Kuidas valgest geipornostaarist räppar sai

Alguses olid neegrid. Siis tuli keegi Vanilla Ice, siis oli vahepeal veel terve riburada kõikvõimalikke valgenahalisi nagamanne ja veen enne kui Vanilla Ninja kodumaist turgu oma tümpsuga vallutama hakkas, laekus kusagilt globaalsele muusikaturule keegi Eminem'i-nimeline tegelane. Valge räpp oli tulnud, et jääda.

Järgmine pealtnäha hästikaitstud bastion vallutati geiräpparite tulekuga nagu möödaminnes. Umbes viie aasta eest lekkis internetti foto, millel Lil' Wayne ühe teise räppariga usinalt musitab ja maailm polnud taaskord enam endine. Aga no vähemalt olid need veel mustanahalised räpimuusikamaailma edetabelite täitjad. Muide, seni parim ja ilmselt ka autoriteetseim ülevaade neist universumi lõppu ennustavatest sündmustest on hip-hop-maailma insaideri Terrance Dean'i kirjutatud "Hiding in Hip Hop".

Ja tõttöelda ei kulunud eriti kaua aega, et puritaanide õudusunenäod veelgi šokeerivamaks muutuksid. Mõned head aastad tagasi elas ameerikas nimelt üks kena väike poiss, kes suuremaks kasvamise kõrvale kuulas vaheldumisi räppi ja punki. Ikka nii, et kui Dr. Dre ära tüütas, siis pani peale Bad Brains'i ja vastupidi. Vahepeal mängis ka ise ühes punkbändis. Ning siis lasi poiss ühel kaugeltki mitte nii kenal päeval ühel mitte eriti andekal "kunstnikul" teha endale need koledad tätoveeringud.

Kogu universumi progressiivselt ontlikud onud ja tädid teavad, et just selline liberaalne kasvamiskeskkond kujundaski noorest Chris Porter'ist sellise "põhjuseta mässaja" ning varasemat arvestades oli täiesti loomulik, et poiss teatas ühel jällegi mitte nii kenal päeval oma perekonnale, et ta on gay ning juhuks kui sellest veel väheks peaks jääma, siis põrutas järgi ka teise uudise. Et ta tegutseb ka näitlejana. Geipornomaailmas. Üllataval kombel perekond ei näidanudki üles eriti suurt šokki, millest võib järeldada, et liberaalsus oli juba varem salakavalalt mürgitanud nendegi hinged ning tõsiseid traditsiooniliste pereväärtuste kaitsjaid neist paraku enam ei saakski.

Väikesele Chris'ile (kes tegelikult polnudki nüüd enam midagi nii väike, sest ta oli aastatega endale muskleid juurde kasvatanud ning igati mehistunud - ainult need tobedad tättuud olid etteheitvaks tunnistuseks noorepõlverumalustest) polnud sellest aga veel küllalt. Ta võttis ühena esimestest enda valitud eriala inimeste seast ette oma tööde ja tegemiste kajastamise sotsiaalmeedias ning on praeguseks saanud üheks suurimaks spetsialistiks, kuidas pornostuudiote loomingut twitteri ja feissbuuki vahendusel reklaamida ning müüa. Märksõnadeks ikka individuaalne lähenemine potentsiaalsetele klientidele, tavapäraste reklaamiosakonna koostatud kaubandusalaste teadete (a la "Osta SEDA, sest SEE on parim!") asemel isikustatud sõnumite levitamine ja isegi läbi kalkkülmade infoliinide tuntava inimliku soojuse mõõde.

Igatahes tundus Chris'ile, et tal jääb oma päevatööst (või on see just öötöö?) aega ülegi ning otsustas ammuse armastuse juurde tagasi pöörduda ja proovis räppimist. Endalegi üllatuseks olevat see tal päris hästi välja tulnud ning niisiis andiski ta esinejanime Double Dose all mõne aja eest välja oma esimese singli "Fuck this industry (vt. ka YouTube'st)." Sellega oli järjekordne (muusika)ajalugu muutnud sündmus teoks saanud ja jääb üle ainult hingevärinal oodata, millega need degenerandid järgmiseks hakkama saavad.

Siis kui Chris Porter veel noor ja peaaegu (v.a. tattood) ilus oli.

"Ma ei mõista inimesi kes kulutavad raha raamatute peale..."

Tänane tsitaat:
("Ma ei mõista inimesi kes kulutavad raha raamatute peale... kui vaja infot siis leiab selle internetist. kui vaja mingit konkreetset raamatut, siis saab raamatukogust tasuta laenutada.")

Tsipa parem küll kui kunagine "Mul kodus juba üks raamat on, milleks mulle neid teisi veel vaja peaks minema?" aga ikkagi. Hea küll, mööndustega olen ma nõus, et hea hulga teatmeinfost saab ehk tõesti veebist või ümbernurga raamatukogust kätte. Kindlasti aga mitte kõike ja seda vähem seda saab, mida spetsiifilisemaks see info läheb. Näiteks kuskohast veebist võiks leida kasvõi Lorupi toodete kataloogid? Neid kõiki pole isegi Suure Neliku (s.o. Rahvusraamatukogu, Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu, Tartu Ülikooli Raamatukogu ja Kirjandusmuuseum) peale kokku võimalik klappida, sest neid lihtsalt ei ole. Või vaid kümne aasta eest ilmunud, seni põhjalikuima trükis avaldatud raamatu meie lennunduse ajaloost: "Aeg. Mehed. Lennukid : Eesti lennunduse arengulugu kuni 1940. aastani"? Andmebaasid teavad kinnitada, et see on kogu riigis mingil kujul olemas vaid seitsmekümnes raamatukogus.

Või mitu raamatukogu (peale Suure Neliku, kes sundeksemplare saavad) jaksas endale soetada mõne aasta eest ilmunud ülipõhjaliku teatmeteose "Eesti sõjalised autasud ja rinnamärgid 1918-1940"? Kiire otsing näitas, et väljaspool Suurt Nelikut on see veel olemas Tallinna Keskraamatukogus, Kumus, Tartu Linnaraamatukogus, ERMis ja EMÜ raamatukogus (igaühes üks eksemplar) pluss veel viieteistkümnes pisemas raamatukogus. Kõik.

Eesti Vabariigis on hetkel kokku aga 1029 raamatukogu ja see on vaid üks näide väärast arusaamast, nagu saaks suvalisest raamatukogust alati kõike. Ei saa. Ei saa palju lihtsamaidki asju nagu näiteks kasvõi kooli kohustuslikku kirjandust, mis on tihtipeale lihtsalt puhtfüüsiliselt makulatuuriks loetud. Jah, on ju veel olemas RVL (raamatukogudevaheline laenutus), millega saab vajalikku teavikut (kui see just mittelaenutatav arhiiveksemplar pole) kasvõi Tallinnast või Tartust oma koduraamatukokku kohale tellida aga see on tülikas, aeganõudev ja pealegi samuti mitte päris tasuta.

Ehk siis isegi juhul kui me eelkõige puhtmeelelahutusliku kirjavara kõrvale jätame, on isikliku raamatukogu loomine nende valdkondade teostest, mis huvi pakuvad või mida igapäevaelus või -töös tarvis läheb (või suure tõenäosusega võib minna), minu meelest küll üks väga tark ettevõtmine. Ja ma saan küll ka aru, et mu enda paberimaania (eriti nende va koodeksikujuliste paberipakkide näol, mida ka raamatuteks kutsutakse) ületab ammu igasugused mõistlikkuse piirid aga vat sedamoodi kommenteerijaid ei mõista jälle mina. :)