Kümme aastat varem - 22/11/99 - 28/11/99

ancientboy's weekly notes. 22/11/99 - 28/11/99.

Christmas-mania is growing. Shops started with their aggressive campaigns, Santas are everywhere (they don't seem to be worried of the fact that here's no snow) and town council (with a bashfulness in the voice of their spokeswoman...) asked companies donate some money to illuminate the town.

It's incredible how many people wants to get rid of old stuff, partly because they want to have nice Christmas and need money for that, partly because it's just another end-of-year hysteria (and this time it's actually end-of-millennium crazyness) and they want to sell everything they think that they don't need anymore. Never. Which means that we have very busy days with driving around and answering the phones. Or in opposite way. This circle seems have no end right now.

Search of apartment is stopped for a while. I hope to start with this in January again.

Saturday I took a "night off" and spent some pleasurable hours with two old friends. In the end, when we were pretty drunk and whole sinful world was backbited by us, doorbell rang and neighbour lady asked us immediately turn off the radio. Before she calls for the police. The beauty of game was that we hadn't any radio playing, the loud music came from another flat...

Whole Sunday I was in front of my computer and recorded music from old cassettes to PC and then, after cleaning (as much as my amateur programs did it) of sound, straight to CD. Slave's job! Why they can't issue every album on CD? I would buy these "out of print" albums.

Another date. Eight years ago Freddie Mercury died and eight years I have lived without cigarettes.

Marillioni Tallinna kontserdi salvestus saadaval

Eilsest alates saab pisukese tasu (£5.99) täiesti legaalselt alla laadida Marillioni "Less is more" tuuri Tallinna kontserdi salvestuse. Kõik lood on MP3 (320 kbps), kaasas on ka PDF-formaadis buklett. Erinevalt meeste kodulehel kahes kohas siiani olevast kontserdil esitatud laulude valest järjekorrast (teatavasti jäi The space Tallinnas oma "õiges" kohas kogemata vahele ja siis nad mängisid seda paar lugu hiljem kui teistel kontsertidel), on salvestusel ja sellega kaasneval trükimaterjalil kõik õigesti.

Lisaks lauludele on lindil muidugi ka kõik kontserdi ajal räägitud jutud, õnnesoovid, apsud (näiteks see, kui Rothery eelviimase loo ajal nii hoogu läks, et kitarril võimu minev juhe lihtsalt välja kukkus ja saali veider vaikus tabas) ning muidugi ka see, how Marillion played "Estonia" in Estonia, using wonderful grand piano, manufactured by "Estonia".

Osta ja alla laadida saab siit.

Lood on:

Go!

Interior Lulu

Out of this world

Hard as love

Wrapped up in time

Quartz

The space

If my heart were a ball

It's not your fault

Memory of water

This is the 21st century

Cover my eyes

Beautiful

Estonia

You're gone

Sugar mice

80 days

A collection

Gazpacho

Easter

Made again

Answering machine

Three minute boy

Tsitaat Delfi kommentaariumist

Eelmise jutu jätkuks leidsin, et keegi kommentaator (Kaak, 24.11.2009 22:47) on Delfis kirjutanud niimoodi:

Ma ennustan järgmisi samme:

1. Kristlased hakkvad nüüd taotlema, et abielu lahutada ei tohi. Kuna jumala paari pandut ei tohi inimene lahutada.

2. Kristlased hakkavad koolidesse aina rohkem usuõpetust sisse suruma usundiõpetuse nime all.

3. Kristlased üritavad ühiskonnas läbi viia aktsioone, mis põlistab selle idee, et eetikat ilma kristluseta ei eksisteeri. Ehk siis, mittekristlik inimene ei saa olla eetiline.

Parafraseerides praeguse hullkristlaste kampaania üht avalikkusele nähtavat ideoloogi, end mugavalt Tartu Ülikooli usuteaduskonnas sisse seadnud tegelast nimega Tõnu Lehtsaar: "Kui me saavutame selle eesmärgi — jätame näiteks seaduslikult reguleerimata mitteabielulised kooselud — siis tuleb meeles pidada, et müüri laotakse kivihaaval ja kristluse tee võidule tuleb sammhaaval."

Tegelikult...

...on mind see marukristlaste liputamine juba ära tüüdanud ning see on ammu üle igasuguste piiride läinud. Nad esinevad pidevalt ja propageerivad oma vildakat ja kohati kaunis perversset maailmavaadet, nõuavad endale mingeid eriõigusi teiste inimeste elude üle otsustamiseks, laiutavad meedias, tänavatel ja turuplatsidel ning mis kõige hullem, värbavad pahaaimamatuid noori poisse (ja ehk ka tüdrukuid) endi sekka. Muidugi, kuskohast nad siis ikka jüngreid saaksid, see on ju inimlapsele sünnijärgselt ajupesuga peale sunnitud valik ning selle nimel on värbajad valmis iidseid legende koondavat raamatut kilbina kasutades isegi võõrastesse kodudesse sissegi ronima või lasteaedade ja koolide uste juures oma värbamist läbi viima. Nad on hullemad kui Püha Nikolaus, see käib vähemalt vaid üks kord aastas ning üritab võimalusel märkamatuks jääda!

Miks ei võiks kristlased oma asju vaikselt ja teistele märkamatult kapis... ptüi, kirikus toimetada? Siis ei torgiks neid ju keegi aga vat neil on vaja mingeid paraade (ristikäigud ümber kirikute, leerilaagrid ja muu selline värk) korraldada. Neil on vaja pidevalt tavalist inimest oma sõnavõttude ja kisaga ärritada. Kahtlemata on ka kurb, et need kiriku rüppe pöördunud noored inimesed, kes pahaaimamatult ja usalduslikult praegu vanade, kogenud ja kaadri taga marionettide nööre tõmbavate isakeste käske täidavad, ei adu isegi, mille sisse nad sattunud on. Nad ei mõista, kui halastamatult neid ära kasutatakse ja et neid kahurilihana eesliinile saadetakse ning vajadusel sama lihtsalt hüljatakse kui mõni kapihomost kõrge kirikutegelane oma mänguasju, s.o. kooripoisse vahetab. Oh, hea küll, mõningatel juhtudel tegelevad küpses keskeas kirikuõpetajad muidugi ka oma seadusliku abikaasa ja laste kõrvalt napilt passiealiseks saanud koolitüdrukute võrgutamisega.

Ning ega siis sellest marukleepuvast ämblikuvõrgust juba pääsemist ega tagasiteed ei ole. On ju siililegi selge, et vastassoolise kena inimese asemel hoopis Jumalat armastama hakanud noortest inimestest pole enam mingit asja Eesti hääbuva iibe turgutamiseks. Lõppude lõpuks on Neitsi Maarjat ju vaid üks olnud ja ei jõua see Taevaisagi kõiki neid neitseid aidata.

Seega, anna parem allkiri ajupesu vastu ning kodanikele võrdsete õiguste tagamise poolt: www.egn.ee/nyyd. Aega on veel loetud päevad.

Kümme aastat varem - 15/11/99 - 21/11/99

ancientboy's weekly notes. 15/11/99 - 21/11/99.

I should never again whine about boring life... From the other hand, my bed probably felt itself bit lonely because each day I spent there only a very few hours. Ironically I have nothing to show as a result of last week's work, so all this fuss seems meaningless.

Had meeting with two other real estate dealers and it looks like the best way to get my place, is start building again. Unbelievable how small is our market and how weird are the prices. Sometimes I think that our people had lost all the common sense and only hysteria, solidly mixed with madness, had left. If I asked from one seller, why the price is so high (it was ca 20-25 per cent higher than our "normally reasonable" tax), she said: "Because I know you can pay that and if you won't for some reason, I'm waisting my time." Well, so she did.

Winter. Snow comes and goes, like always here. At the moment it is white outside and I can hear kids under my window arguing loudly about Santa's coming.

Winter means also a lot of ice on streets and Saturday I felt this on my own skin when I proudly made a pirouette near my car and found myself sitting on the street. Sadly there was no figure skating judges, so I wasn't awarded for my olympic spin.

Basically I don't like winter, only sometimes when I'm in very kind mood, I can find some aspects of this season acceptable. And however winter still is much better than autumn, I always wish to spent these months somewhere in warmth and sunshine.

I bought a CD-writer last week and my brother was so impatient to make his own CD from old cassettes that he didn't had the time to read properly "Help"-file and the result was CD with only one song. I laughed that he's very good in making singles...

I got another request to write about my intimate life, not "to prattle about birds and butterflies". I have to confess that I needed my good old dictionary to understand the word "prattle". So, my dear readers, you need filthy details about my lovelife?? Well...

For a while I've been single and on my own. One reason is the lack of time, one the fact that usually I need somebody to push me to move and living in small place won't help either. I might be discontented but I like to live where I live and I like to have the small circle of great people around me. And I like to have my space. Sure I'm missing greatest love of my life and although there's also some new possibilities on the air but as nothing's confirmed, I prefer to wait with other details.

I have the Net, I have you, my dear readers, plus even more people who never readed these Weekly notes but share my enthusiasm and love against old pictures. In fact I didn't believed six months ago that Internet could be a place for real feelings, now I can say that it might be. Yes, you should be careful because of many weirdos out there and remember that all what glitters, is not gold. But if you're lucky, anything is possible. I know persons who found their love via Net and I am happy for them. I still do believe that people are basically good and I understand that all I'm doing now, is nothing but "prattling about birds and butterflies". So what?

Falling in love lately? Yes, three weeks ago, with Adam Cooper.

My sex-life? Occasional but safe. Illustrations not available.

Eating out: All you can eat (2009)

Eating out: All you can eat
Lavastaja: Glenn Gaylord
2009
http://imdb.com/title/tt1472059/

Juba omaette frantšiisiks kujunenud Eating out'i järjekorras kolmas osa sai ennast valjuhäälselt väljareklaamida kui "first gay threequel". Noh, vahest ongi.

Casey tuleb Los Angelesse elama, saab korterisse oma tädi (kelle poeg hiljuti veidi khm! asjaoludel - mängus olid Ronald Reagani kiirtee, kiirus 80 miili tunnis, Celine Dion'i tuuribuss ja eee... roolis oleku jaoks mittesihipärane tegevus - autoõnnetusel surma sai) juurde ning leiab endale momentaalselt uue sõbranna (ja ülemuse) Tiffany. Kes esiteks paneb ta enda juures maniküürisalongis tööle ja teiseks veab kohalikku geikeskusesse ning nõuab, et poiss seal vabatahtlikuks tööjõuks hakkaks. Casey saadab ta juba kuu peale aga siis ilmub keskuse tagaruumidest välja Zack, Casey'l jätab süda lööke vahele ning ta on valmis kirjutama alla ükskõik millisele paberile.

Muidugi selgub peagi, et Zackil on poiss-sõber täiesti olemas, see aga ei sega Casey'l interneti vahendusel ja võltskonto abil teda moosima hakkamast. Ning Tiffany igatseb ikka veel taga oma endist, jumaliku kehaga kutti, kes tavatses geiklubides striptiisiga raha teenida. Lisame siia veel Zack'i Oriendist pärit faghag'ist sõbrantsi, Tiffany maniküürisalongis illegaalsetena töötavad, ilmselt filipiini päritolu karakterid ning veel üht-teist ja on selge, et sellest kõigest tuleb lõpuks üks igavene pirakas segadus.

Kõigi varasemate osadega võrreldes on peaosalistest vaid Rebekah Kochan endiselt alles, mängides jätkuvalt võrratut Tiffani von der Sloot'i . Talle sekundeerivad kuus (hea küll, peamiselt küll kolm: juba enne filmi tegemist sõpradeks saanud Daniel Skelton, Chris Salvatore ja Michael E. R. Walker - ning jah, erinevalt filmist on hoopis Michael ja Chris an item) uut ja seksikat kutti ning staaridest külalisesinejatena teevad sümpaatsed rollikesed Leslie Jordan (kelle elulukku kuulub muuseas ka pikantne fakt, et ta on omal ajal koos Robert Downey Jr.'iga ühes vangikongis istunud ning kes seekord on mõningase üllatusena saanud oma tavapärasest erineva ja üsna lollitamisvaba osa, mängides LGBT-keskuse elutarka bossi) ja loomulikult Mink Stole, kelle kontol on juba nii palju erinevaid rolle mitmetes gei-teemalistes filmides (sealhulgas heas portsus John Waters'i omades ning näiteks ka Eating out 2-s), et see arvepidamine kipub juba sassi minema. Seekord mängib ta filmiplakatil parempoolsema kuti L.A.-s elavat tädi Helenit.

Filmi linastuse eel ja järel ilmunud intervjuudes rõhutasid asjaosalised mõnuga fakti, et kõiki meespeaosi (ka neid, mis rolli järgi heteroseksuaalsed olid) mängisid avalikult homoseksuaalsed näitlejad, nöögates sellega Hollywoodis pikaajalist trendi, kus geikutti pidi mängima heteromees. No ja geimehed siis tavaliselt pandi filmides mõne naisega flirtima/abielluma/lihtsalt amelema. Nüüd paistab see suundumus küll tasapisi taandumas olevat.

Community ühe osa jaoks (ma mõtlen näiteks neid, kes kusagil omaette kapis istuvad ja eksistentsiaalse iseloomuga mõtteid mõlgutavad) on see kindlasti vajalik ja optimismi sisendav film, mis ei võta end (nagu ka kogu gay-community't) samas liiga tõsiselt. Selline kerge meelelahutus, millel ka osale inimestest sõnum täiesti olemas. Sellest vaatenurgast saab film muidugi kõik punktid. Muidu aga kokkuvõttes üks sümpaatne ja kohati üsna naljakate situatsioonide ning väljaütlemistega filmike, mis ei keera vinti nii jaburalt üle kui kasvõi "Another gay movie" seeria. Minu jaoks oli igatahes taas üks kena täide selleks ajaks, kui mitte midagi teha ei viitsinud.

Ahjaa, lõputiitrite ajal ja ka peale neid on veel väiksemaid filmisutsakaid, mis kohati on kaunis lõbusad. Ning veel üks plusspunkt: filmi ei ole mõttetult pikaks aetud, koos tiitritega kestab see 81 minutit.

7/10

Tõlkebüroo

(Tänud suunduvad Maidu man, kes sellele jaburale tõlkele tähelepanu juhtis.)

Resturaanis

Niimoodi siis. Et eile õhtul, mil me maandusime Emanda, Admirali, mr. B ja veel mõnega ühes üleriiklikult tuntud ja tunnustatud resturaanis, juhtus selline lugu, et Operaator (ehk siis Emanda seaduslik abikaasa) sattus mingil ajal oma kallile abikaasale järele tulema. No ja see tähendas mudugist, et mr. B. palus tal lahkesti meie tagasihoidliku seltkonnaga ühineda ning ehk midagi isegi ampsata. Aga selgus, et see ei olnud just päeva parimate pakkumiste seast. Ühe kena rammusa pitsa söömise asemel kurtis Operaator nukralt ja valjuhäälselt üle kogu saali (ning põhjustades sellega loomulikult ka mitmete resturaanikülastajate hämmingu), et tema ei taha pitsat. Tema tahab hoopis oma kalli abikaasa tehtud sööki saada ja oli sellise näoga, et oma sõnade kinnituseks võib ta vajadusel ka natuke jalakesi trampida.

Nõnnamuudu nad siis käsikäes ning kodu poole minema kepsutasidki.

Moodne sigagriplane

(Viimast maskimoodi näitav foto pärineb anonüümsetest internetiavarustest)

Kümme aastat varem - 08/11/99 - 14/11/99

ancientboy's weekly notes. 08/11/99 - 14/11/99.

As somebody said: "Normal everyday stuff. Waking, eating, driving, working, eating, driving, sleeping." Maybe normal but boring, really!

Monday I tried to decide, are the apartments which are on real estate market here, worth those millions of pennies they ask for them, or not? So for example I "visited" one small flat. Fifth floor in the house which was builded some fifteen years ago and is in awful condition. Flat itself was a tiny one (40 sq.m.) with two rooms, kitchen and bath but it needs so much work (including replacing large parts of roof because this flat's ceiling is actually the roof of the house) that in the end it will cost at least triple the price they ask for this place, called solemnly "apartment". And that stink...

Thursday I was shortly on farewell-party of my friend's friend's girlfriend, so basically perfect stranger for her but as she's moving to New Zealand for a while and champagne was (exactly as Churchill once said) dry and free, I enjoyed those nice couple of hours.

Whole week I fought with temptations and result is that I didn't bought any more CD-s. Should I be proud of myself now?

Saturday I found out again that I need badly some more catalogues and it looks like I do have to spend my hard-earned pennies for those expensive books.

And Sunday morning, when I woke up, it was snow outside... So winter is here again.

Marillion Tallinnas. A.D. 2009.

See oli millalgi kaheksakümnendate keskel, mil sattus kätte kusagilt maha lindistatud ja juba üsna kehva kvaliteediga VHS, millel peal hunnik muusikavideosid. Teiste seas ka umbes tunnipikkune programm Kerrang!, mis algas Iron Maiden'i "Aces high" ning "2 minutes to midnight'iga" ja sisaldas ka Motörhead'i, Van Halen'it, Whitesnake'i ning isegi Bon Jovi esimest hitti "Runaway". Selline kaunis eklektiline kogumik, mille ühisnimetajaks võiks olla kaheksakümnendate aastate muusikaajakirja toimetaja jaburapoolne ettekujutus popi edetabelitesse sobivast raskerokist. No ja kusagil seal teiste seas oli ka üks kummaline video hullusärgis mehest mingis pehmete seintega toas. See mees oli muidugi Fish ja lauluks Marillioni "He knows you know". Peale esimest vaatamist-kuulamist olin ma müüdud...

Kui Fish 1988. a. peale plaadifirma poolt korraldatud hullumeelseid aastaid bändist lõpuks minema jalutas, oli see muidugi šokk. Ja kuigi ma olin "uue laulja" Steve Hogarth'iga tehtud kahte esimest plaati 1992. a. Rock Summeriks küll paar korda kuulanud, ei jätnud need mingit erilist muljet. Ilmselt nimetatakse seda psühhiaatriavaldkonnas mingit laadi fiksatsiooniks (peaks Emandalt üle küsima :P ), sest kui Marillion Lauluväljakul oma kontserti "Splintering heart'iga" alustas, kordus kõik uuesti ja ma ei suutnud aru saada, mismoodi ma ei olnud varem märganud nii suurepäraseid laule nagu kasvõi "Easter", "Seasons end", "No one can", "Dry land" või eriti absoluutselt geniaalne "The space". Uuematel albumitel olevatest lauludest rääkimata. Mu meelest need, kes isegi veel praegu, rohkem kui 20 aastat hiljem halavad teemal "ilma Fish'ita pole Marillion absoluutselt mitte midagi" pole lihtsalt suvatsenud oma meelt vabaks lasta ja elavad endiselt väga kauges minevikus. Ka juhul kui Derek William Dick oleks endiselt Rothery, Kelly, Trewavas'e ja Mosley'ga koos, ei oleks nad ju muusikaliselt paigal tammunud ning oleks kindlasti edasi arenenud. Usutavasti ka samas suunas, milles nad niigi tänaseks liikunud on. "Misplaced childhood" on album, milline sünnib kord sajandis ja loota, et mehed oleks selliseid riburadapidi edasi vorpinud, oleks hullus.

Pealegi on plusspoolel kahtlemata see, et nüüd on meil ühe ansambli asemel sisuliselt poole rohkem muusikat: nii Marillion ise kui ka Fish'i sooloperioodi plaadid. :)

Tänavu suvel sain ma ootamatult kunagiselt naabripoisilt SMS-i, milles ta soovitas veidi veebist uurida kõlakaid Marillioni Eestisse tuleku kohta. Mis tundus "Less is more" tuuri jaoks täiesti sobilik ja võimalik (nagu bändimehed kunagi kenasti seletasid, on nende täiskoosseisus niipalju tehnikat, et selle transport on alati omaette pirakas probleem ning logistiliselt kaunis kulukaks minev ettevõtmine, seevastu akustilise tuuri pillide hulk on kordades väiksem) ning nagu veidi hiljem selgus, osutuski tõeks. Veidi aega võttis küll aega väljaselgitamine, mis kuramuse koht see Nokia Concert Hall on ja millal sinna pileteid müüma hakatakse aga selgus sai ka siin majja.

Ma ei julenud päris esimesse ritta pileteid osta, sest uue saali puhul ei tea ju iialgi ette, mis seal täpselt on. Ma olen kunagi kusagil istunud esimeses reas kaunis kõrge lava ees ja kalli raha eest ostetud piletiga ei näinud suuremat osa laval toimuvast ning samuti oli heli suht saast. Viimane probleem lubati ühe tuttava väitel Solarises küll ilmakuulsate asjatundjate poolt elimineerida ja lõpuks siis saigi kompromissi korras ostetud piletid kolmandasse ritta. Mis nagu selgus, oli hea valik.



Et meil oli eelmisel kahel päeval juba olnud kaunis tihe ja väsitav kultuurikihi pealemäärimise üritustesari, siis ronisime me oma apartmendist vist alles poole ühe paiku välja. Otsustasime hommikukohvi minna jooma Viru ringil asuvasse uude Mademoiselle kohvikusse ning kui me sealt välja marssisime, koperdasime järgmise hoone (Nordic Hotel Forum) ees Marillion'i meeste otsa. Eks nad ootasid autot, mis neid autogrammisessioonile viima pidi aga kuna seda ei olnud, tuiskasid h ja Pete hotelli tagasi, samal ajal kui Steve R. oma kingapaelu siduma jäi. Ian ja Mark olid ilmselt veel kohvi joomas. Nagu mu kaasa hiljem kõigile kelmikalt seletas, ei saavat Tallinnas ju enam sammugi astuda, ilma, et Marillion'iga kokku ei põrkaks. Algul tänaval, siis raamatupoes ning takkapihta muidugi veel ka kontserdil. Kui ta oleks viitsinud järgmisel hommikul kusagil Narva maanteel, Russalka kandis või Pirita teel jalutada, siis oleks ta veel ka oma pea igapäevast kümmet kilomeetrit jooksvat Mark Kelly't trehvanud. Muide, Tallinna varatalviselt karge õhk mõjus Mark'ile ilmselt nii hästi, et ta jooksis välja oma senise 10 kilomeetri rekordaja: 49:19 minutit. :)

Kell kaks päeval pidi Apollos algama Marillion'iga kohtumine ja autogrammitund aga oli selge, et selle algus hilineb, sest me kohtusime nendega hotelli ees kaks minutit enne kahte ja kui ma lõpuks 7-8 minutit kolme peal Apollose jõudsin, polnud mehed ilmselt ikka veel hotellist liikuma hakanud. Arvatavasti eelkõige raamatuesitlusi silmas pidades ehitatud väike lavahakatis kohviku kõrval oli varustatud viie tugitooli ja lauakesega, üks tool paigutatud üsna ohtlikult täpselt kõrgenduse serva peale. Hiljem kui Kelly sinna istuma hakkas, märkas keegi korraldajatest küll olukorda ja elimineeris selle enne kui klahvimees sealt käkaskaela alla oleks sadanud.

Nimetatud ürituse korraldus oli ka muudpidi ligadi-logadi. Marssis bänd hilinemisega kohale, istus toolidesse ning kui h püüdis rahvaga kontakti saada, siis selgus peale avatervitust, et juba mõne meetri kaugusel polnud võimalik mehe juttu poes valitsevast taustamürast eristada, mikrofonide peale ei olnud aga keegi ilmselt mõelnudki. Nii ei tulnudki mingist jutuajamisest bändi ja fännide vahel mitte midagi välja. Ebamugava situatsiooni lahenduseks kargas üks korraldajatest lõpuks nende ette püsti ning vehkis rahva poole, et nüüd on tagumine aeg autogramme võtma tulla. No ja kuulekas eestlane siis läkski, kenasti riburadapidi. Ma istusin seal pingi peal ning juurdlesin tükk aega, kas mul on vaja osta veel üks eksemplar "Less is more" CD-d ning sinna autogrammid peale küsida kui mul tegelikult on ju ammu olemas nii üks kui teised. Lõpuks oligi nii, et vaatasin ära veel, kuidas TV3 intervjuud tegi ning kuulsin tont teab mitmendat korda mehi üle rääkimas viimase plaadi sünniloost ja siis tegid kohalikud korraldajad koos bändiga grupipilti ning juba veeti nad "kohtumiselt" minema.



Paar tundi hiljem kontserdisaalis proovi tehes kaebas Mark, et tema tahab kah "Estonia" klaverit mängida aga vähemalt kontserdil pidi ta küll oma tavapäraste klahvpillidega leppima ning tiibklaveri taha istus aeg-ajalt hoopis h.

Kontsert algas üsna täpselt kell 19.00. Marssisime eelnevalt natuke kontserdimajaga tutvudes eri korrustel ringi ning leidsime, et hoolimata rohkem kui 1800 istekoha mahutamisest on tegu mõnusalt hubase saaliga, mis tundub isegi väiksem kui tegelikult on. Ka on külgrõdude kõige lavapoolsematelt toolidelt täiesti korralik ning terviklik vaade lavale (mitte nagu Saku plekktünnis, kus restricted view tähendab, et heal juhul ja end viimse võimaluseni üle piirde küünitades näed ehk kolmandikku lava) ja see on vist küll esimene koht Eestis, kus ma oleks isegi nõus sellistel kohtadel istuma.

Lavale tulnud bänd suutis juba esimesel hetkel üllatada, sest Rothery ja Kelly, kes tavaliselt on Marillion'i kontsertidel saalist vaadates lava parempoolsemal serval, maandusid seekord vasakusse serva ning Trewavas ja Mosley siis teisele poolele. h pendeldas oma tavapärase kesklava positsiooni ning lava paremasse serva mahutatud kontsertklaveri vahel.



Nagu sellel kontserttuuril juba tavaks, mängisid mehed kontserdi esimeses pooles tervikuna maha "Less is more" plaadi (jah, kodanik "muusikakriitik" Ülo Külm, bänd mängis seda mitte "väidetavasti" vaid täiesti konkreetselt, plaadi mõnel versioonil "hidden bonus track'ina" esinev Cannibal surf babe ei kuulu ametlikult albumi lugude hulka), laulude vahele juttu puhudes ja valget veini lonksates teadustas h ühel korral kogemata küll vale loo välja ning peale lõbusat segadust mängiti siis ära nii väljakuulutatu kui hiljem ka vahelejäänud laul. "Et see end hüljatuna ei tunneks," nagu h ise aasis. Esimese poolaja lõpetas This is the 21st century ning vaheajaks saatis bänd kõiki puhvetisse jooki tooma. Nojah, eks nende endi klaasid olid juba samuti tühjaks saanud. :)



Kontserdi teise poole playlist oli koos kahe portsu lisalugudega järgmine:
Cover my eyes / Beautiful / Estonia / You're gone / Sugar mice / 80 days / A collection / Gazpacho /// Easter / Made again /// Answering machine / Three minute boy.

Nagu arvata võiski (bändimehed olid juba päev varem veendunud, et see saab olema üks väga eriline õhtu, mil nad esimest korda Eestis SEDA laulu mängivad), sai üheks emotsionaalseks kõrgpunktiks muidugi "Estonia". h'il oli tükk tegemist, et üldse laulda suuta ning ka järgmise laulu "You're gone" alguses pühkis ta usinalt silmi ja nuuskas nina. Nagu ilmselt ka aplodeerimiseks saalis püsti tõusnud publik.



Kui ma enne kirjutasin, et akustilise kavaga ringi reisida on tunduvalt lihtsam kui tavaliselt, siis ometigi on bändil olnud juba tükk jamasid. Algatuseks kaotasid Heathrow' töötajad ära Pete'i eee... no ütleme siis, et ksülofoni ja see pole vist tänaseni oma õige omanikuni jõudnud. Nii pidi Trewavas alates Helsingi kontserdist mängima selle asemel sünti ja oli isegi hea, et neil õiged helid sinna sämplitud olid. Harmooniumi, mis tuuri esimeses osas meestel isegi kaasas oli, ei hakatud samuti Põhjamaadesse ning Baltikumi kaasa tassima nagu ka Mark Kelly poolt kevadel ebayst ostetud ehtsat viledega orelit, mille ta ise stuudios kokku lappis ning mille transport pole kunagi isegi arutluse all olnud. Tegelikult oli selliseid pille veelgi, näiteks "Quartz'is" täiesti vältimatu instrument, kunagi Pete'i vanaisale kuulunud, rohkem kui sajandivanune klahvpill, mis on äärmiselt õrnas olukorras ning oleks tuurile kaasa võtmisel lihtsalt lõplikult ära lagunenud. Ka kõigil neil puhkudel pidid originaalpillidest salvestatud sämplid abiks olema. Olid kah.



Palju suurem jama juhtus üleeile, mil peale Riia kontserti lendasid mehed otse Madriidi ning kui lõpuks ka tehnika sinna jõudis, siis selgus, et kuidagimoodi oli transpordifirma seekord suutnud maha unutada Mark Kelly klaveri. Hispaanlased suutsid küll kiiresti mingi asenduspilli leida aga et tegu oli natuke vale instrumendiga, siis veetis Mark eile tubli pool meeleheitlikku päeva, üritades asenduspilli (Roland'i RD-700) panna samamoodi käituma nagu ta enda instrument (Roland'i A-90) käituks. See üritus ei möödunud just kõige edukamalt aga eilne kontsert oli kuuldavasti läinud siiski ilusti. Kui Mark'i soolo laulus "80 days" välja jätta.



Kui nüüd aga Tallinna kontserdi juurde tagasi tulla, siis ei saa muidugi märkimata jätta, et esireas istunud inimestel oli siiski ka boonuseid, nimelt loopis Rothery aeg-ajal oma kasutatud plektronid rahva sekka ja põrandale vedelema ei jäänud neist nüüd küll ükski. :)

Mis jäi mängimata? Kasvõi "Sympathy" ja "The party", mida nad sel tuuril siin-seal on esitanud ja seega oleks üks encore veel ära kulunud küll. :) Kuigi ka kaks korda tulevad nad lavale tagasi üsna harva ja see oli kahtlemata märk sellest, et saalis valitsenud õhkkond sobis ka neile endile. Nagu Mark Kelly samal päeval ka kogu maailmale teada andis, oli Tallinna publik nende arvates "the most polite, well-heeled and sedate audience in Europe."

- - - - -

Praegu, mil ma seda kirjutasin (ja Marillion oma tuuriga Madriidist kiirrongiga juba Barcelonasse tuhisenud on ning just nüüd seal kontserti annab), mängis mul kõik see aeg taustaks tänavusügisene Oslo teine kontsert (25. oktoobrist 2009.a. - mehed ise pidasid seda selle ajani parimaks etteasteks ja jääb üle vaid loota, et Tallinn selle ületas) ja kuigi see võib kõlada tobedana, on fakt, et ma ei jõua ära oodata, millal Tallinna kontserdi salvestust osta saab... Loodetavasti ei jupsinud tehnika (praeguse tuuri jooksul on see seni teadaolevalt kahel korral juhtunud :( ) ning asi on varsti saadaval.



Tegelikult on see natuke skisofreeniline. Kuulata salvestuselt seda, mismoodi h ja vahetevahel ka Mark Kelly ning Pete Trewavas publikuga ja omavahel suhtlesid ning lõõpisid - see on veidi sedamoodi, nagu oleks tõesti ise ka seal kohal olnud. Ainult et aeg-ajalt kui on selge, et publik pahvatab naerma millegi peale, mida keegi laval tegi ja mis heliribas ei kajastu, ronib kusagilt väike kahetsus hinge, et tegelikult ainult helisalvestust kuulates päris kõigest ikka osa ei saa. :)

Kui mul üldse millestki kahju on, siis sellest, et ma ei ole saanud kõigil nende kontsertidel viibida. Ka mu kaasa, kelle ma vedasin tema jaoks esimest korda Marillion'i kontserdile, tõdes pärast, et need mehed tõesti teavad, mismoodi rahvast kaasa haarata. Nutta ja naerda koos publikuga. Tõepoolest ei pane mind absoluutselt imestama, et nad on muusikaringkondades tuntud (ja paljude poolt kadestatud) kui üks lojaalseima fännibaasiga ansambel.



Ja kodanikud, kes on vastutavad nende Eestisse tagasitoomise eest, teile andis h kontserdil väga konkreetse vihje. Kutsuge neid uuesti (ning varem kui 17 aasta pärast!) ja nad tulevad rohkem kui hea meelega. Praegu tundub, et ka piletimüügi poolest tuleb see ettevõtmine uhkelt kasumisse, seega: pall on teie käes!

Kas ma juba ütlesin, et see oli üks kuramuse hea kontsert. Maksimumpunktidega hinnatav. Mitte et see mind ennast üldse üllataks. :)

- - - - -

Korralikumaid pilte kui mu kehvad moblaklõpsud näeb näiteks delfist ja kodanik Külma arvustust pakub lugemiseks elu24.

Kümme aastat varem - 01/11/99 - 07/11/99

ancientboy's weekly notes. 01/11/99 - 07/11/99.

I've got shopping fever from my friend. So I continued purchasing more new CD-s, 6 ones this week. I really should be more responsible but that Christmas mania is right over the corner and I'll probably try to keep this away from myself. I don't think, it will visit me if my pockets are empty.

I decided that I should find a new apartment for myself, the one I'm living in, is definitely too small. So I spent an afternoon, calling to different real estate companies but results are far from rational.

In my depression of last week I felt myself like living in the age of unreason... Now I have to say that great people are still here, in this world, holding our hands, covering our mistakes, watching our backs and giving us hope. As Timothy wrote to me in his very nice letter: "You are not alone."

Not alone but melancholic nevertheless. All you who have Marillion's latest, Marillion.com, put it in your CD-player and play last track, "House". If I could live in one song, then this would be my choice right now.

This week is actually a sign for me, now it's six months I've been continuously writing this diary. New personal record.

Last but not least. I got a parcel from Spain. Jon, Swedish guy who I never met, living in Barcelona, sent me a small Lladro porcelain figurine, boy in a airplane. Very beautiful! And I have no idea what I should send to Jon...

Pakkumisest keeldumine

Hea Andres Zlobin, kes iganes sa siis ka ei ole.* Ma olen muidugi meelitatud, et sa saatsid mu postkasti ahvatleva pakkumise asuda mu "ihukonsultandi" raskesse ametisse ja sa oled täitsa kena kutt kah aga kahjuks pean ma siiski tänasel päeval eitavalt vastama.

Tänud pakkumise eest ometigi! :)
_____
* Hea küll, tegelikult tänu interneti võlumaailmale ma tean, kes sa oled. Täna ma lihtsalt ei viitsi oma postkasti uputavale kodumaisele spämmile tavapäraselt vastata. Ja praegu ma veel su Facebooki kontot ei lingi... :)

Kümme aastat varem - 25/10/99 - 31/10/99

ancientboy's weekly notes. 25/10/99 - 31/10/99.

Past... Why we keep hanging on to the sweet memories from our happy past? Memories from the time when we shortly had a chance to enjoy unconditional happiness, from our innocent childhood and not-so-innocent-anymore puberty? From the time which is idealized in our minds? Why we want to restore to life these days (even if we know for sure that it is too late now, that this train is gone forever) and therefore walk the same roads as then, or actually we hope to be in same places and beg our minds to let us feel in the same way again? Which will never happen of course but we'll still keep on trying, desperately, day by day and night by night, although everybody knows that the result is always nonsense, only causing another pain. We're living in the past and for the future but what happened to the moment? Where are we right now? And why we can't enjoy the one? If anybody knows, please let me know...

To the week.

Bought latest edition of Guinness on Tuesday. I thought that I can handle with one copy of this book and why not to have Millennium edition then. Sadly they didn't had free addition to this book, a sixpack of company's beer... Oh, and the most important record is about strongest alcohol, of course. If you'll dare to guess that this was product of Estonia, you're damn right!

Now you probably can imagine that everything was wrong on Wednesday when I met somebody from the past and I am really disappointed in myself, in him, in whole world, shortly: depressed. End of this story.

Later that week I accidentally found out that similar post cards and photos like in my collection, are in some places for sell with pretty high prices (up to $140!) and however I am impressed, I don't plan to sell even one of these. Just interesting fact itself.

October was pretty good month in business too, the best October so far in last 6 years but as one of my friends once said, the more money I earn, more gloomy I look like... Also I heard occasionally when one friend told to another that I'm really looking sad. I don't know, perhaps I am? Should I start with yoga?

Friday morning I got the 4 CD-s I ordered last week, they needed 10 days to cover the distance of 210 kilometres from Tallinn to my town. Marillion was packed again into digipak and I simply hate these cardboard sleeves. So I have to find another plastic box for this disc. Pet Shop Boys was even better than I expected, so for example duet with Kylie is too good to be true (heh, radio station, I'm listening, just started again with New York City boy!) and I couldn't find any weaker song. Excellent!

On Sunday I watched Tshaikovsky's "Swan's lake" from TV, the scandalous version of this ballet, directed by Matthew Bourne. Beautiful music, very sad story and men dancing in roles of swans... Two hours of bittersweet entertainment, something that touched the best hidden depths of my soul. In fact I had tears in my eyes.