How sad is that...?

Samal ajal kui mu kaasa käib paljaste ja poolpaljaste tuttavate kutedega (sealhulgas muide ka mu homme fatale'ga) rannas peesitamas ning ümberringi patseerivate/poseerivate kuttide seas windowshopping'ut tegemas, istun mina keset südapärastlõunat naistega (eksole!) kohvikus ning tarbin veini ja erinevaid alkohoolseid kokteile...

Gurmaanidest isehakanud keeleuuendajad, Gloria näitel

Me oleme kaasaga end lugematu arv kordi lõbustanud erinevate söögikohtade menüüsid lugedes ja vahel paneb tõsiselt imestama kui leidlikud on söögikaartide trükkalid sinna peale kuhjatavate tähtede arvu ning järjekorra suhtes. Isegi nii lihtsast sõnast nagu bruschetta oleme me leidnud pea kümme erinevat versiooni. Nojah, selge see, et mingi labane võileib tomatiga ei müü ju kaugeltki nii hästi kui mu isiklik lemmik, udupeen prutshetta pomidor. Või brusketta (mis tegelikult oleks isegi juba peaaegu talutav versioon) või hoopis brušeta. Või midagi muud. Inimeste fantaasia on piiritu ja tavaliselt kipuvad sellised uudsed ja glamuursed nimed olema pöördvõrdelises seoses neid nimesid kandvate roogade kvaliteediga. Mis muidugi ei tähenda, et kui osatakse õigesti kirjutada näiteks Caesari salat, et see siis garanteeriks õige asja. Nagu hiljutine kogemus ühes paar kuud lahti olnud ja kõvasti üleshaibitud söögikohas (hetkel nime ei nimeta, vahest nad parandavad end veel...) näitas, võib kalli raha eest saada klassikalise nimega roa asemel saada pagan teab mida. Igatahes süüa see ei sündinud.

Aga mitte sellest ei pidanud ma praegu porisema. Tagasi keelefinesside juurde. Täna sattusin traditsiooniliselt Eesti kõige-kõigemaks peetava restorani kodulehele ja see, mis sealt vastu vaatab, on juba absoluutselt naeruväärne. Natuke piinlik kah, sest praegu kirjutab Gloria oma veebis avaldatud menüüs ma ei tea mida. Isegi kui vaieldavused (noh, et kas peaks maakeeli olema parmesan või ikkagi parmesaan, miks pavé on ootamatult muutunud pavee'ks jms), kokku-lahku kirjutamised (nt. vanilje jäätis) ning umbes pooltelt eeldatavasti prantsuskeelsetelt sõnadelt kaduma läinud diakriitilised märgid kõrvale jätta, siis leiab hetkel sealt ka mitmeid kulinaariamaailmas uudseid einete osiseid. Näiteks 360 krooni eest saab seal hanemaksaterriini, mille juurde serveeritakse muu hea ja parema kõrvale ka ilmselge vokaalide ülekülluse all kannatavat (huvitav, kas see ka maitsele mõju avaldab?) želee Petit Chabalais'd. Kindlasti maitsva ning 390 krooni maksva lambaprae kõrvale pakutakse müstilist ratatuille'd ja juba lausa kosmilist mersaseene fricassè'd. Või kui te peaksite soovima hoopis parti proovida, siis palun, taaskord 390 raha ja teie lauale ilmub kitkutud suleline, mille lisandite hulka kuulub ka mango cutney. Nojah, aitab kolmest eredamast näitest praeguseks küll.

Kogu minu lugupidamise juures isand Demjanovi suhtes, kui endal aega ei ole, siis kurat küll, nende hindade juures võiks ju endale kasvõi pooleks tunniks inimese palgata, kes suudaks kõike seda peent prantsust ka välja kirjutada. Renomee peaks ju oluliselt rohkem maksma kui sellise koha peal koonerdamisega võimalik säästa on.

Ikka ja jälle pean ma tsiteerima surematut Nero Wolfe'i: "Fuih!"

Kolossaalne soodustus Tallinki moodi

On hingekosutav teada, et kodumaise majanduse au ja uhkus on isegi majanduslanguse tingimustes suutnud säilitada soliidset joont ning teatab Ekspressis nn. merematuste (taas)tekkivat traditsiooni kommenteerides oma Rootsi-poolse juhi suu läbi, et "Mingit eraldi hinnakirja selleks kehtestatud pole, samuti ei pea urnis reisiv kadunuke piletiraha maksma." (sic!)

Rõõm lugeda, et ka peale viimase Vabadussõja veterani Toonela teele lahkumist on Eesti Vabariigis ikka veel privilegeeritud isikuid, kelledele on garanteeritud tasuta sõit erinevate transpordivahenditega ja seekord pole tegemist mitte riigi poolt pealepandud kohustusega vaid puhtalt erasektori enda initsiatiiviga. Jääb üle ainult loota, et tegu ei ole Tallinki PR-tiimi poolt toodetud häbitu ja salakavala reklaamartikliga, mille tagajärjel tekib vastavaks protseduuriks nii suur tung, et vaene laevakompanii on oma klientide paremaks teenindamiseks lihtsalt sunnitud kehtestama erihinna, et kõikidel soovijatel ikka oleks võimalik vastavasisulist üritust läbi viia.
---
Huvitav, kas peaks tegema uue tag'i nimega "lollus"?

Grand Rose Vinoteegist ja nende kummalisest matemaatikast

Keset suvituslinna Kuressaaret asub üks suhteliselt õnnetu kontseptsiooniga kuid mingil segasel põhjusel oma kohutava kitšiga rahvale peale minev koht nimega "Grand Rose SPA". Ja kuuldavasti hiljuti avasid nad sinna juurde ka vinoteegi, mis muidugi tähendas, et meil oli tingimata vaja see koht üle vaadata kui me sealt juba mööda jalutama sattusime. Vinoteek osutus olema nagu vinoteek ikka, asukohaga vana maja paemüüride vahel keldris (mis oli küll talumatult põrgupalav) ja selle valikus oli päris mitut sorti jooke, mille kohta asutuses sebivad tütarlapsed küll suurt midagi rääkida ei viitsinud. Omamoodi naljakas ja uudne oli fakt, et kõik pudelid olid peidetud keldriorvadesse, mis omakorda evisid tabaga lukustatud sepisuksi.

Igatahes avanesid need tabalukud üsna kergesti ning me saime kiiresti pudelite manu. Et seltskonnas viibinud Emand ei ole just suur punaveinide fänn ja niikuinii ongi sellise palavaga mõistlikum head jahedat valget veini tarbida, siis võtsin ma lõpuks ohjad oma kätte ning teatasin, et me võtame pudeli üht seniproovimata Uus-Meremaa Marlborough' piirkonna sauvignon blanc'i, veini, milledega meil tänavu kuidagi eriti hea suhe on. Osutus, et nimetet vein (Tohu 2006) on ka külmikus täiesti olemas ning kuna kaasaostmise hind oli 275 krooni, otsustasin ma igaks juhuks uurida, et kui palju siis maksaks selle koha peal tarbimine? "Umbes 20 protsenti kallim," vastas kohmetunud tütarlaps ja see hinnalisa kehtivat iga nende veini kohta. Tuleviku seisukohast on oluline fakt, et me kõik kolmekesi kuulsime selgelt ja väärarusaamu välistavalt seda väidet just sellisena.

Kolisime siis värske õhu kätte terrassile, kuhu meile mõne hetke pärast ka vein serveeriti ning peab tunnistama, et pudeli sisu oli ootuspäraselt mõnus ja hea. Vahepeal marssisid silmailuks mööda nunnud kutid ja kui ühe ammu "parim enne" kaotanud soome proua liputamine ning üsna kõrva karjuv muusika välja jätta, oli kõik viimase peal. Ja lõpuks ma tellisin koos arvega veel ühe pudeli sedasama veini ka kaasa. Tuligi tütarlaps kenasti kotti pakitud pudeliga ning arvega, millelt selgus, et kaasaostetud pudel maksis 275 krooni ning kohapeal tarbitud pudel täpselt sedasama veini 590 krooni. Ehk siis Grand Rose SPA vinoteegis on kasutusel täiesti moodne matemaatika, mis ütleb, et kakskümmend protsenti kahesaja seitsmekümne viiest kroonist on kolmsada viisteist krooni. Minu kooliskäimise ajal oleks matemaatikaõpetaja sellise arvutuskäigu eest pannud hindeks pika miinusega ühe aga majanduskriisi tingimustes on ilmselgelt kasutusele võetud uue metoodikaga arvutamine.

Vein 9/10
Teenindus 6/10
Valetamise ja rahaahnuse eest absoluutsed miinuspunktid

Statistikud vol. 2

Seekord siis täiesti isehakanud. Tänane päev paljastas asjaolu, et ühe kodumaise, telekommunikatsiooni vallas tegeleva juhtiva firma toredad töötajad olid mingil ajal mu kliendikontole tekitanud selliseid põnevaid andmeid, mida ma isegi enda kohta ei teadnud. Muuseas kuulus uute ja põnevate eraeluliste faktide hulka see, et ma küll oman kodus internetiühendust aga mingil segasel põhjusel ei oma arvutit, samuti sain teada, et ma iialgi kodus ei tööta. Perekonna andmeid sisaldavas rubriigis oli pereliikmete arvuks pandud "üks" kuid peretüübiks samal ajal "lastega pere". Mitte et mul midagi laste vastu oleks aga nüüd on natuke mure kah, et kuskohta nad mul siis end ikkagi peitnud on, et ma neid seni veel märganud ei ole?

Nali on tegelikult selles, et ma ise pole iialgi mingit sedatüüpi ankeeti nimetet firmas täitnud, ju siis mõni agar töötaja vaatas, et näh! kõik lahtrid puha täitmata ja mis nad ikka tühjalt seisavad, kirjutame sinna parem midagi.

Statistikud

Mille kuradi pärast arvab mingeid täiesti mõttetuid statistilisi andmeid koguv tibi, et mu eluunistuseks on eraisikuna nendega pooletunniseid mobiiltelefonimaratone maha pidada? Lisaks oli ta oma "küsitlusega" jäänud täpselt kolm nädalat hiljemaks kui Statistikaametist saadetud infokirjas mainitud oli. Ja seekord ei antud isegi nänni, krt, järgmine kord saadan nad konkreetselt pikalt.

Tänasteks hittideks olid muidugi sedasorti küsimused: "Kas olete internetist elektroonilist raamatut ostes selle lasknud postiga enda aadressile toimetada? Sageli, mõnikord, mitte kunagi?"

Nojah...

Lions for lambs (2007)

Lions for lambs (Kes liigutavad ettureid?)
Lavastaja: Robert Redford
2007
http://www.imdb.com/title/tt0891527/

Arian (Derek Luke) ja Ernest (Michael Pena) on kaks teotahtelist tudengit, kes püüavad oma elus midagi tähtsat korda saata. Selleks on poisse innustanud nende idealistlik õppejõud dr. Malley (Robert Redford). Kui aga tema õpilaste innukus viib nad sõdima Afganistani, on professor korraga nii liigutatud kui häiritud.

Samal ajal, kui kaks noorsõdurit püüavad lahinguväljal iga hinna eest ellu jääda, valmistub Washingtonis sarmikas senaator ja võimalik tulevane presidendikandidaat Jasper Irving (Tom Cruise) andma pommina mõjuvat uudislugu uudishimulikule telereporterile (Meryl Streep), mis võib mõjutada otseselt ka Ariani ja Ernesti saatust.

Ajal, mil argumendid, meenutused ja kuulid lendavad, põimuvad lood omavahel üha tihedamalt, näidates, kuidas need inimesed mõjutavad üksteist ja maailma nende ümber.

Nojah. See oli siis nüüd jälle üks neist "tingimata ära vaatamist vajav" filmidest, millega ühele poole saamine aga miskipärast venis ja venis. Lõpuks siiski ning on selge, et loomulikult on mul üsna võimatu vaadata mööda filmist, kus taaskord on oma jõud ühendanud kaks absoluutset tippu (s.o. Redford ja Streep) ning kõige suurem etteheide sellele filmile võiks olla näiteks see, et need kaks ei saanud ekraanil hetkekski kokku.

Poriseda võiks tegelikult veelgi. Lahingukaadrite kohatine pateetika mõjus läilalt, mis muidugi ei tähenda, et tegelikus kriisisituatsioonis inimesed niimoodi käituda ei võiks. Professori ja ta järjekordse üliandeka, kuid seekord veidi loru tudengi (Andrew Garfield) sõnapingpongi oleks andnud samuti kärpida, praegu pendeldab see dialoog geniaalse vaheduse ja lihtsalt ruumitäiteks lisatud sõnavahu vahel. Senaatori tegelaskuju puhul ma aga ei saanudki aru, et kas Cruise lihtsalt lasi maskil langeda ning näitas lõpuks iseennast või oskab see mees kõigist oma puudustest hoolimata siiski ka näitemängu teha: Irving oli kõhedusttekitav iga hinna eest eesmärgi poole mineja, kes ei anna endale tegelikult aru, mida tema otsused tegelikult tähendavad. Tõtt-öelda see kõik isegi ei huvita teda. Ta saadab ühe näpuliigutusega täiesti mõttetusse lahingusse ja selgesse surma mehi meeste järel aga nende sõdurite ja nende perede edasine saatus on tema jaoks kordades vähemolulisem kui tõsine mure oma päevaplaani pärast, kuhu glamuursete vastuvõttude, relvatöösturitega kohtumise ja tulevaseks presidendiks saamise plaanide sepitsemise vahele ei taha enam kuidagi ära mahtuda iganädalane lõõgastus, kolmapäeva pärastlõunati toimuv külastus massöör-maniküürija juurde.

Kas selles kõiges on midagi uut? Ei, muidugi mitte. Kas Redford näitab filmis kätte suuna, kuhupoole liikudes oleks võimalik see hiiglaslik süütenöörist umbsõlm lahti harutada enne kui säde lõhkeaineni jõuab? Samuti mitte. Mis film see siis üldse on? Lihtsalt üks reaalsust peegeldav linateos, mis vastupidiselt tõsimeelsete sõjardite vingumisele (on täiesti arusaadav, et neile sellised filmid ei meeldi) isegi ei vaevu eriti moraliseerima, ta lihtsalt näitab mõningaid killukesi põhjus-tagajärg seostest.

Aga muidu oli film täitsa korralik.

8/10

Itaalia värk

Seda, et itaallased ei oska üldse makarone keeta, sain ma teada juba ülemineval suvel kui meie reisil Dolomiitidesse üks kodumaine köögiguru meie silmad avas. No kujuta siis neid itaallasi ette, jätavad makaronid keetes puhta pooltooreks (loe: al dente) ning siis pakuvad sinna juurde mingit vedelat tomatikonservi loputusvett. See on ju kastme mõnitamine kui ikka kena paksu hakklihaga jahusousti ei ole, eksole!

Nonii. Ja eile sain taaskord targemaks. Nüüd ma siis tean, et vähe sellest, et itaallased neid kuramuse makarone keeta ei oska, ei oska nad neid veel ka serveerida. Istusime ja jõmisesime oma kambaga tasakesi ühe laua taga kui äkki ei kannatanud mõni laudkond eemal einestav saksmanni proua midagi välja, kargas püsti ning tuiskas leti juurde ettekandjatega õiendama. Peamiselt kuulsin ma sõnu nagu Kindergarten ja Löffel ning hetk hiljem selgus, et proua oli šoki äärel kui ta avastas, et talle serveeritud tagliatelle söömiseks on talle eraldatud kahvel ja ... oh õudust ... LUSIKAS! Ega see lasteaed pole, et ta peab lusikaga sööma ja kus kurat on nuga?!?

No eraldati siis prouale vabanduste saatel ka nuga ja üsna naljakas oli kõrvalt vaadata kuidas ta metoodilise järjekindlusega oma lintpastat algul umbes paarisentimeetristeks tükkideks lõikus ning seejärel sünge rahuloluga neid killukesi taldrikut mööda taga ajas.

Igatahes sai eile õhtul kinnitust mu vana veendumus, et oma söögikoha avamiseks peab olema absoluutselt hull. Muidugi, taevas tänatud, et mõni õnneks siiski ongi nii hull, sest vähemalt on nüüd kusagil võimalik käia hääd sööki-jooki tarbimas. Ja inimeste observeerimise kohana on sellised asutused loomulikult absoluutselt hindamatud. "There's nowt so queer as folk."

Luke Gossi hävitavad aastad

Näide sellest, kuidas on mõjunud kaks aastakümmet kunagisele blondile südametemurdjale. Popmuusikamaailma tipust filmimaailma C-kategooria staarikeste sekka langenud Luke Goss (kes on hetkel küll taas tõusnud mõõdukasse huviorbiiti seoses rolliga "Hellboy II's" ning kellelt loodetakse kassamenu ka tuleval aastal linastuva "hiti" "Tekken" peaosalisena - samas, kõik ju teavad, mismoodi nende videomängude põhjal tehtud filmide menuga just täpselt on) enne ja siis: kaader 2002. a. linateosest "Blade II" ning sama mees Bros.'i hiilgeaegadel, kusagil kaheksakümnendate teises pooles.

P.S. Meenus, et Luke'i vennast olen ma juba paari aasta eest mõne rea kirjutanud.

"Suht pede"

Tore on täheldada, et ka suvisel uudistevaesel ajal suudavad kodumaised tipparvajad toota kvaliteetartikleid ning et nad meie majanduskriisi sisenevas vabariigikeses hirmust värisevaid kodanikke veidikenegi meelelahutada on võtnud. Delfi Naistelehes on Jüri Pino pannud kirja kindlasti oma isiklikest ja seevõrra vägagi täpsetest tähelepanekutest välja koorunud absoluutse tõe: "Saatke mehed transadeks!"

Ei-ei, mitte transseksuaalideks ega isegi mitte transvestiitideks vaid homo sapiens'i väljasuremise äärel olevaks alamliigiks koondnimetusega meessoost lihttööline. Selliseks, kes hommikust õhtuni tõstab kasvõi kontoris mingeid kaste (paari tonni koopiapaberi kastide ühest ruumist teise tassimine oleks algatuseks päris hea harjutus) ning koju jõudes üllataks oma elukaaslast koduteel suvalisest aiast murtud sirelipuhmaga ja enne pika ja rahuldustpakkuva voodisessiooni algust esitleks veel kodustele ka uuemaid akrobaatilisi tantsunippe. Muide, selle kodanikualgatuse taga ei olegi mitte niivõrd soov vähendada Punase Raamatu liigirikkust vaid selge mure Naistelehe põhilugejaskonna koduse olukorra üle. Igatahes on rõõm tõdeda, et pole need eesti mehed nii mühkamid midagi, vähemalt üks persoon on suuteline enda mõttemaailma vastassoo standarditele kohandada ning sealtkaudu (läbi antiemantsipatsiooni?) nende muresid kenasti kirja panema.

Muidugi, igas meepotis kohe peab üks tõrvatilk olema. Seekord siis see, et peaks vaid need tublid isased lihttöölised endale ettevaatamatult selga vedima ilusad läikivad ja peente firmamärkidega spordidressid, siis on nendega aamen. Kui vanasti, see tähendab minu ja Pino noorusaegadel tähendas selline rõivastusstiil automaatselt seotust ühe naaberriigi keeles rääkiva ja jõustruktuuride silma alt heal meelel end eemal hoidva seltskonnaga, siis nüüdseks on märgisüsteem teadjate teatel ajas veidikene muutunud ning dressinimesed kvalifitseeruvad konkreetselt "suht pededeks".

Nojah, tänu ülalmainitud artiklile tean ma nüüd vähemalt, miks kodanik Poni enda siluett on aastaid sellise lauale plörtsatanud ja kergelt laialivalguva puuvilja moodi välja näinud: ta lihtsalt ei saa ju end "suht pedeks" vormida. No hää küll, tema ise, uhke ja enesekindel lõunamaalane nagu ta ju on, ehk elaks selle näpuganäitamise veel üle aga kus selle kahju ots siis veel oleks, kui ühel hetkel veel kallid naabrid peaksid mõtlema hakkama, et kõik need peened kirjatargad, kes Jüri juures pummeldamas armastavad käia, samuti suht kahtlasevõitu orientatsiooniga on?

Eesti Vabariigi ametnike salaprotokollid

Tsitaat Ekspressist:

Ajakirjanik: Kas [ 2009. aasta riigieelarve kärpimise ] ettepanekud paberina eksisteerivad või mitte?

Jürgen Ligi (Reformierakond, Riigikogu rahanduskomisjoni esimees, "Krokodillide" juhtoinas): Nad on meili kujul. "Krokodillide" viimane koosolek lõppes sellega, et mina korjasin kõik paberid kokku ja kellelegi ei jäänud midagi. See on täiesti teadlik, mitte varjamiseks, vaid avalikkuse eksitamise vältimiseks.

Selle asemel, et tavapäraselt hämada, jätkub Ligil jultumust isegi välja öelda, et jah, meil on omad salaprotokollid ja ei, me ei kavatsegi neid teile näidata. Muidugi ainult selleks, et me teist nii väga hoolime ja teame, mis teile hea on. Palun väga vabandust, aga see nüüd küll enam minu riik ei ole.

Tõde?

"Kas me lihtsalt ei vihka inimesi, kes nagu muuseas murravad läbi kõigist kaitsevallidest ja naeratades puudutavad hinge sügavamaid soppe."

(Tsitaat ühest foorumist.)