Raamatud. Stalin. Viin.

1951. aasta suvi provintsilinnas. Üks noor mees on saanud ühe... eee... no ütleme, et väikese parteilise erialaraamatukogu direktor-bibliograaf-koristajaks ning veedab oma tööaega peamiselt raamatufondi kümnendsüsteemis riiulitele sorteerimisega. Ühel kenal hetkel astub sisse kohaliku tähtsusega prominent, otsib taskust raha ning saadab noormehe viina järele. Ja viin peab tingimata olema see sinise sildiga, viiekümnekraadine. No ega raamatukoguhoidjal suurt muud üle jää kui suure nina käsku täitma minna ja nii ta varsti viinaga linna pealt ka naaseb.

Hoolimata lahkest pakkumisest ta koos prominendiga viina võtma ei hakka ja ka teine mees võtab vaid paar pitsi. Mis tähendab, et enamus viinast jääb pudelisse alles ja kuna prominent seda kaasa võtta ka ei taha, siis tuleks see pudel kuhugi ära panna. Otsivalt ringi vaadates jääb mehe pilk lõpuks ühes riiulis uhkelt eputavatele pruunidele köidetele, milledel seljal suur kuldne kiri "J. STALIN" ja nii ta selle pooliku pudeli nende raamatute taha riiulisse peidabki, lugedes noorele bibliograafile veel sõnad peale, et see neid raamatuid ringi ei tõstaks. Lugejate pärast ta ei tundnud üldse muret, sest nagu ta ütles: "neid Stalini teoseid ei võta siit lugemiseks niikuinii mitte keegi."

Tal oli õigus, sest tasapisi käis ta seda pudelit seal ka edaspidi tühjendamas ning keegi peale ta enda neid raamatuid tõesti ei puudutanud.

Vana asi

Eile tuletati mulle taaskord meelde, et juba mitu kuud on mul üks mokaotsast antud lubadus täitmata. Nimelt olevat mul mõned toonases seltskonnas elegantselt esitatud arvamusavaldused jäänud võrguavaruste kaudu surematuteks tsitaatideks tegemata. Niisiis. Ma ei saa ju ometi enam lasta seda veel kord endale meelde tuletada.

"Lind ei ole kole! Lind EI OLE kole!!! LIND EI OLE KOLE!!!"
"Jaapanlase näoga lõuna-korealane."
"Ingliviin."
"Ja see kõik on sulatõsi!!!"

Kommentaare ei viitsi kirjutada, kes teab, see teab ja võib soovi korral ise kommenteerida.

Gay-test

Muidugi oleks võinud vasakpoolsel fotol veel kaks kaablit ära jätta (ehk siis piirduda vaid ühe, s.o. toitekaabliga) ja kasutada nüüd iMac'i standardvarustuses olevat juhtmevaba klaviatuuri ning hiirt. :)

Inimesed on nagu sitasitikad

"Inimesed on nagu sitasitikad, tassivad tervet hulka sõnnikut kaasa, veeretavad järjest suurenevat palli, kuigi see on vahel üle mõistuse raske. Aga veel raskem on kasvõi osast sellest loobuda. Mul jäi isegi see pall praegu maha, kusagile keset teed, see tuleb ka tagasi saada – lisaks lihtsalt kogunenud sitale on tegemist äärmiselt hea barrikaadiga, mille taha varjuda. Ei saa uue laadungiga otse pihta."

via Wild - kuna ta on vahepeal taaskord oma blogi ära kustutanud - või vähemalt avalikkusele nähtamatuks muutnud - siis linkida ei saa. :)