Keith Emerson Tallinnas, 22. augustil 2008

Tegelikult on üsna üllatav, et ühe rokiajaloo olulisima tegelase kontsertvisiit Eestisse nii vähe tähelepanu sai. Paar nupukest lehtedes enne kontserti, üks telefoniintervjuu ja oligi enam-vähem kõik. Põhimõtteliselt saaks selle (nagu ka üllatavalt väikese kontserdikülastajate arvu) tegelikult vist "maaletooja" vähese promotöö kaela ajada, sest täpselt samal ajal leelutas Pirital tagumikke hööritades ka punt "The Wailers'i" nimelisi neegreid, et aga nende esinemise kohta tehti kisa pikalt ja valjult, siis on ju selge, et rahvas tõttaski Piritale ja pärast oli piinlik öelda kah, et oh issand milline jura. Vähemalt neist tuttavatest, kes õhinal reggae't kuulama läksid, ei ole pärast küll keegi isegi mokaotsast midagi selle kontserdi kohta enam rääkinud. Nojah, mida sa ikka räägid pundist, kelle ainuke müügiargument oli stiilis: aga mõned neist moosekantidest mängisid iidsetel aegadel varsti juba kolm aastakümmet surnud olnud Bob Marley laulmise taustaks pilli! :)

Keith Emerson seevastu oli oi kui elus. Õigupoolest oli see lausa hämmastav, mismoodi üsna pea 64-aastaseks saav klahvpillivirtuoos kõik need tunnid laval ringi vehkis. Lugu hakkas aga veidi kaugemalt. Nimelt pidime me kaasaga kõigepealt sinna tobedasse Plinn-Plönn klubisse, kus mingil arusaamatul põhjusel Emersoni kontsert toimus, tee leidma aga pärast pisukest seiklemist Tallinna depressiivsetel kõrvaltänavatel leidsime ühe glamuurseks disainitud tööstushoone kõrvalt sinna üldse mitte sobiva karvaste pundi ja voila! kohal me olimegi. Tõsi, tagantjärele tuleb tunnistada, et korraldajad suutsid oma publiku hulka vägagi täpselt prognoosida. Rock-Cafe jaoks oleks seda rahvast vähevõitu olnud, Überblingeni nad täitsid aga ilusti ära. Nii rõdud kui põranda ja väga tihedat tunglemist ei olnud. Loomulikult oli enamus seltskonnast sellised tõsised hilises keskeas rokitaadid aga jube lahe oli näha ehk umbes 12-aastast noorsandi, kes juba pool tundi enne kontserdi algust tassis baarileti juurest endale tooli ja võttis sisse väga konkreetse positsiooni otse lava ees. Hilisteismelisi ja varastes kahekümnendates kuulajaid oli samuti üksjagu.

Et me laekusime väikese ajavaruga, siis jõudsime veel klaasikese jooki endale soetada ning ma käisin õndsa hardusega koputamas Emersoni riistvara kohvrite pihta. Mõnel vanemal oli peal veel 1973. aastal H. R. Giger'i (just-just, seesama mees, kelle tuntuim töö on "Alien'i" filmide tulnuk-peletis) poolt disainitud klassikaline ELP'i logo... See oli jälle selline kummaline ja seletamatu tunne kui sa saad käega katsuda kedagi või midagi, kes/mis su eelmises (loe: raudeesriidetaguses) elus oli absoluutselt kättesaamatu. Nagu kunagi Londonis ringi jõlkudes ja Bryan Ferry kontserdikuulutusi nähes tuli veider arusaam, et see ei olegi enam fragment lääne muusikaajakirjade klantslehtedel kujutet kättesaamatult utoopilisest maailmast, vaid et see üritus toimub siin ja praegu ja kui ma tahaksin, siis ma võiksin sellest rahulikult osa saada. Keith Emerson oli samuti kõige oma kolaga siin ja praegu ning osa ta masinapargist oli veel sama, millega Emerson, Lake & Palmer oli salvestanud oma rokiajaloo absoluutsesse kullafondi kuuluvad albumid. Igatahes on sellised kogemused midagi, mida on üsna keeruline tänapäeva avatud maailmaga harjunud inimestele seletada.

Ja mõni minut väljahõigatud kellaajast hiljem marssisidki mehed lavale. Keith Emerson klahvpillide taha, Marc Bonilla hõivas oma kitarri ja vokaaliga algselt Greg Lake'ile kuulunud koha, trummar Tony Pia üritas kunagisi Carl Palmer'i trikke järele teha (mis tõele au andes tulid tal üsna hästi välja) ja lisaks oli laval ka noor ja nunnu bassimees Travis Davis. Mehed hakkasid hoogsalt asjaga pihta ja siis selgus ka kõige suurem häda. Ruum oli liiga väike ja heli liiga vali, mis tähendas, et suurem osa muusikast taandus müraks. Hää küll, rockmuusika teatavasti peabki ju vali olema (kunagi ammustel aegadel salvestas Bachman-Turner Overdrive isegi oma plaadid täiendava plärinaga, et anda ka vaiksemal kuulamisel muljet hirmus valjust helist) aga kas nüüd just nii mürisev, on küsimus. Võimalik, et ma hakkan muidugi ka vanaks jääma. Igatahes käisin ma vahepeal lava eest ära kaugemal seina vastu nõjatuvale kaasale kaebamas, et kole vali on. Ta ei vaielnud mulle üldse vastu. :)

Kontsert kulges aga omasoodu, mehed mängisid enamasti vana klassikat (või õigemini variatsioone ELP'i vanadele lugudele, isegi "Lucky man'i" olid nad ümber disaininud ning kuigi alguses harjumatu, oli see täiesti huvitav versioon) ja sellele lisaks ka vist kaks lugu kohe-kohe Euroopaski ilmuvalt uuelt albumilt (Jaapanis tuli see müügile juba augusti teises pooles) "Keith Emerson Band featuring Marc Bonilla" aga need ei suutnud mulle vähemalt tol õhtul küll mingit muljet jätta. Eks üsna raske ongi võistelda "Tarkus'e", "Karn evil 9", "Knife-edge'i" ja teiste sellisesse kaalukategooriasse kuuluvate klassikutega.

Emerson tassib oma tuuridel juba aastakümneid kaasas sünnist saati üsna ettearvamatuks muusikariistaks peetavat seinasuurust Moog Modular'i, millest soovitud helide kättesaamiseks on vaja arvatavasti kosmoseinseneri koolitust aga Emersoni õnneks on tal alati mikserpuldi tagant käepärast võtta vana semu, kauaaegne ELP'i produtsent, tuurimänedžer ja mis kõik veel Keith Wechsler, kes on selliste riistapuudega maadelnud väga pikka aega. Wechsler on teinud koostööd nii suure hulga tuntud muusikutega, et kogu nimekirja ülelugemiseks kuluks tunde ja aastaid, lisaks on ta muide ka mees, kelle kohta liigub visalt legend, et omal ajal The Beach Boys'i hitti "Kokomo" salvestades lasi ta kogemata lindid tühjaks ning siis oli sunnitud salaja kõik partiid peale vokaali ise uuesti sisse mängima. Mis ei oleks ka üldse ime, sest kui keegi suudab hakkama saada selle suure peletis-süntesaatoriga, siis saab ta hakkama millega iganes. Moog tegi kontserdil igatahes selliseid helisid, mida mina ei olnud kontserdil varem kuulnud. Ei, isegi mitte kuulnud vaid tundnud. Igasugu kontsertidel on bassid kõhunaha varemgi plaksti selgroo külge kinni virutanud aga seekord olid need nii madalad ja nii valjud, et seda rünnakut oli füüsiliselt tunda iga viimase kui keharakuga. Ime, et see vibreeriv helilaine lava ees baaripukil istuvat poissi pikali ei löönud ja mina igatahes juurdlesin vahepeal tõsiselt teemal "nõukaaegne hoonete ehituskvaliteet".

Muidugi oli laval ka tiibklaver ja täpselt nagu vanasti, ronis Keith sellele loomulikult ka kaane alla (mis te mõtlesite, et meie Rannap mõtles selle klaverikeelte näppimise ja kolkimise ise välja või? häh, think again!) aga niipalju on möödunud aastad siiski tunda andmas, et enam ei hakanud ta klaveri peal pööraseid harjutusi tegema, toksis ja harjas natuke neid keeli seal ning kolis siis oma süntesaatorite juurde tagasi. Et üks Carl Palmeri firmatrikke on alati olnud tõsised trummisoolod, siis ei saanud ka Tony Pia kehvem olla ja tont võtku, ta ei olnudki. See minutite pikkune pöörane soolo, mille ta maha mängis, oli muljetavaldav. No ja siis oligi ühel hetkel niimoodi, et pidu sai üsna ootamatult läbi. Kella vaadates tundus veidi uskumatunagi, et kontsert kestis üle kahe tunni, kuidagi väga kiiresti läks see aeg. Peale pisukest plaksurallit ja skandeerimist tulid mehed korraks veel lavale, Keith esitas uljalt oma "Nutrocker'i" ja siis oli tõesti kõik ja tehnikud hakkasid juba mikrofone karpidesse panema ning kaableid kokku kerima.

Aga kui vanameister peaks veel kunagi niimoodi käeulatusse oma kontserdiga sattuma, siis läheks uuesti küll. Kuigi keegi võiks ka Greg Lake'i Eestisse vedada. Lootust, et veel kunagi kõiki kolme ühe mütsi all näha võiks, praeguse seisuga eriti ei ole. Greg on küll vandunud, et see viimane suur tüli Emersoniga, mis nad taaskord lahku viis, oli tema jaoks viimane ning lõplik ja rohkem ELP enam kokku ei tule aga eks näis. Kahel korral varem on ta juba ju oma meelt muutnud. :)