Lions for lambs (2007)

Lions for lambs (Kes liigutavad ettureid?)
Lavastaja: Robert Redford
2007
http://www.imdb.com/title/tt0891527/

Arian (Derek Luke) ja Ernest (Michael Pena) on kaks teotahtelist tudengit, kes püüavad oma elus midagi tähtsat korda saata. Selleks on poisse innustanud nende idealistlik õppejõud dr. Malley (Robert Redford). Kui aga tema õpilaste innukus viib nad sõdima Afganistani, on professor korraga nii liigutatud kui häiritud.

Samal ajal, kui kaks noorsõdurit püüavad lahinguväljal iga hinna eest ellu jääda, valmistub Washingtonis sarmikas senaator ja võimalik tulevane presidendikandidaat Jasper Irving (Tom Cruise) andma pommina mõjuvat uudislugu uudishimulikule telereporterile (Meryl Streep), mis võib mõjutada otseselt ka Ariani ja Ernesti saatust.

Ajal, mil argumendid, meenutused ja kuulid lendavad, põimuvad lood omavahel üha tihedamalt, näidates, kuidas need inimesed mõjutavad üksteist ja maailma nende ümber.

Nojah. See oli siis nüüd jälle üks neist "tingimata ära vaatamist vajav" filmidest, millega ühele poole saamine aga miskipärast venis ja venis. Lõpuks siiski ning on selge, et loomulikult on mul üsna võimatu vaadata mööda filmist, kus taaskord on oma jõud ühendanud kaks absoluutset tippu (s.o. Redford ja Streep) ning kõige suurem etteheide sellele filmile võiks olla näiteks see, et need kaks ei saanud ekraanil hetkekski kokku.

Poriseda võiks tegelikult veelgi. Lahingukaadrite kohatine pateetika mõjus läilalt, mis muidugi ei tähenda, et tegelikus kriisisituatsioonis inimesed niimoodi käituda ei võiks. Professori ja ta järjekordse üliandeka, kuid seekord veidi loru tudengi (Andrew Garfield) sõnapingpongi oleks andnud samuti kärpida, praegu pendeldab see dialoog geniaalse vaheduse ja lihtsalt ruumitäiteks lisatud sõnavahu vahel. Senaatori tegelaskuju puhul ma aga ei saanudki aru, et kas Cruise lihtsalt lasi maskil langeda ning näitas lõpuks iseennast või oskab see mees kõigist oma puudustest hoolimata siiski ka näitemängu teha: Irving oli kõhedusttekitav iga hinna eest eesmärgi poole mineja, kes ei anna endale tegelikult aru, mida tema otsused tegelikult tähendavad. Tõtt-öelda see kõik isegi ei huvita teda. Ta saadab ühe näpuliigutusega täiesti mõttetusse lahingusse ja selgesse surma mehi meeste järel aga nende sõdurite ja nende perede edasine saatus on tema jaoks kordades vähemolulisem kui tõsine mure oma päevaplaani pärast, kuhu glamuursete vastuvõttude, relvatöösturitega kohtumise ja tulevaseks presidendiks saamise plaanide sepitsemise vahele ei taha enam kuidagi ära mahtuda iganädalane lõõgastus, kolmapäeva pärastlõunati toimuv külastus massöör-maniküürija juurde.

Kas selles kõiges on midagi uut? Ei, muidugi mitte. Kas Redford näitab filmis kätte suuna, kuhupoole liikudes oleks võimalik see hiiglaslik süütenöörist umbsõlm lahti harutada enne kui säde lõhkeaineni jõuab? Samuti mitte. Mis film see siis üldse on? Lihtsalt üks reaalsust peegeldav linateos, mis vastupidiselt tõsimeelsete sõjardite vingumisele (on täiesti arusaadav, et neile sellised filmid ei meeldi) isegi ei vaevu eriti moraliseerima, ta lihtsalt näitab mõningaid killukesi põhjus-tagajärg seostest.

Aga muidu oli film täitsa korralik.

8/10