Kümme aastat varem - 24/01/00 - 30/01/00

24/01/2000 - 30/01/2000.

As I had decided not to worry about upcoming travelling, I did literally nothing to prepare myself for this and so I had nice everyday routine during Monday. In fact I also laughed then about my future roommate in Spain who had troubles selecting the right clothes and everything... But then, on Tuesday I suddenly realised how many things I have to do before leaving and whole day ran through the city only to find out that everything I need, is sold out. In the end (as I noticed in our hotel in Playa del Ingles), I had forgot to pack some important things (like socks and condoms for example) into my bag and so I had to borrow these from my travelmate K. And these were not the last things I borrowed from him...

Wednesday I travelled with bus to Tallinn and after few minutes of waiting there, K. came and we drove to his working place, a nice big house in the heart of our capital. After a cup of marvellous lemon-tea and watching some new gay-mags, we had a lunch in one of countless cellar-restaurants of old town and then it was already time to harbour where our ferry left Tallinn at 6 PM.

I personally find ferries boring, there's not much to do and so we spent our time with some windowshopping at tax-free shops and drinking cava in our cabin, we had to prepare ourselves for Spain after all! Ferry was in Helsinki, Finland after few hours but as our plane was only in the early morning, we spent the night in ferry. 6 AM next day the gates were opened specially for two of us, we met sleepy borderguards who decided in the end that we're not members of Russian mafia or hookers and let us go through. Once outside, we took a cab to Vantaa airport and arrived just in time. Which doesn't mean that plane was in time. Thanks to some mumbling there our plane was few minutes late from our schedule and that caused a 25-minutes delay before our takeoff. It was Britannia's plane this time, a Boeing 757, specially re-designed for charter flights which means of course that I didn't had much space to feel myself comfortably.

/ Censored portion of text about flying over Paris, watching the Eiffel tower from the height of 11+ kilometres, what happened then in the plane and about elderly lady next to us :) / *

We were even more late because of strong winds in Scandinavia and we landed in Fuerteventura some 35-40 minutes later than planned. Some passengers began their vacation on that island and we had to fly after 30 minutes to Las Palmas, Gran Canaria but then they realised that one traveller is missing. No-one knew his/her name and we waited for ages (almost a hour) for that mysterious person before we followed our flight. Without the missed man/woman. So in the end we were about 2 hours late from our flight schedule and had spent in plane (or Fuerteventura's airport) ca 10 hours. Like a flight to Thailand!

_____
*On asju, millest ma kümme aastat tagasi rahulikult kirjutasin aga mida ma praegusel ajahetkel ei pea vajalikuks uuesti avalikkuse ette lasta. Lõppude lõpuks ei saa meie kollasele pressile ka liiga palju konte hambusse anda. :)

Ja veel nii lisamärkuse korras. Mehest, kellega ma sel nädalal kümme aastat tagasi peale mitme kuu pikkust võrgusuhtlust esimest korda vis-à-vis kohtusin ja kellega me koos Kanaaridele lendasime mõttega raha kokku hoida (ehk et mitte ühese toa lisatasu maksta, sest mingi suvalise ja absoluutselt tundmatu tegelasega ma keeldun ühes toas elamast) olla lihtsalt toakaaslased, sai kõigi osapoolte jaoks üksjagu ootamatult mu kaasa. Ütle siis veel, et internet pole real thing... :)

Kümme

See oli küll juba mitu päeva tagasi, mil Ööhulkur mulle teada andis, et ta on mu suunas ühe meemi teele pannud. Ja et praegu on talvine aeg, siis võttis sellel läbi lume sumbates kohalejõudmine natuke aega ning see koputas ukse taga just täpselt siis ja praegu, kui ma parajasti kaminat kütan ning püüan endale leida igasugu ettekäändeid, et mitte midagi tarvilikku ning ühiskonnale kasulikku korda saata.

Niisiis küsimused teemal "mida sa tegid siis kui...":

1. esimene inimene astus kuule 21.7. 1969
Päris kindel on see, et ma kasvatasin sel ajal usinasti enda jäsemeid (ja ehk ka muid kehaosi) pikemaks. Millegi muu väitmine võiks juba enesepettuse valdkonda kalduda, lõppude lõpuks oli see ju NII ammu...

2. John Lennon mõrvati 8.12.1980
Pole õrna aimugi. Lennoni surmast muide kuulsin ma alles mitu aega hiljem kui (vist) "Noorte Hääles" miski sellekohane lühidokumentaaljutuke ilmus. Selline propagandamaiguline oli teine, rääkides südantlõhestava loo sellest, kuidas maailma rahu eest võidelnud mees julmalt mõrvati kui ta peale mitmeaastast lapsekasvatamispausi uuesti söandas plaate ilmutama hakata. Just sellest artiklist jäi meelde ka paari päeva eest meie seast lahkunud kirjanikuhärra Salingeri nimi ning sel ajal väga jaburana tundunud raamatupealkiri. "Kuristik rukkis". Mitte et lugudel banaanikala püüdmise parimast päevast või puuseppade sarikate kõrgele tõstmisest nüüd oluliselt vähemjaburad pealkirjad oleks.

3. Tshernobõli aatomielektrijaamas plahvatas 26.4.1986
Kah mäluauk. Ilmselt jõin ma juba siis liiga palju aga õnneks ma enam ei mäleta seda. :)

Veidi hiljem kui ümbruskonnast tuttavaid onusi sinna minema hakkas (ja mõned sealt isegi tagasigi tulid), kuulsin ma skeemidest, mida üritati rakendada, et nõukogude mehe sunduslikust aukohustusest pääseda. On ka tähelepanuväärne, et kui muidu pidime me seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel üsna rutiinse regulaarsusega osalema tsiviilkaitseõppustel, jooksma häiresignaali peale distsiplineeritult varjendisse (ühel korral algkoolis, kus varjend lihtsalt puudus, küll ka lihtsalt majast välja kooli kõrvale asfaldiplatsile - ilmselt seekord saatsid pahad imperialistid sellise uuendusliku aatomipommi, mis kasutati hoonetes seespidiselt...), kuulama mingit tarka juttu ja vahtima värviliste piltidega plakateid, milledel kujutet moondunud jäsemeid, tuumapuravikke ning igasugu huvitavaid versioone löövetest, põletushaavadest ja muust sellisest, siis Tšernobõli aegadel midagi sellist ei toimunud. Kõik oli normaalne, vaid meie füüsikaõpetaja soovitas mokaotsast, et tema meie asemel veedaks neil päevil, mil kiirgavate elementaarosakeste pilve serv turistina Eestimaad väisas, võimalikult palju aega kindlate kiviseinte vahel ning ei pistaks oma nina õue. Me vist isegi järgisime seda nõuannet.

4. Balti kett 23.8. 1989
Olin teist aastat vene kroonu koosseisus Eestit okupeerimas. Vaatasime lätlaste ja leedukatega telekast seda ketivärki ning ilmselt jõime pärast kusagil tagumistes garaažides end varjanud KrAZ-260-e mugavas kabiinis oma salavarudest võetud ukraina samakat, haukasime peale ukraina soolapekki ning jõrisesime seda ketilaulukest "Estija, Latvia, Lietuva". Leedu keeles seepärast, et leedu poisid ainsana oskasid meist talutaval tasemel laulda. :)

5. Estonia uppus 28.9.1994
See oli üks neist kordadest, kus uudisekildudest kujunes alguses natuke nihkes pilt. Ah et laev uppus ära või? No hea küll, eks inimesed saavad siis teiste laevadega oma sihtkohta edasi sõita. Tegelikkus jõudis hiljem veidi suurema pauguga kohale.

Kusjuures üks lugu oli ju veel sellega, et ma oleks teoreetiliselt võinud samal laeval olla. Nimelt pidime me paar kuud varem koos sõbrapoisi ja ühe ruotslasega äärepealt tegema ühisfirma aga ma lihtsalt ei viitsinud asju ajada ning kogu see värk jäi ripakile. Kannatamatu rootslane leidis endale lõpuks siit teise kompanjoni ning nad pidid hakkama Eestisse arvutustehnikat tarnima ja sõitsid mingit lepingut sõlmima. Eesti kutt kasutas võimalust ning lendas päev varem Stockholmi, rootslane läks aga selle saatusliku laevareisiga ning sinna alla ta jäigi.

Ütle siis veel, et laiskusest ei ole kasu.

6. Diana suri 31.8. 1997

Olin kodus , tegelesin ilmselt mingi paberijamaga ning vaatasin silmanurgast teleka uudistesaateid, kus neid Pariisi kaadreid kedrati lõputult edasi ja tagasi. Diana matuse otseülekande ajal tegime me minu meelest oma kunagisest põllumaast aastakümnetega võsaks saanud "metsas" natuke küttepuid aga tänu videomaki-nimelisele tehnikaimele vaatasime tseremooniat hiljem lindilt.

7. saabus aasta 2000
Eelnevalt kindlustusin igaks juhuks paljukäratud Y2K probleemi vastu, tehes oma olulisematest e-mailidest, mingitest vajalikku infot täistuubitud exceli-tabelitest ja muust sellisest ketastele paar tagavarakoopiat. 31. detsembri õhtul tõin vanaema maalt linna, sõime õhtusöögi ja siis sõitsin mina maale tagasi, panin oma tolleaegse traditsioonilise aastavahetusplaadi (Eloy "Silent cries and mighty echoes") mängima ning lugesin ihuüksi suures maamajas enne magamaminemist natuke ühte raamatut. Millist, ei mäleta.

8. toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001
See tundus alguses veelgi absurdsem kui "Estonia" lugu. "Hea küll," mõtlesin ma kodus CNN-i vaadates, "kaksikornid veel aga et ka Pentagon, mille läbimatust kaitsetsoonist oli mitte väga palju varem pasundatud, see muudab selle kõik uskumatuks." Mis iganes seal siis ka tegelikult ei toimunud, fakt on see, et seekord läks mu kaasal napilt õnneks. Oli ta ju just mõned päevad varem Ühendriikidest tagasi koju jõudnud, kasutades selleks täpselt sama lennuvälja, kuskohast tõusid õhku ka tornidesse kihutanud aeroplaanid.

9. Michael Jackson suri 25.6. 2009
Mina muidugi vabandama aga see uudis ei tekitanud minus küll mingeid erilisi emotsioone. Eks ta oli juba mõnda aega oma üle vindi keeratud veidrustega mittefännide jaoks üks paras zombi ju niikuinii ning pikemat aega tundus, et see on ju vaid aja küsimus, millal asi ära vormistatakse. Ühest küljest muidugi kahju ka, et kunagi tõesti andekas olnud inimene nii vara ära läks. Andekus lõppes minu meelest tal aga "Dangerous"-albumiga ning kõik hilisem oli juba tragikoomika valdkonnast. Tõsi, olles nüüd ära vaadanud ka "This is it'i", tuleb tunnistada, et juhul kui selle filmi näol tegu ei olnud eriti suurejoonelise pettusega, oli MJ suuteline veel esinema, laulma ja hüplema küll. Aga kõik need vokaal-verbaalsed häälitsused, mis tal laulusõnade vahel suust välja tulid, olid juba rohkem kui piinlikud.

10. Milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?
Kas eile oli mingit uudist, mida peaks tuleviku tarvis meelde jätma?

Keskpäeva paiku helistas siinses blogis Koogineiu nime all figureeriv tütarlaps ning arvas, et ta tuleb mulle kohe külla ning siis me võiksime pärast ehk Lõksu minna klaasikesele veinile. Mõeldud-tehtud, polnud me ju umbes-täpselt pool aastat kokku saanud. Lõpuks lobisesime seal mitu tundi ning siis läks tema spaasse mingile tüdrukute saunapeole ja mina kulgesin ühte varasemat lubadust täitma.

Täna see-eest oli palju tähelepanuväärsem päev. Kuigi me saime Koogineiuga uuesti kokku ja seekord ühines ka tööandja korraldatud väljasõidust toibunud Emand meiega, oli hittsündmuseks fakt, et esimest korda selle aja jooksul, mis ma seal oma majas elanud olen, külmus lõuna paiku lõpuks siis ka mul veetoru ära. Hommikul veel oli ja lõuna ajal enam netu. Niipalju siis tänasest külmapealinna tiitlist siin perifeerias.

11. Lennart Meri matused, 26. 03. 2006
See ei olnud küll algses meemis aga kuna ma natuke selle värgi jälgi veebi mööda taga ajasin, siis leidsin, et vähemalt kahel juhul oli ka see küsimus lisatud. Millele on lihtne vastata. Me hakkasime samal hommikul Tallinnast läbi Praha Ateenasse lendama ning olime natuke mures, et kas Eestisse saabuvate (ja siit hiljem lahkuvate) prominentsete väliskülaliste tõttu meie TLL-PRG lend üldse toimub. Aga toimus, jõudsime mõne tunni pärast ilusasti ka Kreekasse ning veel paar tundi hiljem kui me olime keset linna laiuvate Hadrianuse raamatukogu varemete kõrval leidnud ühe imepisikese (ja seda sümpaatsema) oikumeenilise kiriku, panime Lennule sinna kõige suurema küünla, mida oli võimalik sealt leida. See oli ikka rohkem kui meeter pikk...

Flash Gordon (1980)

Flash Gordon
Lavastaja: Mike Hodges
1980
http://imdb.com/title/tt0080745/

Ming Halastamatu on üks kangesti hiinlase nägu pahalane, kes pesitseb kusagil seal ülevalpool pilvi ning kes ühel mitte nii heal päeval hakkab puhtast igavusest jupphaaval Maad hävitama. Maavärinad, vulkaanipursked, orkaanid ja muu selline on tal kenasti süstemaatiliselt kaugjuhtimispuldile kirja pandud ning oma saatanliku naeru saatel ta neid nuppe ka sõtkub.

Umbes samal ajal hakkab staarsportlane Flash Gordon puhkuselt tagasi lendama ning tutvub turbulentsis rappuvas lennukis nägusa ajakirjanikupreili Dale Arden'iga. Peagi loobitakse lennukit juba igas suunas ja ühel hetkel kaovad kokpitist ka piloodid ning meie kangelane peab lennuki tagasi ühes tükis maa peale tagasi tooma. (Mitte nagu originaalkoomiksis, kus nad kasutavad langevarju.) Noh, enam-vähem see tal õnnestubki. Mitmete eksootiliste kasvuhoonetaimede hinnaga.

Niisiis leiavad Flash ja Dale end ootamatult purustatud kasvuhoone omaniku, hullu teadlase, dr. Hans Zarkov'i juurest, kes meelitab/sunnib noored enda leiutatud kosmoseraketti ning järgnenud kakluse käigus suudavad nad loomulikult natuke raketi suurt punast stardinuppu taguda ja nii nad üles lähevadki. Teadlane on nimelt veendunud, et ta on lahendanud Maad tabanud kataklüsmide saladuse ning ainsateks põhjusteks saavad olla avakosmosest lähtuvad mõjutused. Mis tähendab, et tuleb lennata sinna, et nii-öelda kätt elu pulsil hoida. Muidugi on tal õigus ja varsti selgub, et asi on veelgi hullem, nimelt on igavlev Ming valmis Kuud Maale kukutama.

Edasi tuleb palju kangelastegusid, natuke romantikat, veel kangelastegusid (korralikule kangelasele kohaselt sureb Flash nende käigus kohe mitu korda) ja kõige lõpus happy end. Või noh, kui viimast kaadrit arvestada, siis kaugemas perspektiivis ehk ka mitte nii happy.

See on üks kummaline film. Vaatasin seda eile öösel üle aastakümnete ja see on ajale ikka väga halvasti vastu pannud. Tegelikult mõtlesin ma esimese kolmandiku peal paaril korral, et panen masina kinni. Ja siis mingist hetkest peale läks lõpuni ludinaga välja. Ilmselt sellest hetkest kui ma hakkasin seda vaatama mitte kui kultusliku camp-filmi (mida see kolmekümne aasta eest kahtlemata oli, see oli isegi nii camp, et väljaspoolt Suurbritanniat kukkus üsna suure kolinaga kassadest läbi) vaid kui selle kultusliku camp-filmi paroodiat. Aga tõsi ta on, et nii kehva kvaliteediga efekte ei oleks nii suure eelarvega filmist, mis valmis tervelt kolm aastat peale esimesi tähevarsi, küll enam oodanud. Omal ajal pätakana kõlbas muidugi vaadata küll. :)

Paar "ahaa!" kohta oli ka. Nüüd ma siis tean, kuskohast Cameron oma Avatari hõljuvad mäed võttis ning samuti kõlab siin esimest korda Queen'iga seonduvalt fraas "Who wants to live forever". Nimelt on Queen "Flash Gordon'i" filmi enamiku muusika autoriks ja esitajaks (olles filmiajaloos esimeste rockbändide seas, kellele selline ülesanne anti - praegu kohe ei tulegi peale Pink Floyd'i kedagi varasemat meelde...) ning kuigi ülalmainit fraas tuleb pistrikmeeste (kes tõele au andes näevad rohkem küll välja nagu postapokalüptilises maailmas elavad ning oma öid ja päevi bakhanaaliatega sisustavad peainglid) pealiku suust, kulus veel vaid mõni aasta ja rokkarid kirjutasidki ühe teise filmi ("Highlander", eksole) heliriba tarvis ühe oma suurimatest hittidest.

Nostalgiapunktid.

6/10

Donkey Xote (2007)

Donkey Xote
Lavastaja: Jose Pozo
2007
http://imdb.com/title/tt0419704/

Elas kord üks romantiline mees, kes luges hunnikute kaupa raamatuid ning unistas vapraks rüütliks saamisest. Ja ühel ilusal päeval sai ta aru, et ta saatuseks on oma armastatud raamatute juurest koos ustava Sanchoga laia maailma minna, võidelda pahade hiiglastega ning mis kõige tähtsam: võita oma armastatud Dulcinea süda. Ja peale seda kõike elada rahus ja harmoonias aegade lõpuni...

Ei. See polnud üldse niimoodi. Õnneks on meil aga käepärast võtta eeslist hobuseks löödud asjaosaline (ta on muide tuttav ka "Shreki"-filmidest tuntud eesliga), kes jutustab meile sellest, mis tegelikult juhtus. Ja see lugu räägib ilmselt robot Marvini kaksikvennast, hobuse karikatuurist Rocinantest, kes seiklemise asemel veedaks oma aega palju parema meelega tibudele militaardrilli tehes, Vale-Dulcineast ja tervest karjast kaunitari kätt jahtivatest Vale-Don-Quijotedest (nende seas ka Peeter Paan...), idamaiseid võitluskunste õppinud kukest ning kõige tipuks veel ka muscle mary drag queen'ist hobusest.

Parajalt jabur ja koomiline kompott aga päris rohelise sookolli filmide tasemele see vähemalt meelelahutusliku külje pealt ei jõua.

5/10

Kümme aastat varem - 17/01/00 - 23/01/00

17/01/2000 - 23/01/2000.

Monday was covered perfectly in my previous entry, Tuesday morning I spent few hours in my shop and then decided to go home, so I did and fell in sleep. In the middle of day. Only excuse could be my lifestyle (staying up all nights) and so I slept for hours... Next two days were grey ones again but on Friday (again that Friday!) around midday I heard a noise and crying outside on the street and there were two women, having a serious fight, both rolling in the dirt, grease and melted snow, it was like mudwrestling but they were much more aggressive. However soon three men came and separated them. Later I heard from one lady (she's very valuable source of information, living in same house where's my shop) that these women were fighting for man, one's husband and other's lover and most ironic fact that they're sisters...

Weekend was lazy one. As at last snow came down, I had very boring day in shop on Saturday, all the people seemed to freeze in their homes. Most of Sunday I was watching two blue screens, my PC and TV.

About next week. As I'm having a weekly trip, starting Wednesday, to some warmer place (okay, it's Playa del Ingles again), next update will be made after two weeks. Also hopefully another story will be added soon into Travel stories section. So far, enjoy your own life!

Kümme aastat varem - 10/01/00 - 16/01/00

10/01/2000 - 16/01/2000.

I'm late again with this entry, it's third time when I'm late, I believe. Days passed by so quickly and I didn't noticed before today (18th January) that I missed the deadline...

Anything else that last week was busy? Actually I've received some e-mails where people want to know what exactly makes me sometimes feel like squirrel in the wheel. Funny thing is that when I sat back and started thinking, to my surprise I found out that it's the regular everyday doings. I can pretty well imagine why modern people don't have time, ever. To illustrate my nice speech, here's the description of my yesterday's actions.

I woke up about 8.30 AM (running my own company and being boss still have some good sides), then at 9 AM I was trying to catch one man by phone and say that I have to cancel our evening's meeting (BTW, it is strictly business contact with that guy, nothing personal), after 15 or so minutes and seven phonecalls to different places I gave up because he seemed to be lost from our planet (he was back around midday when I accidentally met him on our market), then I had another meeting with one old lady who wanted to sell her jewels but sadly these were from fifties-sixties and made from brass with green glass "almonds"... Then at 10.15 I bought a new mattress for my parent's bed but as the store didn't had transport (can you imagine furniture shop which don't have their own cars? you can't? well, then I'm living in the land of all possibilities, just like Alice...) I had to use my own car. With a help of my brother I put this on the roof of my "Moskvitch" but before we could properly fix it, a playful little whirlwind came and second later this new mattress was relaxing on the street. Thankfully it was still in the plastic bag and nothing bad happened... After we transported it to our parent's apartment, a guy from Tallinn phoned and we agreed the last details of our small trip on next week, then I was back in town and few minutes after noon I arrived to my own place, for next hour I replaced my employee (as she went to lunch), then (ca 1.30 PM) I had another short meeting (friend wanted to hear my opinion about the nice large porcelain vase with handpainted dragons, very chinese however it was painted in Estonia circa 65-70 years ago; really a wonderful item from the porcelain history of Estonia and worth every penny he spent) after what I had a quick cup of tea and salad. Now it's 3 PM, I walked home and started to work with my 70+ e-mails (I'm talking here only about my "business" mail), about fifteen needed more specific answers and next 4 hours I was dealing with these. 7.30 PM I took a break, had short walk outside (it was still cold, wet and disgusting, brrr...) and about 9 PM I was back in front of my PC, tapping the keyboard and preparing some items for next day. It was after midnight when I decided to have some fun too and surfed for a hour or so on more intriguing web-pages. I went to bed at 2.15 AM...

So, pretty regular routine of my days and what I did? Nothing!

Last Saturday I actually had one nice suprise though, a friend's boyfriend (they're living in Tartu actually) marched in and declared that I won a bet, the prize was a large bottle of very nice Spanish cava. At first I couldn't remember either the bet or prize but as he explained, we sealed that wager months ago when I told him that we won't have major Y2K crashes in Estonia and he didn't believed that. I had completely forgot this, I'm glad I was the winner because otherwise it would've been little embarassing for me... Anyway we opened the bottle and soon it was empty. Nice time we had, indeed.

Tuli ja Marillion

Tundub, et selle aasta alguse üks märksõnu on "tuli". Lisaks Emandaga seotud (kuigi mitte otseselt temast tingitud) juhtumisest on praeguseks selgunud, et Marillioni klahvimees Mark Kelly suutis oma viimasel tuuril kasutatud harmooniumi mõnevõrra segastel asjaoludel (nagu ta ise häbelikult tunnistas, tahtis ta mängida Arthur Brown'i laulu "Fire" ning lisada sellele veidi tõelist fiilingut ning asjad läksid "natuke" käest ära -- ilmselt just sellepärast tal tuuri ajal ei lubatudki harmooniumi küünlajalgades "elusat tuld" kasutada...) hiljuti maha põletada (vt. fotot) ja mees on nüüd tõsise probleemi ees, et kuskohast leida samasuguse kõlaga instrument bändi "Less is more tuuri kevadel Portugalis toimuva viimase kontserdi jaoks. Suurima tõenäosusega peab ta kasutama süntesaatorisse sämplitud saunde.



Marillioni-rinde hea uudis on see, et mehed on tahtmist täis ning valmistuvad alustama uue albumi kirjutamise sessioonidega. Mark lendab vahepeal küll mõneks ajaks perega Taisse puhkama aga hiljemalt kevadel on neil sealsamas päikeselises Portugalis plaanis uus album tõsiselt käsile võtta. Juhhuu!

Kümme aastat varem - 03/01/00 - 09/01/00

03/01/2000 - 09/01/2000.

Is this the Nordic winter? It's +5 degrees by Celsius outside and it's raining, in the middle of January. Unbelievable!

I discovered on Monday how tired people simply were of that commercial Millennium stuff and how happily they're jumped back into their everyday routine, so no-one seemed to talk much of New Year, conversation topics were strictly something opposite. For example I had to have a small speech on one meeting because a group of Swedish collectors wanted to know more about Estonian glass-factories.

Second day of week passed by so fast that I almost could miss this one, anyway in the evening I was still thinking that it's Monday and when my brother corrected me, I truly was surprised.

Next two days I came home early and sat many hours, tapping on my PC, answering most of unanswered e-mails. This pleasurable job was finished to the end of week but meanwhile I had another weird meeting on Friday. I was going to the bookstore and was walking on the street when somebody hit me lightly. I raised my eyes and looked for that hooligan but none of the people near me seemed to do this, so I continued my way. Some fifteen minutes later, back from store, I walked slowly by the small streets when somebody called me by name. When I turned around, there was some young woman, laughing, she approached to me and tried to grab my balls. She was totally drunk... Nevertheless I don't understand why it's always me who have to meet all the possible freaks in the world! And for some reason I have the feeling that she hitted me before too.

Weekend was a lazy one. Saturday I was in shop, mostly on my own but also I had again a very nice conversation with one Baltic-German Baron who spent with his 3rd wife their Christmas holiday in Estonia again, first time after he had to leave his home here almost 50 years ago. In fact he offered me a job in their Italian landhouse but I refused thankfully. Even if they were serious, housekeeping is not my cup of tea.

Sunday I recorded few CD-Rom discs for myself, collecting a bunch of songs from the albums where I like only one or two songs and putting these "good songs" together onto three discs. Also I scanned few intriguing pics from one vintage "porn-magazine", I will post these in nearer future to newsgroups.

And during whole week was a pain in the ass my new modem which still won't work properly, sometimes it's freezing for minutes, sometimes not connecting with my ISP at all and basically is only spending my money.

Kondoomid poole sajandi tagant

Reaalsus

Lie down with dogs (1995)

Lie down with dogs
Lavastaja: Wally White
1995
http://imdb.com/title/tt0113650/

Tommie elab Suures Õunas, tehes kusagil seal Times Square'i kandis mõttetut tööd flaierite laialijagajana ning ühel kenal päeval viskab tal see kõik lõplikult kopa ette. Poiss otsustab vähemalt ühel suvel oma elu muuta. Niisiis teeb ta kannapöörde ning sõidab Ühendriikide idaranniku ühte gay-keskusesse Provincetown'i (MA) suvitama. Rahatu nagu ta on, üritab ta seal leida tööd ning samal ajal nautida ka ranna- ja ööelu. Noh, seda va seksivärki saab ta seal küll ja veel ning seda ekraanil ka päris sündsuse piiri peal balansseerides (igatahes näiteks Singapuri jaoks oli see liig mis liig ja film sai seal kinokeelu) vaatajale ka näidatakse aga kõige muuga on nagu on. Või pigem küll ei ole.

Peaaegu olematu eelarvega tehtud filmi kohta võiks ju öelda, et kõige hullem välja ei kukkunudki aga tegelikult on see ikka paras jura. Stsenarist-lavastaja-peaosaline-ja-vist-veel-midagi Wally White pärineb küll igati austustväärivast perekonnast (vanavanaisa oli tuntud New Yorgi kohtunik, restoranipidajast vanaisa New Yorgi Restoranide Assotsiatsiooni asutaja jne) ja oli 1995. aastal täitsa kena noorsand aga filmi tegemisega läks tal küll natuke nihu. Kõige parem asi selle kõige juures on DVD esikaane pilt. :)

Samas on siin muidugi ka üht-teist positiivset. Vaadates seda jauramist seal ekraanil, seda kuidas üks "elu armastus" ööpäev hiljem oli juba järgmise ning siis veel ööpäev hiljem kolmanda jne vastu välja vahetatud, siis tuli paratamatult meelde üks samalaadne seltskond siinsamas Eestiski. Peeglina võib see film neile ehk veidi ebamugav tunduda. Kui nad muidugi võtavad üldse ette filmi vaadata ning ei pööra seda oma jaburapoolse elustiili (mille olulised osad on päeviti kusagil butiikides õitseda, õhtuti klubisid-baare-laundže mööda ringi kapata ning oma üle-eelmise õhtu "elu armastust" taga klatšida ning teatada, kui mõttetu see kutt tegelikult ikka on) ülistamiseks.

Muidugi on ka väidetud, et tegu on iroonilise filmi tähtteosega. Sellele nagu vihjaksid filmi pealkiri ja peategelase kohatised otsesed pöördumised kaamera poole aga kui see nii pidigi olema, siis läks see minust küll enamasti suure kaarega mööda. No aga vahest ei pidanudki, tont seda teab. Pole enam kelleltki küsida kah, peasüüdlane on juba üle viie aasta teises ilmas.

4/10

Kümme aastat varem - 27/12/99 - 02/01/00

27/12/1999 - 02/01/2000.

"So here I am once more, in the playground of the broken hearts, one more experience, one more entry in a diary, self penned..."

Actually I wanted to start my very first entry (which was written months ago) in this online diary of mine with these very first lines of first song of first album of Marillion but somehow I changed my mind, probably because of this "once more" part. Today I don't feel myself being "in the playground of broken hearts" anymore but I couldn't resist using this quote here, in my first entry of (though mathematically not correct) 3rd Millennium. So this is now celebrated and done which makes me hope that whole madness is finally over!

I've been asked what jumps up in first place if I think of last week? It's funny but true, your e-mails were something which I won't forget. Actually there was so many of these (126 e-mails from 97 different people during last 24 hours of 1999!!!) that I'm still shocked. As Jon suggested, we could already make a good fan-club :-) Anyway, I spent happy hours (yes, I also had with me some glasses of whiskey, a Christmas gift from one great Estonian guy) reading all these and now I will need some more days to answer to everybody. As said sometimes earlier, I may be late but I'll try to write my replies as quick as possible.

Other things. My brother decided that he wants a nice little piglet to crown our table on such important occasion. Well, we other agreed and so it was, we had six kilos of damn expensive roasted meat on our holiday table and one by one we found that whole thing was a big mistake... Which left my poor brother to be the only one who had to eat this "thing", in fact he's still not finished with that.

I discovered to my big surprise that Spanish wine could also be bad... I bought a bottle of Spanish red wine which first time ever was pure horror and was straightly watered down.

Friday morning I had last business trip of last year, driving ca 100 kilometres and preparing some items for the future. Then I came back to town, occasionally met two friends and we had a short talk with glass of Carolans (clone of Bailey's) after what I already had to go to dinner with my family. Then I watched some TV and about 1800 seconds before midnight I left the town and went to our landhouse. I had a book with me ('Pet Shop Boys, Literally' by Chris Heath) and spent the last minutes of 1999 and some first hours of 2000 reading this.

In case if I haven't said it before, I don't like the end of year and the period from Christmas to first days of January is lost time for me. That's why I wasn't on some fancy party or simply drinking my mind off, I prefered to be on my own and spend the time in my own way. See, how weird I am!

Thankfully we didn't experienced any troubles with Y2K problem, except some funny ones. So I found an Estonian website which proudly declares that we're living in year 100 (yes, one hundred!), another site (which was countdowning to 2000) announced shyly on 2nd January that countdown failed and whole thing was a major error after all...

So here we are... Year 2000 is here and real, we've overlived another end of world which gives me new hope in mankind. As I used to say in my personal e-mails: Have a neverending best days of your lives, starting right now!

Vikerkaarevärvides Keskerakond ehk Head uut aastat!

Head uut aastat, kallid seltsimehed! С Новым годом, дорогие товарищи! С Новым годом, с новым счастьем!

Ja et millegagi seda ka illustreerida, siis ilutulestiku poolt illumineeritud imeilusa talveöö ("täpselt nagu vanasti" oli üks aastavahetusöö stammväljendeid - sealt ka nostalgiline avapöördumine) fotograafiliste talletuste asemel panen siia hoopis ühe hiljuti veebist leitud propagandamargikese, mis tõendab ilusasti, et keskerakondlik maailmavaade on end juba eelmise sajandi esimeses pooles vikerkaarevärvidega ehtinud. :)