009)
http://www.imdb.com/title/tt1600413/
Kõik ilmselt teavad, mis asi on "Jackass" ja millise kastmega seda süüakse. Ning kui sellest nõndanimetatud filmist "inimparve" sketš välja jätta, siis järele jääb puhas jura ja ajaraiskamine.
2/10
"Land of the lost" (2009)
http://www.imdb.com/title/tt0457400/
Ammu klassikaks saanud seitsmekümnendate aastate teleseriaali järgi vändatud film, mis mängib mitmes mõttes (tulnukate leebelt öeldes vanamoodne disain, paljude erinevate seikluste kokkukuhjamine ühte üsna lühikesse filmi jne) kaunis riskantset mängu ja tuleb sellest ohtude keeristormist ometigi hiilgavalt välja. Loomulikult kilbiga.
Aasta parim seikluskomöödia vähemalt nende seast, mida mina nägema juhtusin.
9/10
Sanctum (2011)
http://www.imdb.com/title/tt0881320/
Tõtt-öelda jõudsin ma seda filmi vaatama puhtjuhuslikult. Mul sattus enne järjekordset kohtumist Professoriga (Lokalveränderung!) pealinnas paar tundi vaba aega olema ja Solarise ees püüdis pilku selle filmi reklaam, millel lisaks suurelt kiri "James Cameron". Tüüpiline tõmmekas, sest seda, et Cameron ise vaid üks filmi produtsentidest oli, avastasin ma tükk aega hiljem. Ja siis oli juba hilja. Aga ega ma tegelikult ei kurdagi, sest film oli oma traagikast ja klaustrofoobsest keskkonnast hoolimata vahva, tuletas meelde koolipoisina mitmeid kordi õhinal loetud Norbert Casteret' raamatut "30 aastat maa all", filmis ei olnud 3D-efektidega lolliks mindud ning boonusena pakkusid Ioan Gruffudd ja Rhys Wakefield silmailu. Ja seda kõike umbes nelja euro eest. Tsotsa-tsoola platsa, eat your heart out! :)
7/10
14 märts 2011
Emakeele päevaks ehk "Alo ning Jaak. Karjaste laul"
Kristjan Jaak Peterson
[14. märts (2. märts vkj) 1801 – 4. august (23. juuli vkj) 1822]
"Alo ning Jaak. Karjaste laul" : [Riia linnas 1818]
Alo: Paista, paista, päike armas.
Minu lillikeste peale!
Anna, anna, taevas sini,
Anna vihma, sooja ilma
Täiestagi sülestagi!
Ilusasti õitsemaie.
Kena lõhna laskemaie
Saavad lillilehekesed
Minu armsale Jaagule.
Siis ma võtan sirbikese,
Sirbikese, noakese.
Tulen hommiku kaste’ella,
Kaste’ella, vilula
Üle heina nobedasti
Lillikesi niitemai,
Jaagu kätte andemaie.
Jaak: Tere, tere, Alo armas!
Tere lilli seademasta.
Sina oled lillipoissi,
Mina olen laulumeesi.
Olen teinud uue laulu
Valge kasesilla juures,
Kalli karja keske’ella -
Uue laulu sinule!
Alo: Lase kuulda oma laulu,
Mina pilli ajamai,
Siis on kuulda oru seessa
Torupill ning lauluhääli.
Jaak: Lillike on ilus,
Roosike on kaunis,
Kui ta peale paistab
Päeva silmakene.
Koidupiir on ilus,
Kui ta merestagi
Hakkab üles tõusma
Päeva põues kandes.
Kaunis on ka öösel
Taeva tähekene,
Kui ta pilve läbi
Tasakesi uimab;
Ilusam on minu
Armsa Alo pale,
Kui ta roosihuuled
Laskvad laulu kuulda.
Ilusam on minu
Kalli Alo pale,
Kui ta silmakesed
Paistvad minu peale.
Karjal’ on küll magus
Oru heinakene
Põllu rohukene,
Küll on linnul magus
Allikate vesi;
Liblikas küll imeb
Heina selget kastet,
Mesilane lendab
Pajuurbe vastu,
Mina aga lendan
Alo palge vastu
Suukest otsimai
Roosiallikasta.
Kuusemetsa varjus
Hingab kari armas
Oja rohukaldal!
Männi kõrges otsas
Linnukene magab
Oma pesa seessa.
Mina aga magan
Oma Alo süles. -
Nõnda armas Alo,
Olen mina õnnis,
Sest mu Alokene
Armastab mind ikka.
(Redigeeritud tekstiga versioon pärineb raamatust: Kristian Jaak Peterson "Laulud. Päevaraamat" - Eesti Raamat 1976, lk. 51-52
10 märts 2011
Võõrutusravile?
Ma muidugi ei tea, mida valgete kitlitega (või on need tänapäeval juba kõigil rohelised?) professionaalid selle kohta ütleksid aga tundub, et bibliofiilial on ka (ilmselt ohtlikuvõitu) eriti raskeid vorme. Mida ma peaksin enda mentaalsest tervisest arvama kui hommikul ärgates mäletan unenägu, mis tegeles pikalt tõsise probleemi lahendamisega, mille sisuks oli mure selle üle, kuskohast saada ühe raamatutriloogia puuduvat, rariteetset kolmandat köidet? Kusjuures veel sellise triloogia, mille teistki osa - kolmandast rääkimata - pole autor veel kirjutanudki ja ilmselt kunagi ei kirjutagi, sest ma kahtlen, kas seesamune autorgi teab, et mõne lugeja Unevallas elava alter ego arvates lihtsalt peab sellest triloogia tulema. Ja miks just triloogia aga mitte pentaloogia või diloogia? Müstika!
Ilmselt me oleme seepidest ja kõikvõimalikest järgedest juba niivõrd ära rikutud, et automaatselt kipub alateadvus eeldama, et igale vähegi meeldivale raamatule/filmile/teleprogrammile tuleb varem või hiljem järg. Ka siis kui loo otsad tõmmatakse esimese osaga juba ilusasti kokku ning algselt polnudki mingit plaani asja pikemaks venitada. Kuna aga "publik nõuab" ja on ka lootus sellega veel natuke raha teenida, siis nii neid järgi vorbitaksegi. Mis teadupärast on ju väga väheste eranditega tunduvalt saastam kui algne kraam. Ja kuna meid on aastakümneid sellise "tootmismustriga" harjutatud, võtamegi me seda iseenesestmõistetavana ning söandame natuke porisedagi kui meie "õigustatud ootusi" petetakse. :)
P.S. Raamat, millele ma meeleheitlikult järge otsisin, oli Christopher Rice'i "The blind fall". No ju ma siis tahtsin kah teada, mis traagilise loo ellujäänud tegelastest edasi sai...
P.S. Mitte et ma blogosfäärist või veebisuhtlusest täiesti kadunud oleksin (mida mulle üleeile juba ette heita prooviti), lihtsalt hetkel on selle mu va grafomaaniavajaduse elementaarse rahuldamise võtnud üle Facebook'i-nimeline keskkond. :)
08 jaanuar 2011
05 jaanuar 2011
Üks lahe meem sellest, milline näeb välja mu järgmise CD ümbris
Ringleb sihuke meemike:
1 - Mine http://en.wikipedia.org/ ja vali "random article". Artikli pealkiri saab sinu bändi nimeks.
2 - Mine http://quotationspage.com/ ja vali "random quotes". Lehekülje viimase tsitaadi viimased neli või viis sõna saavad sinu esimese albumi nimeks.
3 - Mine http://www.flickr.com/explore ja vali "interesting photos from the last 7 days". Vali esimese rea või veeru viimane pilt oma albumi kaanepildiks.
4 - Kasuta pilditöötlusprogrammi, et see kõik kokku panna.
5 - Postita saadud album koos selle tekstiga ja märgista seal ära sõbrad, kellelt ootad samuti uusi bände ja albumeid.
Tulemused:
1 - http://en.wikipedia.org/wiki/Ylmf_OS
2 - http://quotationspage.com/quote/1122.html
3 - http://www.flickr.com/photos/formosating/5326702593/
4 - vt. paar rida altpoolt
5 - ei viitsi nimesid külge pookima hakata, kes tahab, võib ju ise vabatahtlikult teha. :)
Miinimumpalk läbi aegade (1965-2011)
Leidsin miskisest kommentaariumist kellegi poolt sinna pandud tabeli ja kuigi ma pole viitsinud kontrollida, kas see on viimseni õiged (mõnda pidepunkti võin küll ka ise mälu järgi kinnitada), panen selle eelkõige iseendale tuleviku tarbeks siia kirja. Äkist läeb tarist. :)
Miinimumpalga kehtestamise kuupäev - Miinimumpalga suurus
1. jaanuar 1965 - 50 rubla
1. jaanuar 1968 - 60 rubla
1. jaanuar 1977 - 70 rubla
1. jaanuar 1990 - 100 rubla
1. jaanuar 1991 - 135 rubla
1. juuli 1991 - 200 rubla
1. jaanuar 1992 - 410 rubla
1. veebruar 1992 - 600 rubla
1. märts 1992 - 1000 rubla
1. juuli 1992 - 200 krooni
1. oktoober 1992 - 300 krooni
1. september 1994 - 450 krooni
1. jaanuar 1996 - 680 krooni
1. veebruar 1997 - 845 krooni
1. jaanuar 1998 - 1100 krooni
1. jaanuar 1999 - 1250 krooni.
Seeg kõik jälle otsast peale ja elu on ilus.
1. jaanuar 2011 278 Eur " Eesti Uus Rubla "
