Cop out (2010)

Cop out
Lavastaja: Kevin Smith
2010
http://imdb.com/title/tt1385867/

Bruce Willis on tõesti vanaks jäänud. Siin mängib ta NYPD võmmi, kes koos oma kauaaegse neegrist partneriga saavad ühe käest ära läinud juhtumiga tegelemise eest kuuajase sunniviisilise ja palgata puhkuse. Muidu polekski asi ehk väga hull aga tal on seda raha vaja, et tütre unistuste pulma eest tasuda. Või no õigupoolest on tal kohe palju rohkem raha vaja, sest ega nende võmmide igakuine palk nüüd just sinna 50 tuhande dollari kanti ei kisu, just niipalju aga maksavad pulmad.

Seega ei jää Willise tegelasel midagi muud üle kui tuua turule isa käest päranduseks saadud üliharuldane pesapallikaart ning selle müügist saadud rahaga tütre uue elu algust finantseerida. Niisiis läheb ta kaarti diileri kätte viima, jättes oma partneri, keda on vallanud paranoia teda petvast abikaasast, telefoniga asju ajama. Ja just siis sajavad diileri juurde sisse röövlid, kes peale taseriga siia ja sinna sutsamist ajavad lisaks rahale kotti ka umbes 80 tuhat dollarit maksva kaardi. Kui nüüd juba selle endine omanik taserisutsakatest toibunud on, asub ta koos partneriga väärtusliku kraami vargaid loomulikult taga ajama ja enne kui nad arugi saavad, on nad kistud otsapidi mehhiko narkokaupmeeste peamiselt omavahelisse arveteklaarimisse.

Ilmselt ei ole üheski teises kunstilises mängufilmis kasutatud niipalju sõna-sõnalisi tsitaate teistest filmidest ja suuresti laenamiseks see film jääbki. Mis režissööri arvestades pole küll ka mingi ime, ime oleks pigem see, kui ta ei teeks pidevalt vihjeid ja kummardusi juba olemasoleva popkultuuri suunas. Ja ega ei saa ka öelda, et Willise ja Tracy Morgani (see mustanahaline politseinik) omavaheline nägelemine ning koostöö ei oleks vaadatav. On küll, ja hoolimata sellest, et 23 aastat tagasi panid Mel Gibson ja Danny Glover SELLE lati väga kõrgele ning siinne film jookseb puhtalt sealt alt läbi.

6/10

Grown ups (2010)

Grown ups
Lavastaja: Dennis Dugan
2010
http://imdb.com/title/tt1375670/

Mõnikümmend aastat tagasi. Ühe kooli parajatest pätakatest koosnev kossumeeskond võidab turniiri ja toob endile ning oma treenerile esimese meistritiitli. Treenerile see viimaseks jääbki ja ega poistestki ei saa kellestki korvpallimängijat, vaid igaüks leiab elus edasiminemiseks oma tee. Kellest saab jõukas ärimees teenijatüdruku ja ärahellitatud poisijõmpsikatega, kes peab pidevalt taluma oma naise ning ämma tänitamist ja kes abiellub endast poole vanema naisega ning on üldse natuke kummaline kuju. Siis juhtub aga nende vana treener ära surema ning matusetseremoonial saavad viis meest taaskord kokku ning peale kurba sündmust suunduvad nad kõik koos oma peredega ühte järveäärsesse majja Iseseisvuspäeva nädalavahetust pidama. Samasse majja, kus nad aastate eest oma tšempioniks saamist tähistasid.

Siit oleks film võinud pöörata mitmes suunas, näiteks oleks treeneri vaim võinud neid kummitama hakata või kossujumal oleks võinud neid reetmise eest kiusama hakata või midagi sellist. Selle asemel tõestatakse meile lihtsalt seda, et vanemaks saamine ei tähenda ilmtingimata suuremaks (i.e. igavaks täiskasvanuks) saamist. Mõte, millega ma olen igati päri. Naised flirdivad ühe eputrillast musklimäega, mehed sõidavad veekeskuse liutorudest ja muudest atraktsioonidest alla ning lapsed tegelevad vastavalt oma eale neid huvitavate tegevustega. Kes otsib, kuskohast piima saaks ja kes vahib silmad punnis supelkostüümides noori naisi. Neljakümnendates eluaastates mehed teevad aga üksjagu samu lollusi, mida ka nende järeltulijad iga kell oleks valmis tegema ja lõpuks on kõigil lõbus ning mitmetes peredes käärinud "olukorradki" saavad oma lahenduse. Muidugi on siia-sinna pikitud ka veidi koomilisepoolset dramaatikat aga mingit erilist sügavmõttelisust siit just otsida ei maksaks.

Ühe pisikese sutsaka teeb ka Steve Buscemi ja peaaegu et varastab sellega kogu show.

6/10

Disorderlies (1987)

Disorderlies
Lavastaja: Michael Schultz
1987
http://imdb.com/title/tt0092897/

On üks kummaline kuju, kelle hasartmänguvõlad ulatuvad otsapidi juba kosmosesse ning kes kuidagi ei jõua ära oodata oma übersupermegarikka onu surma. Niisiis otsustab ta seda pisut kiirendada ning algatuseks vallandab oma tööd suure kohusetundega tegevad põetajad ning palkab teises Ameerika otsas asuvast vanadekodust nende asemele kolm kõigi aegade kõige hullemat noormeest, kes olid oma eelmisest kohast pideva tortide söömise eest just kinga saanud.

Vahepala. See tortide lugu oli nii nunnu, sest kui ma kunagi eelmisel aastatuhandel olin suutnud end meie suurt ja laia kodumaad teenides lõpuks soojale kohale toidulattu nihverdada, siis sai ka minu komistuskiviks kaks kreemitorti, mis minu teada olid sõdurite pühadeaegsest õhtusöögist lihtsalt üle jäänud ning kippusid vägisi käest ära minema. Ma mõtlesin, et miks heal kraamil lasta raisku minna ja nii me need kahe teise eesti kutiga ühel kenal õhtul ka pintsli pistsime. Siis aga selgus, et laoülemaks olnud prappor oli need lihtlabaselt sõdurite tagant tuuri pannud ning need olid mõeldud ta tütre sünnipäevatortideks. (Omaette lugu on, et miks ta tütreke just hapnemise piiril olevaid torte oma sünnipäeval pakkuma peab.) Nii ta seal siis hambaid kiristas, sest ega ta ju seda juhtumit ei saanud suure kella külge panna, küll aga puksiti mind laost veidi hiljem minema, tuues põhjenduseks puudujäägi rosinate laoseisus. Noh, peale paari peotäie seal minu käed küll mängus ei olnud aga ta ise müüs neid (ja palju muudki, sest 1988. aasta sügisel oli isegi NA lennuväes enamik kraami defitsiit) seal hõlma alt küll lenduriteköögi kokkadele ja kindlasti ka kõigile teistele, kes temaga suhteid olid osanud tekitada. Niipalju siis sest tortide vahepalast.

Kolme peale kokku oma 450 kilogrammi kaaluvad noormehed (ma ütlen, NII suurt tagumikku - ja veel meesterahva tagumikku - nagu Darren Robinsoni, kes 1995.a. 28-aastaselt varakult surres kaalus muljetavaldavad 204 kilo, oma, pole ei enne ega varem Hollywoodi filmides näidatud) osutusid tõepoolest lootusetult kohmakateks aga sellest hoolimata ei kippunud asjad sugugi minema rahahädas vennapoja plaanide järgi ning kõigile ootamatult hakkas vanahärra hoopis paranema. Mis tähendas, et kasutusele tuli võtta radikaalsemad abinõud.

Tegemist peaks olema esimese filmiga, mis tehtud ühe räpipundi (The Fat Boys - õnneks nad filmis väga palju ei "laula") karjääri toetamiseks ja kui kohutav stsenaarium ning kahemõõtmelised naljad kõrvale jätta, siis ei jäägi palju muud üle. Samuti topiti filmi sisse ka "paha, kurikaval ja stiilne gay-lilleke" vs. "veidi lihtsameelne ja paks aga heasüdamlik hetero" vastandamist aga see kõik on ilmumisajale tüüpiliselt nii sordiini all peidetud, et tänapäevaselt avatud filmikeelega harjunud vaataja ei pruugi neist vihjetest enam arugi saada. Aga mis on kõige selle juures kummaline, on asjaolu, et ühel öösel, peale tundidepikkust istumist arvuti taga, oli seda farssi täiesti lõbus üle aastate taas vaadata.

6/10

Big Momma's house 2 (2006)

Big Momma's house
Lavastaja: John Whitesell
2006
http://imdb.com/title/tt0421729/



Martin Lawrence ei saa kuidagi oma sõna otseses mõttes suurimast rollist üle ega ümber. Seekord on tal vaja infiltreeruda üliohtliku arvutiprogrammi (sellise, mis muugib momentaalselt lahti kogu USA riikliku julgeoleku- ja turvasüsteemide arvutivõrgu) tootja pereringi ning kes saaks selleks parem olla kui FBI töötaja juba äraproovitult lollikindel alter ego Suur Emme.

Igatahes saab ta endale seatud ülesandega ilusasti hakkama ning suudab möödaminnes veel ka oma hoolealuste üksjagu kaootiliseks kiskunud pereelu korda seada. Ja lisaks iseendagi salatsemisest kiiva kiskunud elu. Seega selline toreda positiivse sõnumiga filmike, eksole.

Lahedad kohad. No näiteks kasvõi see, millise elegantsiga Suur Emme elimineerib teised lapsehoidja kohale kandideerijad, sealhulgas ka FBI ametliku spiooni. Ja siis teenis paar hüsteerilisepoolset naerupahvakut ära "jalaga-tagumikku-naljastseen" SPA-s, FBI süsteemidesse sissehäkkinud üliohtliku küberkurjategija presenteerimine ning veel ühes kohas, mille ma tänaseks, nädalapäevad ning üks pikk pidu hiljem, olen juba unustanud.

Kui võtta seda sellise süüdimatu meelelahutusena (mida see ilmselgelt ka on), siis ei saa väga kurta. Mõned loogikaapsud ja paar jaburdust käivad lihtsalt asja juurde. Ja nagu filmi viimane lause juba hoiatas, ei ole ka kolmas osa enam kaugel. Praegu filmitakse ning järgmisel aastal peaks kinodesse jõudma.

5/10

Niimoodi saate oma vanast läpakast teha MacBook'i

Fourth of July. Tervitustega Emandale.

Votukrahv Paul Farrell on ajakirja 125 suvenumbrisse pildistanud seeria tänase päeva temaatikaga hästi sobivaid fotosid. Modellideks olid Pete Bolton ja Lewis Collins.

Nende poiste patriootiliste piltidega ongi nüüd nii elegantne edastada tänase päeva puhul tervitused eelkõige pooljuubilarile ja siis kõigile, kes Meerikamaaga seotud või end seotuna tunnevad. :)