Madagascar (Madagaskar) (2005)

Madagascar (Madagaskar)
Lavastaja: Eric Darnell, Tom McGrath
2005
http://www.imdb.com/title/tt0351283/

Lõvi Alex on linnadžungli kuningas, New Yorgi loomaaia põhiline vaatamisväärsus. Tema ja ta parimad sõbrad, sebra Marty, kaelkirjak Melman ja jõehobu Gloria on elanud alati õndsas vangistuses, nautides korrapäraseid eineid, sooja eluaset ja publiku imetlust.

Ühel õhtul aga kasutab keskeakriisis ja samas uudishimulik Marty pingviinide abi ning läheb linna peale hulkuma. Muretesevad sõbrad järgnevad talle, mille tulemusel võetakse nad kõik kinni ja laaditakse laevale, mil sihiks Aafrika.

Kui hullumeelsed pingviinid laeva juhtimise üle võtavad, et sellega Antarktikasse sõita, satuvad Alex, Marty, Melman ja Gloria lõpuks hoopis eksootilisele saarele nimega Madagaskar. Seal peavad hellitatud linnaloomad kõvasti pingutama, et tõelises dzhunglis toime tulla.

Muidugi oli mul vaja enne teise osa vaatamist taas üle tšekata ka kolm aastat varem valminud esimene osa. Aastatega ei olnud midagi muutunud, asjad olid just nii nagu mäletasin. Peategelaste nelik on lahe küll ja nendega saab sageli üksjagu nalja aga show tegelikud kangelased on vaieldamatult hullud pingviinid. Punkt.

Kõik on miskipärast võtnud üksmeelselt õhata, et muidu kenad filmid need madagaskarlased ju küll aga vat ei saa see Dreamworks ikka kuidagi Pixari vastu. Aga miks nad peakski? Mu meelest on palju parem variant see, et meil on Hollywoodis kaks igati tipptasemel multikafirmat kui et me peaks vaid ühega leppima.

Et pingviine siiski suht vähe näha on, siis maksikumpunkte ei saa.

7/10

Madagascar: Escape 2 Africa (Madagaskar 2) (2008)

Madagascar: Escape 2 Arica (Madagaskar 2)
Lavastaja: Eric Darnell, Tom McGrath
2008
http://www.imdb.com/title/tt0479952/

Lõvi Alex, sebra Marty, kaelkirjak Melman ja jõehobu Gloria on ikka veel Madagaskaril, kuid vahepealse aja jooksul on sündinud sedavõrd hullumeelne plaan, et see võib isegi toimida. Nimelt on suutnud ettevõtlikud pingviinid seada töökorda vana lennukivraki ning nüüd kavatsevad sõbrad sellega tagasi koju lennata. Paraku püsib sõiduk õhus ainult natuke aega, millele järgneb hädamaandumine Aafrika südames. Seal kohtavad nad esmakordselt elus liigikaaslasi ning tutvuvad oma juurtega.

Taasleitud sugulased, romantilised rivaalid, salakavalad kütid ja uudishimulikud turistid on vaid mõned tegurid, mis muudavad Aafrika üheks erakordseks paigaks. Ent kas see on ikka parem kui nende kallis kodu, Central Park'i loomaaed?

Täiesti kindlasti on suutnud Dreamworksi mehed ja naised luua terve plejaadi unustamatuid karaktereid, kellede seas peategelaste nelik on vaat et kõige igavamad. Jätkuvalt on aktsioonis hullud pingviinid (nende etteaste algab juba tükk aega enne filmi avatiitreid), peast veelgi rohkem sassis leemurite "kuningas" ja lisaks loomariigi elukatele saab seekord kõvasti ekraaniaega ka üks New Yorgi linnadžunglis karastunud pensionärimammi, kellel on iga asja kohta oma arvamus, vajadus seda välja öelda ja kes oma südikuses ei kohku tagasi millegi ega kellegi ees.

Võrreldes esimese osaga oli kohati möllu rohkemgi aga samas tundusid tulevat sisse puhtalt millega iganes täidetud ajaaugud, kus mõttetu joonis venis ekraanil aeg-luubis ning midagi ei juhtunud. Kindlasti oleks abi olnud filmi lühendamisest vähemalt veerand tunni võrra.

Mina jään igatahes ootama pingviinide edasisi seiklusi. Välja on kuulutatud 26-osaline (!) spin-off seriaal "The Penguins of Madagascar", mille avaosa oli ka novembris kusagil juba eetris ja ülejäänud sari peaks kuuldavasti teles hakkama jooksma järgmisel kuul. Tahaks loota, et pingviinid vahepeal normaalseks ei ole hakanud ning et ka sari tervikuna ikka teoks saab. Midagi on tegelikult Dreamworks pakkunud juba ka spetsiaalses 2-diskilises komplektis (vt. pildiriba kõige parempoolsemat ümbrist) aga seal peaks olema vaid kaks jupikest, kokku vähem kui poole tunni jagu. Tervet multikasarja ei ole seal kindlasti mitte.

Ahjaa, see ka veel. Nagu tavaliselt ikka, ei saanud Piiblivööndi usuperverdid ka ilma seda filmi torkimata elada. Taaskord olevat tegu häbematu pedepropagandaga, sest pingviinide pealik on ju teatavasti sisse võetud nukust ning teeb filmi teise osa lõpus oma kaaslasega koguni pulmad! Kuigi nukk näeb mu meelest küll vägagi naissoost välja, leidsid miskid pea peale kukkunud baptistid, et see on ikkagi jube pühaduserüvetus. Ausalt, selliste (s.t. baptistide) kõrval tundub isegi leemurite boss täiesti normaalne tegelane olevat.

6/10

Mida teevad Karupoeg Puhh ja Imedemaa Alice vabal ajal?

Külitavad koos Kärbi, Jeekimi ja mõne loomult loomaga rohelisel laual ning loodavad naiivselt, et neid täna väga palju ei pekstaks.

Inimeste leidlikkus on muidugi piiritus. Ma ei olnudki varem selle peale tulnud, et pinksilaua võrgu asemel võib kasutada raamatuid. Ruhnlased on nutikamad, nemad tulid. Pilt Ruhnu päevikust.

Eelis

Ma tegin täna õhtul avastuse. Nimelt, et naiseks olemises võib olla mõningaid eeliseid. Vähemalt ses osas, mis puudutab nende (peaaegu) kohustuslikku aksessuaari. Selgusehetk tabas mind siis kui sõprade juurest tähtpäevale ning pingviinide paraadile (mis oli üllatavalt igav) pühendatud õhtusöögilt ja veinijoomiselt koju minema hakates pisteti mulle ootamatult pihku "Kirde sai" (mis tegelikult muidugi ei olnud mingi Kirde sai vaid täiesti korralik provintsis toodetud saiabatoon), millest ma saan nüüd kodus vale-bruschetta'sid tegema hakata. Ikka kolm tükki korraga ja kindlasti sooja tomatiga... :) *

Aga kui nüüd teema juurde tagasi tulla, siis teine samasugune batoon pisteti pihku ühele naissoost külalisele, kes mahutas selle osavalt oma ridiküli. Mul seevastu polnud enda saia kuhugi peita ja nii pidin ma seda käes hoides läbi kodulinna marssima ning see võis olla üsna koomiline vaatepilt, kuidas ma lõpuks südalinna tänavanurgal, kus meie koduteed lahknesid, prouaga emmeldes saiaga vehkisin.

Mnjah. Kõigest hoolimata ei ole ridiküli ostmine nüüd küll see asi, mida ma homme hommikul esimesena tegema hakkan.
---
* Vihjed viimase paari päeva lõõbile teemal "Päevalehe anonüümsed "toidukriitikud"", kelle kirjutatud peenest jutust ei saanud õigupoolest sedagi aru, kas see pidi olema negatiivne või positiivne. Rääkimata siis kirjatsurade tõsisest maadlemisest faktidega ning selles lootusetus võitluses ilmselgelt kaotajaks jäämisest.

Kaotatud süütus

Wild on süüdi selles (tõsi, mõningase abiga teistelt staarblogijatelt), et nüüdseks on minu süütus selle müstilise lass24-lehe koha pealt kadunud nigut nalja. Ning nagu sageli, sain ma jälle targemaks.

Rõõm on näha, et ka kõigi eestlaste poolt palavalt armastatud ning väga mitmekesise eluga tippstaar on leidnud sekundi ning andnud oma panuse emakeele rikastamiseks. Mind on alati huvitanud sõnaloome ja seekord õppisin ma juurde mitu põnevat sõna. Näiteks "glauur" ja "kambrioletid".

Nüüd jääb mul üle vaid oodata ära LLSSS'i (s.o. Liis Lassi suure seletava sõnaraamatu) ilmumine. Lihtsalt seepärast, et ilma sellise põhjaliku suurteoseta ei ole minusugune maakas kahjuks võimeline täielikult mõistma keeleuuendaja kõrgeimat filoloogilist pilotaaži...

Kirjaoskamatud koolitajad

On ju nii tore, et linn on täis kleebitud haridust väärtustavaid plakateid ja veel toredam on asjaolu, et foto selle jaoks on tehtud tuntud ajaveetmiskoha aknalaual. Ning kohe kõige toredam on fakt, et inimesed, kes pakuvad sellisel kõrgtasemel koolitust, ei ole ise vaevanud end väga sagedaste külaskäikudega eesti keele tundidesse. See, et nende koduleht ja blogi, mida kirjutavad noored vahvad eesti nimedega inimesed, kubiseb kirjavigadest, on veel väike asi. Kes see tänapäeva kiires maailmas teksti produtseerides seda ikka jälgima vaevub, eks ole.

See, et nad ei suuda enda tutvustamiseks (loe: kergeusklikelt raha välja pumpamiseks) mõeldud reklaamis ühteainumastki lühemat sorti lauset ilma mitme kirjaveata ära trükkida, on juba kraad kangem koomika. Muide, ka nende pikemad reklaamtekstid on keeleuuenduslikud. Küll "komposeerib" Londonis muusikat õppiv noormees oma loomingut, küll suudab Pariisis õppiv Helen teha "oma jutus" nii palju vigu, et neid on vist rohkem kui sõnu ta tekstis ja küll lubab allpool kujutet plakat lahkelt rahvale osalust uudses kraadiõppes ehk siis "bakalaurus'e" programmis,

Pildi pätsasin Ago juurest.

Konstanteering

On muidugi tähelepanuväärne, et just siis kui ma olen otsustanud teha alkoholivaba päeva, ajab algatuseks nälg restorani päevapastat sööma (ja kuidas sa seda kanapastat ikka sööd kui mitte koos klaasikese Torrese San Medin'i sauvignon blanc'iga) ja õhtul, kui sa oled end lõpuks üle mitme päeva ja öö suutnud käsile võtta ning suundunud juba ammu üle pea kasvanud raamatuhunnikuid sorteerima, helistab Emand ning teatab, et ta on kohe jookidega ukse taga. Mis tähendab, et paberihunnikud jäävad kus see ja teine ning kella poole kahe paiku (ehk viis ja pool tundi ja mitu pudelit õlut ja veini ning kröömikene Bacardi Apple't hiljem) avastad, et nüüd ongi tagumine aeg magama minna. Enne seda saadad veel Emanda manitsussõnadega kodu poole, korjad tühja taara kokku, logid end Emanda nime alt Orkutist välja ja mõtiskled veidi elu püsiväärtuste üle. Rihm on maas ja elu kui tasane kulgemine täies hoos.

Google teab, et eesti = soome. Või vastupidi

Tegelikult olen ma juba mitu päeva erinevates keskkondades selle va Google uudse tõlketeenuse üle ilkunud aga siia polegi mõnda jaburdust viitsinud kirjutada. Noh, nüüd saab siis ka see viga parandatud. Tänane avastus oli, et Google näiteks teab, et "soome" ja "eesti" tähendavad tegelikult täpselt ühte ja sama ning loomulikult saab selle ingliskeelseks vasteks olla vaid "Finnish".

Korjasin ühest foorumist üles sinna saadetud fraasi (pildil kõige ülemine) ning mängisin veidi sel teemal. Tulemused said sellised:

Muidugi on tegelikult äärmiselt tore ja vahva, et selline asi olemas on, ükskõik kui vigane ta siis hetkel ka poleks, sest Google vidinad kipuvad olema arenemisvõimelised ja ka selle tõlketeenuse juures saab igaüks kaasa aidata. Nii et ses mõttes olen ma praeguste tõlketulemuste koomikast hoolimata OV'ga täiesti nõus. See avab Eestit ja eestikeelset veebi maailmale tunduvalt rohkem kui me esialgu arvatagi oskaksime. Ning jah, ma ise olen sinna juba mitmeid parandusi teinud. Asi on vajalik (pealegi ju tasuta) ning mõne aasta pärast ei pruugi te enam arugi saada, kuidas varasematel aastatel ilma selleta elada osati. :)

Veel kolm nuppu

Pariis teatavasti kubiseb igasugu saia- ja koogipoodidest ning nende tuhandete sekka mahub rõõmsalt oma kolme müügikohaga (hetkel kahe boulangerie ja ühe sandwicherie'ga) ära ka "Legay Choc / Victor 1920", kelle üheks spetsialiteediks on... eee... mõnevõrra kelmikama kujuga saiad. Näiteks sellised "maagilised baguette'd":

---

Küll juba üle kuu vana lugu aga sellegipoolest nii lootust kui lohutust pakkuv neile miljonitele kohalikele Dima Bilan'i meessoost fännidele, kes oma messiase peagi toimuma saavat tulemist Eestisse juba küüsi närides ootavad. Nüüd jääb neil üle ainult välja mõelda, mismoodi Dimaga ühte tuppa pääseda, sest kui mees laseb juba avalikkuse ees (ühe populaarse teleshow afterparty'l) end teisel mehel lahti riietada, siis mida kõike ta veel intiimsemas õhkkonnas ette võtta võib? :P

Fotod pärit life.ru lehelt.

---

New Yorgis pannakse 29. märtsil lõplikult kinni maailma vanimaks tituleeritud gay-raamatupood "Oscar Wilde Bookshop". Juba 1967. aastal (s.t. kaks aastat enne Stonewall'i!) asutatud kaupluse sulgemise peamiseks põhjuseks on lihtsalt rahapuudus. Üleilmne kriis ei jätnud ka neid puutumata. Teine põhjus on kahtlemata aga ka muutunud maailm. Viimase kümnekonna aastaga on tegelikult kadunud vajadus spetsialiseeritud gei- ja lesbiteemaliste raamatupoodide järele, sest kogu seda kraami (mida tundub iga aastaga üha rohkem ja rohkem ilmuvat) saab tänapäeval osta isegi suvalisest leheputkast, internetipoodide röögatust valikust ning sealjuures ka madalamatest hindadest rääkimata. Raamatukauplused on muidugi alati olnud ka omamoodi kultuurikeskused aga samamoodi ei ole täna enam ka vajadust ühe ja ainsa füüsilise kooskäimiskoha järele, kus ilmaasju arutada. Seda kõike saab teha internetis, klubides ja kasvõi kirjanduskohvikutes. Kardetavasti on vaid aja küsimus, millal lähevad kinni ka küll veidi lühema ajalooga kuid sellegipoolest USA geiliikumises olulist rolli mänginud Kalifornia ADL Books, Washingtoni Lambda Rising või Philadelphia Giovanni's Room. Lihtsalt üks ajastu on läbi saamas.

Vikerkaareloomad - midagi homofoobidele

Rootsi Loodusloomuuseumis (Naturhistoriska Riksmuseet) on jätkuvalt avatud põhjalik ja (seda peab ju alati selliste asjade juures rõhutama) teaduslik ülevaade homoseksuaalsusest loomariigis. Dokumenteeritud on rohkem kui 1500 (tuhande viiesaja) liigi (luiged, delfiinid, kaelkirjakud, kesiganes...) juures leitud homoseksuaalseid suhteid, mis sageli kestavad kogu elu ja ei ole juhuslikku laadi seksuaalkontaktid, mis on ette võetud lihtsalt vastassoost paarilise puudumise tõttu.

Näitust "Rainbow animals : Homosexuality in the animal world" saab Stockholmis vaadata kuni 3. maini 2009.a. ja veidi lähemat infot selle kohta saab ka muuseumi kodulehelt.

Trendiheterodest

Ah, see on lihtsalt liiga hea, et seda tsiteerimata jätta. Ramloff on kirja pannud täpselt selle, mida ma olen juba tükk aega plaaninud teha. Vaid selle erinevusega, et ta tegi seda oluliselt paremini kui mul iial oleks õnnestunud.

Ah, need trendiheterod
Ramloff, 3. veebruar 2009

Eestis on levimas uus termin: “trendihomod”. Parandage mind, kui valesti aru olen saanud, aga selle all mõistetakse seda, kui inimene, kel on vaba valik valida vastassoo ja oma soo armastamise vahel, valib oma soo. Paraku unustavad selle termini kasutajad ära, et sellisest terminist nähtub otsekohe ka teine pool, nimelt “trendiheterod”.

Süvenegem nüüd asja sisusse. Enamasti väidetakse, et vaid väike protsent homodest on tegelikult homod, ülejäänud olevat selleks hakanud, sest see on populaarne. Kui me vaatame seda mõtet, siis nähtub, et neil inimestel on vaba valik otsustada kumba sugu seksuaalsuhetes eelistada. Aga kui on vaba valik, siis ei ole tegu ju heteroseksuaalsusega algusest peale, vaid sellised inimesed on biseksuaalsed. Seega “trendipeded” oleksid need biseksuaalsed inimesed, kes (sõprade, populaarsuse vms - pange siis mida tahate) mõjul on valinud oma bi-loomuse homoseksuaalse poole. Just sellest loogikast tuleneb aga ka see, et vastupidise poole valinuid võib nimetada “trendiheterodeks”. Seega, valides kas siis maailmavaate, enamuse tahte, patriotismi vms motiivide alusel oma bi-loomuse heteroseksuaalse poole, saab inimesest trendihetero. Seega on nii trendihomode kui trendiheterode tegelik seksuaalne orientatsioon biseksuaalsus.

Enamus homode vastu sõnavõtjaid ütlevad, et trendihomosid on palju, lausa enamik homode massist. Aga siit tuleneks kohe ka see, et trendiheterosi peab siis olema veelgi rohkem. Sest kumb surve on ühiskonnas tugevam ja kui palju tugevam, kas surve saada heteroseksuaalseks või surve saada homoseksuaalseks. Viimane surve võib inimesele osaks saada vaid mõnes suurlinnas mingisse säravasse, trendikasse või boheemlaslikku seltskonda sattudes, aga kogu muu Eestimaa, näiteks maakohad on ikka sedavõrd paduhetero suhtumisega, et seal domineerib selgelt heteroseksuaalne surve. Seega võib ütelda, et trendiheterosi on tegelikult kordades rohkem kui paljukirutud trendihomosid.

Ma muidugi saan aru osade kirjutajate loogikast: kui uskuda, et seksuaalne orientatsioon, on miski, mida vabalt valitakse, saab ju kas siis sundida inimesi “õigesti” valima või siis uskuda, et “minu naiselikud võlud on nii suured, et mitte ükski homo ei suuda nende ees homoks edasi jääda”. Mulle tundub, et osadele inimestele ei mahu mõte homoseksuaalsest orientatsioonist sel määral pähe, et nad üritavad selle üldse olematuks mõtelda ning siis tulebki konstruktsioon “homod, kes ise ei tea, et nad tegelikult ei olegi homod”. Aga sellele võib kohe vastata “heterod, kes ise ei tea, et nad tegelikult ei olegi heterod” /.../

Seega, kui räägitakse trendihomodest, tuleb samas rääkida ka trendiheterodest, sest need on ühe ja sellesama mündi kaks eri külge.

Refereeritud teksti täisversioon loomulikult Ramloffi blogis.

Sõnaloome

Mingi aeg tagasi oli tegija sõna "uusrikkad", nüüd on seoses kerjuste (ja "kerjuste") sattumisega meedia tähelepanu alla leiutatud järjekordne geniaalne sõna: "uusabitud" (vt. Delfi kommentaari, kell 22.30)

Majanduskriis pornotööstuses

Eile sattusin võrgus ringi klõpsides pealt "kuulama" huvitavat vestlust ühel tasuliste webcam'ide lehel. Või õigupoolest küll tasulise lehe tasuta versioonis, kus poisid on veel kombekad ja oma varustusega ei lehvita. Selle viimase jaoks peaks nimelt raha maksma, mida mina küll teha ei raatsiks. Aga see selleks. :)

Vedeles niisiis ühel punasel voodil kusagil Venemaal üks tudengipoiss, kes vestles ühe teise venelasega kusagilt Ameerikast ja kui võiks arvata, et pornosuunitlusega veebilehel käib jutt intiimsetest kehaosadest ning üritatakse kaamera ees olevat kutti ära moosida, et see ilma raha maksmata püksid jalast võtaks, siis tegelikkus oli hoopis proosalisem.

Ma olen igatahes päris kindel, et mitte sedalaadi vestlus ei ole see, mis lehe omanikest pornotöösturitele saiti luues meeles mõlkus. :)

Saatanlik veinikoolitus

Isegi majanduskriisis ei saa tumedad jõud meid rahule jätta ja järjekordne tõestus selle kohta on saadaval Harku valla kodulehel. Saatan on sirutanud oma küünised uue portsu lambukeste järele siin Neitsi Maarjale pühitsetud maalapil ning mesijuttu ajades üritab ikka rohkem vaeseid patuseid viinakuradi küüsi ajada. Õnneks reetis põrguvürst end oma salakavala plaani reklaamimisel hoolimatu Metsalise märgi kasutamisega ja nüüd teavad kõik ristiinimesed, et sellele provokatsioonile on parem mitte alluda!

Rent - Filmed live on Broadway (2008)

Rent: Filmed live on Broadway
Lavastaja: Michael John Warren
2008
http://www.imdb.com/title/tt1273675/

Umbes kaks aastat tagasi kirjutasin ma oma geiteemaliste filmide lehel (mis on tõepoolest juba liiga kauaks unarusse jäänud aga ma igaks juhuks ei hakka siin mingeid suurejoonelisi lubadusi nüüd kah jagama) hittmuusikali "Rent" järgi tehtud filmist, ei arvanud sellest suuremat ning mõtisklesin, et arvatavasti oleks lihtsalt lavastuse filmimine parema tulemuse andnud. Nüüd, kus kaksteist aastat kestnud show on Broadwayl läbi saanud, viimastel etendustel tervikuna high definition'isse üles võetud, sügisel USA kinodes ringelnud ning 3. veebruaril DVD ja Blu-Ray ketastena müüki tulemas, võin ma mõningase hämminguga oma prohvetlikkust nentida. Lavastuse ülesvõte ongi parem kui film. Asjad, mis mind filmi juures tõsiselt häirisid, muutuvad teatrilaval täiesti loomulikuks ning sulanduvad orgaaniliselt loo arengusse. Ma ei usu, et küsimus on ainult filmi lavastaja Chris "Home Alone" Columbus'e mässamises laulude järjekorraga, pigem on siin ikkagi tegu teatri- ja filmimaailmade erisustega.

Kui filmis olid enamik peategelasi needsamad, kes ka omal ajal lavastusega alustasid, siis nende viimaste etenduste seltskonnast seondub filmiga vaid üks isik ja minu heameeleks on see Tracie Thoms, kes siin ikka Joanne'i osa mängib-laulab. Ka on "Tango Maureen" ka siin versioonis äärmiselt efektne. Mis siis, et ta tantsib seda Anthony Rapp'i asemel hoopis Adam Kantor'iga, kellele sobivad Rapp'i kingad kui valatult. Omamoodi irooniline on, et kui Anthony Rapp on tänaseks päevaks ilmselgelt liiga vanaks jäänud, et paarikümneaastast kutti mängida, teeb lavaversiooni Roger'i rolli Anthonyst rohkem kui aasta vanem Will Chase ja ma pean ütlema, et ta on selles tunduvalt parem kui filmiversiooni Adam Pascal.

Nende muusikalidega on muidugi alati igavene häda. Kui sa oled näinud mitut erinevat koosseisu ühte tükki esitamas, siis hakkad paratamatult panema kokku oma Dream Team'i. Ideaalis peab selle juures veel arvestama ka muutustega ajas. Näiteks selleks ajaks kui mina kunagi ammu esimest korda Londonisse "Mamma Mia!" etendusele jõudsin, oli Donna rolli endale võtnud sama näitlejanna, kes avaetendustel Donna tütart Sophie't mängis...

"Rent'i" kahe versiooni vahel manööverdades saaks igatahes väga hea tuumikkoosseisu. Filmiversioonist Anthony Rapp (tõsi, valik tema ja Adam Pascal'i vahel on neetult keeruline), Jesse L. Martin, Wilson Jermaine Heredia ja Idina Menzel ning lavaversioonist Will Chase ja Renee Goldsberry. Võluv Tracie Thoms on niigi mõlemis. Mis sellest järeldub? Muidugi see, et ülehomme lähevad kõik vutt-vutt parematest plaadipoodidest ketast ostma. :)

Kui peale filmi äravaatamist jäi mind päevadeks kummitama "Seasons of love", siis seekordse paugu pani nimilaul. Läbi Mark'i suu ja tegemiste, kui ta jätab kõik kus see ja teine ning tormab ülepeakaela appi oma eksile või veelgi täpsemalt oma eksi uuele tüdrukule:

"How do you leave the past behind
When it keeps finding ways to get to your heart
It reaches way down deep and tears you inside out
Till you're torn apart..."

Palju õnne, mu homme fatale, Sa leidsid just praegu taaskord äramainimist.

10/10