Moodne blogimine

Keegi (ausõna, kui ma mäletaksin, kes, siis lingiksin nii teda kui ka neid teisi mu reader'ist ja mujaltki...) manitses kodumaiseid blogijaid hiljuti olema moodsad ja blogima uute trendide järgi. See tähendavat, et hästi lühidalt, ilma pikemate heietamistega. OK, katsetame.


1. Üks Pekingi olümpiamängude kangelasi, ainus, kes suutis rikkuda hiinlaste absoluutset ülemvõimu "oma" alal, oli noor austraalia vettehüppaja Matthew Mitcham. Mees, kes vahetult enne mänge "tuli kapist välja" (loe: vastas ajakirjaniku küsimusele oma perekonnaseisu kohta ausalt, et elab oma partneri Lachlan'iga juba aastaid koos) ja kes nüüd kullamehena jõuab koos kuraditosina teise maakera kuklapoole kuldmedaliomanikuga ka Austraalia postmargile.

2. Oma kuu jagu päevi on teispool Atlandit laineid löönud Kurt Wild'i juhtum. Kiiresti homopornotööstuse superstaariks tõusnud, praegu 22-aastasel noorhärral sai sellest kepist ja keeksist üsna kiiresti kõrini ning ta tõmbus tavaellu tagasi, asudes tööle St. Louis' lähedal asuvasse Subway-keti söögikohta. Kus aga mingi suvaline jorss ta ära tundis ning korraldas hirmsa skandaali teemal "peded toitlustusasutuses". Mis viis lõpuks selleni, et Kurt vallandati. Siiani pole vastust saanud küsimus, et kuidas see anonüümne jorss ikka nii hästi selle va hirmsa gay-pornoga kursis oli?

Eriti irooniliseks muudab kogu loo asjaolu, et Kurt on mingis intervjuus juba ammu väitnud, et ta on tegelikult abielus ja tal on oma naisega ka lapsed. Ning et naine suhtub ta töösse väga arusaavalt. Niisiis ehtne heterokutist gay-for-pay, kellele mingi kapielukas käru otsustas keerata.

3. Majanduslangus on jõudnud ka Venemaale. Isegi selline hittkaup nagu Pediki-medvediki ei lähe enam hästi kaubaks ja seda peab kampaania korras allahinnatuna müüma.

Muidugi on ka võimalik, et ma olen kõigest väga valesti aru saanud ja et neid lelusid toodi Hiinast sisse piisav partii selleks, et nüüd oleks kõigil vene närvihaigetel tanksaabastes põmmpeadel ja tavaliselt ikoonidega vehkivatel sõjakatel mutikestel võimalik soodsalt endale midagi pehmet ja mõnusat soetada ning nad ei pea enam oma frigiidset frustratsiooni tänavatel kallite kaaskodanike peal välja elama.

Uiteid

Meie räägitav keel muutub kohutava kiirusega. Ma armastan ikka aeg-ajalt inimesi (vähemalt neid väheseid, kes seda veel mu käest kuulnud pole) šokeerida, rääkides kuidas ma kavatsen jätisepirukat küpsetama hakata ja et just täna on sel eeldusi eriti hea tulla. Enamik inimesi ei mäleta või pole kunagi teadnudki, et vähem kui saja aasta eest oli jätisepirukas kulinaariaraamatutes väga tavaline nähtus ja märkis küpsetist, kuhu sisse sumati kõik eelmisest söögikorrast järelejäänud kraam. Praeliha, keedukartul ja muu selline. Tänane "jätis" tähendab aga midagi muud, aeg on tasapisi ühe sõna algse tähenduse unustusehõlma vajutanud ja selle asemele on tulnud uus.

---

Nädal või paar tagasi kirjutas keegi neist, kelle blogid mul reader'is on, taaskord põgusalt sellest jubedusest, mida meil siidri nime all müüakse. Gaseeritud ja umbes poolt Mendeljejevi tabelit sisaldav vedelik, mida miskipärast nimetatakse vahel ka "õunaveiniks" (võimalik, et kunagi eelmisel aastasajal hoiti seda vaati, kus nüüd toda laket kokku segatakse, samas keldris, kus juhtumisi ka korvitäis õunu nurgas seisis...), ei ole siider, hoolimata sellest, mida meie alkoholihiidude mesimagusad reklaamionud ja -tädid meile heietavad. Ja kui mõnes toiduretseptis kirjutatakse siidrist kui toidukomponendist, siis jumala eest, kasutage päris siidrit! Loomulikult tasub viimast ka joomisel eelistada aga eriti tuleks mullitavast keemiakatsete tulemusest hoiduda toiduvalmistamisel. Meil on ju müügil täiesti mõistliku hinna ja kvaliteedi suhtega Normandiast pärit ehtsaid siidreid.

Siidrijuhtum on muidugi puhtalt PR-inimeste afäär, kes üritavad (ja kahjuks vägagi edukalt) ühe sõna tähendust jõuga ja lühikese aja jooksul muuta.

---

Mõne päeva eest lugesin foorumist, kuidas ühes autos käisid öö varjus kutsumata külalised ja muule lisaks virutasid sealt kahjuks ära ka automaki. Sellise natuke paremat tüüpi automaki, mis mängis CD-sid (nii tavalisi kui ka MP3/WMA failidega) ja lisaks oli sel veel ka USB-sisend ning palju muid toredaid vidinaid. Hea riistapuu kindlasti ainult et ilma magnetofonita. Nagu on praegu juba väga paljud helisüsteemid, olgu siis autos, toas või taskus. Sellest hoolimata kuuleb ikka ja jälle automakkidest.

Näide sellest, kuidas algse sõna tähendust on sujuvalt laiendatud.

*****

Eile sattusin jälle ühe küsitleja otsa. Mingi tädi Faktumist tahtis teada miljonit ja kahte asja mu mobiilikasutamise kohta. Osa küsimusi olid ikka nii tobedad, et ma lausa pidin kommenteerima. Jõudsin mina siis arvata, et selline küsimustik oleks sobinud ehk eelmise aastatuhande lõppu aga mitte tänasesse päeva, mil mobiilist on ammu saanud juba tavaline tarbeese aga tädi nähvas mulle kohe vastu, et kõik inimesed nii ei arvavat. Selge siis.

Hämmastama pani mind aga see, et kogu küsitlus (kuigi pealtnäha kogu vastavat sfääri hõlmav) oli suunaga täpselt ühe Eesti turul tegutseva suure telekomifirma poole, kes siis ilmselt vajab mingit alust, et oma eeldatavat laienemist läbi viia. Kui mina oleksin selle firma juht ja seda teksti näeks, siis minul tekiks küll huvi, et miks mitmed küsimused olid ilmselgelt suunava iseloomuga ja et mismoodi selliselt mõjutatud küsitletavate vastuste järgi üldse mingeid objektiivseid järeldusi teha võib? Võimalik muidugi, et firma mõnel keskastme juhil, kes seda afääri koordineerib, on just täpselt selliseid vastuseid vaja. Näiteks kasvõi selleks, et tädipoja firma tellimuse saaks. Minu vastustest neil suurt abi polnud ei nii ega naa, sest enamiku kohtade peale ma soovitasin kirjutada "ei oska öelda" või "ei soovi vastata". :)

*****

Üleeilne trall suure arvutiga ei ole ikka veel läbi. Kui algatuseks kaotas masin uuendusi tõmmates ära ühenduse interneedusega ja ei suvatsenud seda enne tagasi anda kui ma keset hilisööd või varahommikut ähvardasin selle kasti üldse minema visata - olles eelnevalt veetnud meeldiva pärastlõuna, õhtu ja öö läpakaga kõikvõimalikes foorumites surfates ja sealsete õpetuste järgi katsetanud umbes sadat erinevat nippi ja kõik asjata. Niisiis lõpuks interneedus siiski suvatses uuesti arvutiga ühenduda (miks see nii juhtus, ma ei tea siiani aga kui arvestada, et viimati sain ma sellest, mis selle arvelaua edasiarenduse sees toimub, aru umbes aastal 1986 ja arvutiks oli siis vana hea punane Agat, ei panegi see mind väga imestama) ja eile selgus, et printeriga on mingi kamm tekkinud. Trükib kenasti ühe dokumendi välja ja siis teatab rõõmsalt, et arvuti ja printeri vaheline kaabel ei ole ühendatud. Peale masina restarti trükib taaskord ühe dokumendi (vahet pole kas ühe- või kümneleheküljeline) välja ja ülla-ülla, taas ei ole kaabel ühendatud. Veel restart ja veel üks dokument ja nii edasi. La dolce vita, ma ütlen.

Daffyd 'I'm the only gay in the village' Thomas läheb Ameerikasse!

Täpselt nädal on veel jäänud briti kultusseriaalile vändatava järje "Little Britain USA" esimese osa eetrisseminekuni. Tuntud kvaliteetseepide tootja HBO on ette võtnud tänuväärt töö ja meelitanud Matt Lucas'e ning David Walliams'i teispoole Atlandit, kus vaataja saab taaskord kohtuma nii vanade lemmikute (jah, ka Daffyd Thomas on samuti Ameerikat avastama sõitnud) kui ka täiesti uute tegelaskujudega. Nagu näiteks pensionil astronaudi, kaheksandana (ja vuntsikandjatest esimesena!) Kuul käinud mehe Bing Gordyn'i, ameerika kõige armsama tüdrukukese Ellie Grace'i või pidevalt jõusaali riietusruumis ringi jõlkuvate musklimägede Mark'i ja Tom'iga, kellel hakkab veri kehas ümber paiknema, kui nad sunnivad end mõtlema jääkülma duši peale koos Danny DeVito'ga...

Praeguseks on lubatud vähemalt kuute osa (nagu oli ka "originaali" teisel ning kolmandal hooajal) ja 28. septembril kell 22.30 läheb lahti. Usutavasti tähendab see seda, et tänu interneti võlumaailmale saab neid üsna pea ka siinsetes provintsiaalsetes majapidamistes vaadata. Seni võib teaser'id nende ametlikult kodulehelt kiigata. :)

Haige

Meid (st. mind ja mu kaasat) on ilmselgelt tabanud tõsine haigus, s.o. karskuse raske ja võimalik, et koguni letaalse lõppega vorm. Peale reedest, pea kaheksa tundi kestnud veiniüritust - mis oli nii lahe kui see iganes olla saab, valikusse kuulusid muuhulgas sellised pudelid:

2007 Roero Arneis, DOCG, Monteu Roero, Gigi Rosso
2006 Mas de Beaulieu Viognier, Du Peloux
2006 Pinot Noir "Pinossimo", Bouchard Aine & Fils
2007 Fairhills Shiraz, Western Cape (fairtrade)

- oli meil laupäeva pealelõunal veel üks pisuke improviseeritud kohvikukülastus paari pudeli prosecco'ga ja kui ma õhtul kodus prae kõrvale tegin lahti pudeli mõnusalt moosist 2003. aasta Pinotage'i (Kleine Parys, Paarl), siis jõime me kumbki ära pokaali veini ja leidsime, et aitab vist küll. Seda, et meil jääb poolik pudel kappi, juhtus viimati... krt, ma ei ole kindel, kas seda ongi juhtunud. Me oleme aastate jooksul mitmel korral küll mõned pudelid veini kraanikausist alla valanud kui me oleme leidnud, et see meile absoluutselt ei meeldi või (nagu paaril korral on juhtunud) on tegu olnud korgidefektiga aga et pudel lihtsalt poolikuks jääb...

Igatahes tähendas see kõik seda, et peale eilset üsna pingelist õhtut (sekeldused olid seotud Easyjet'i ärajäetud Berliini-lennuga) võtsin ma sealt vaid klaasikese ja nüüd, ennetades pudelisisu äädikaks muutumist, alustasin vastu kõiki reegleid tänast hommikut raske punase veiniga. Mõnus. Ja veel üks paljudest iseenda peremeheks olemiseks plussidest. :)

M & M (ehk meem ja Marillion)

Üks neist harvadest juhtudest, kus ma viitsin mõne meemiga kaasa minna. Mina leidsin Ulmegurult, kes leidis... ah, minge vaadake ise ta lehe pealt, kelle blogist tema leidis ja kuskohast omakorda nemad leidsid. :)

Teemaks küsimustele vastamine mõne moosekandi loominguga. Antud juhul siis vastutavad vastuste eest mehed Marillion'ist:

1. Are you male or female?
"Three minute boy"

2. Describe yourself.
"Man of a thousand faces"

3. What do people feel when they're around you?
"Punch and Judy"

4. How would you describe your previous relationship?
"Thank you whoever you are"

5. Describe your current relationship.
"He knows you know"

6. Where would you want to be now?
"Under the sun"

7. How do you feel about love?
"Incubus"

8. What's your life like?
"Just for the record"

9. What would you ask for if you had only one wish?
"Lavender"
(sest esmapilgul ilmselge "Live forever" ei pruugiks lõpuks ehk sugugi parim valik olla)

10. Say something wise.
"Don't hurt yourself"

Keith Emerson Tallinnas, 22. augustil 2008

Tegelikult on üsna üllatav, et ühe rokiajaloo olulisima tegelase kontsertvisiit Eestisse nii vähe tähelepanu sai. Paar nupukest lehtedes enne kontserti, üks telefoniintervjuu ja oligi enam-vähem kõik. Põhimõtteliselt saaks selle (nagu ka üllatavalt väikese kontserdikülastajate arvu) tegelikult vist "maaletooja" vähese promotöö kaela ajada, sest täpselt samal ajal leelutas Pirital tagumikke hööritades ka punt "The Wailers'i" nimelisi neegreid, et aga nende esinemise kohta tehti kisa pikalt ja valjult, siis on ju selge, et rahvas tõttaski Piritale ja pärast oli piinlik öelda kah, et oh issand milline jura. Vähemalt neist tuttavatest, kes õhinal reggae't kuulama läksid, ei ole pärast küll keegi isegi mokaotsast midagi selle kontserdi kohta enam rääkinud. Nojah, mida sa ikka räägid pundist, kelle ainuke müügiargument oli stiilis: aga mõned neist moosekantidest mängisid iidsetel aegadel varsti juba kolm aastakümmet surnud olnud Bob Marley laulmise taustaks pilli! :)

Keith Emerson seevastu oli oi kui elus. Õigupoolest oli see lausa hämmastav, mismoodi üsna pea 64-aastaseks saav klahvpillivirtuoos kõik need tunnid laval ringi vehkis. Lugu hakkas aga veidi kaugemalt. Nimelt pidime me kaasaga kõigepealt sinna tobedasse Plinn-Plönn klubisse, kus mingil arusaamatul põhjusel Emersoni kontsert toimus, tee leidma aga pärast pisukest seiklemist Tallinna depressiivsetel kõrvaltänavatel leidsime ühe glamuurseks disainitud tööstushoone kõrvalt sinna üldse mitte sobiva karvaste pundi ja voila! kohal me olimegi. Tõsi, tagantjärele tuleb tunnistada, et korraldajad suutsid oma publiku hulka vägagi täpselt prognoosida. Rock-Cafe jaoks oleks seda rahvast vähevõitu olnud, Überblingeni nad täitsid aga ilusti ära. Nii rõdud kui põranda ja väga tihedat tunglemist ei olnud. Loomulikult oli enamus seltskonnast sellised tõsised hilises keskeas rokitaadid aga jube lahe oli näha ehk umbes 12-aastast noorsandi, kes juba pool tundi enne kontserdi algust tassis baarileti juurest endale tooli ja võttis sisse väga konkreetse positsiooni otse lava ees. Hilisteismelisi ja varastes kahekümnendates kuulajaid oli samuti üksjagu.

Et me laekusime väikese ajavaruga, siis jõudsime veel klaasikese jooki endale soetada ning ma käisin õndsa hardusega koputamas Emersoni riistvara kohvrite pihta. Mõnel vanemal oli peal veel 1973. aastal H. R. Giger'i (just-just, seesama mees, kelle tuntuim töö on "Alien'i" filmide tulnuk-peletis) poolt disainitud klassikaline ELP'i logo... See oli jälle selline kummaline ja seletamatu tunne kui sa saad käega katsuda kedagi või midagi, kes/mis su eelmises (loe: raudeesriidetaguses) elus oli absoluutselt kättesaamatu. Nagu kunagi Londonis ringi jõlkudes ja Bryan Ferry kontserdikuulutusi nähes tuli veider arusaam, et see ei olegi enam fragment lääne muusikaajakirjade klantslehtedel kujutet kättesaamatult utoopilisest maailmast, vaid et see üritus toimub siin ja praegu ja kui ma tahaksin, siis ma võiksin sellest rahulikult osa saada. Keith Emerson oli samuti kõige oma kolaga siin ja praegu ning osa ta masinapargist oli veel sama, millega Emerson, Lake & Palmer oli salvestanud oma rokiajaloo absoluutsesse kullafondi kuuluvad albumid. Igatahes on sellised kogemused midagi, mida on üsna keeruline tänapäeva avatud maailmaga harjunud inimestele seletada.

Ja mõni minut väljahõigatud kellaajast hiljem marssisidki mehed lavale. Keith Emerson klahvpillide taha, Marc Bonilla hõivas oma kitarri ja vokaaliga algselt Greg Lake'ile kuulunud koha, trummar Tony Pia üritas kunagisi Carl Palmer'i trikke järele teha (mis tõele au andes tulid tal üsna hästi välja) ja lisaks oli laval ka noor ja nunnu bassimees Travis Davis. Mehed hakkasid hoogsalt asjaga pihta ja siis selgus ka kõige suurem häda. Ruum oli liiga väike ja heli liiga vali, mis tähendas, et suurem osa muusikast taandus müraks. Hää küll, rockmuusika teatavasti peabki ju vali olema (kunagi ammustel aegadel salvestas Bachman-Turner Overdrive isegi oma plaadid täiendava plärinaga, et anda ka vaiksemal kuulamisel muljet hirmus valjust helist) aga kas nüüd just nii mürisev, on küsimus. Võimalik, et ma hakkan muidugi ka vanaks jääma. Igatahes käisin ma vahepeal lava eest ära kaugemal seina vastu nõjatuvale kaasale kaebamas, et kole vali on. Ta ei vaielnud mulle üldse vastu. :)

Kontsert kulges aga omasoodu, mehed mängisid enamasti vana klassikat (või õigemini variatsioone ELP'i vanadele lugudele, isegi "Lucky man'i" olid nad ümber disaininud ning kuigi alguses harjumatu, oli see täiesti huvitav versioon) ja sellele lisaks ka vist kaks lugu kohe-kohe Euroopaski ilmuvalt uuelt albumilt (Jaapanis tuli see müügile juba augusti teises pooles) "Keith Emerson Band featuring Marc Bonilla" aga need ei suutnud mulle vähemalt tol õhtul küll mingit muljet jätta. Eks üsna raske ongi võistelda "Tarkus'e", "Karn evil 9", "Knife-edge'i" ja teiste sellisesse kaalukategooriasse kuuluvate klassikutega.

Emerson tassib oma tuuridel juba aastakümneid kaasas sünnist saati üsna ettearvamatuks muusikariistaks peetavat seinasuurust Moog Modular'i, millest soovitud helide kättesaamiseks on vaja arvatavasti kosmoseinseneri koolitust aga Emersoni õnneks on tal alati mikserpuldi tagant käepärast võtta vana semu, kauaaegne ELP'i produtsent, tuurimänedžer ja mis kõik veel Keith Wechsler, kes on selliste riistapuudega maadelnud väga pikka aega. Wechsler on teinud koostööd nii suure hulga tuntud muusikutega, et kogu nimekirja ülelugemiseks kuluks tunde ja aastaid, lisaks on ta muide ka mees, kelle kohta liigub visalt legend, et omal ajal The Beach Boys'i hitti "Kokomo" salvestades lasi ta kogemata lindid tühjaks ning siis oli sunnitud salaja kõik partiid peale vokaali ise uuesti sisse mängima. Mis ei oleks ka üldse ime, sest kui keegi suudab hakkama saada selle suure peletis-süntesaatoriga, siis saab ta hakkama millega iganes. Moog tegi kontserdil igatahes selliseid helisid, mida mina ei olnud kontserdil varem kuulnud. Ei, isegi mitte kuulnud vaid tundnud. Igasugu kontsertidel on bassid kõhunaha varemgi plaksti selgroo külge kinni virutanud aga seekord olid need nii madalad ja nii valjud, et seda rünnakut oli füüsiliselt tunda iga viimase kui keharakuga. Ime, et see vibreeriv helilaine lava ees baaripukil istuvat poissi pikali ei löönud ja mina igatahes juurdlesin vahepeal tõsiselt teemal "nõukaaegne hoonete ehituskvaliteet".

Muidugi oli laval ka tiibklaver ja täpselt nagu vanasti, ronis Keith sellele loomulikult ka kaane alla (mis te mõtlesite, et meie Rannap mõtles selle klaverikeelte näppimise ja kolkimise ise välja või? häh, think again!) aga niipalju on möödunud aastad siiski tunda andmas, et enam ei hakanud ta klaveri peal pööraseid harjutusi tegema, toksis ja harjas natuke neid keeli seal ning kolis siis oma süntesaatorite juurde tagasi. Et üks Carl Palmeri firmatrikke on alati olnud tõsised trummisoolod, siis ei saanud ka Tony Pia kehvem olla ja tont võtku, ta ei olnudki. See minutite pikkune pöörane soolo, mille ta maha mängis, oli muljetavaldav. No ja siis oligi ühel hetkel niimoodi, et pidu sai üsna ootamatult läbi. Kella vaadates tundus veidi uskumatunagi, et kontsert kestis üle kahe tunni, kuidagi väga kiiresti läks see aeg. Peale pisukest plaksurallit ja skandeerimist tulid mehed korraks veel lavale, Keith esitas uljalt oma "Nutrocker'i" ja siis oli tõesti kõik ja tehnikud hakkasid juba mikrofone karpidesse panema ning kaableid kokku kerima.

Aga kui vanameister peaks veel kunagi niimoodi käeulatusse oma kontserdiga sattuma, siis läheks uuesti küll. Kuigi keegi võiks ka Greg Lake'i Eestisse vedada. Lootust, et veel kunagi kõiki kolme ühe mütsi all näha võiks, praeguse seisuga eriti ei ole. Greg on küll vandunud, et see viimane suur tüli Emersoniga, mis nad taaskord lahku viis, oli tema jaoks viimane ning lõplik ja rohkem ELP enam kokku ei tule aga eks näis. Kahel korral varem on ta juba ju oma meelt muutnud. :)

Eesti elu kriitika kriitika

Üks eilseid blogipuu hittpostitusi oli teemal 8 põhjust, miks Eestis ei ole hea elada, millele sekundeerisid mitmed kommentaatorid ja teised blogijad. Tulles enamasti ühele järeldusele: elu Eestis on sitt ja siit tuleb tingimata jalga lasta.

Väide, millega ma ei ole absoluutselt nõus. Võttes aluseks algse e.Lu sissekande, õiendan vastu. Niisiis, punkthaaval.

1. Inimesed ei ole ausad.

Ses küsimuses ei ole mina küll täheldanud olulist vahet eestlase või suvalise teise ilmakodaniku vahel. Pigem vastupidi, ingliskeelse kultuuriruumi pidev keep smiling (ka siis kui see naeratav kaaskodanik sulle parajasti nuga selga lööb) ja võltsmuretsev "how are you?" millele keegi isegi ei eelda saada ausat vastust (kindlasti mitte siis kui see vastus oleks midagi muud kui superpositiivne ning isegi viimasel juhul ei viitsita seda vastust tavaliselt isegi ära kuulata) on minu arusaamist mööda oluliselt jubedam. Või on siin probleemiks see, et eestlane ei räägi näiteks oma eileõhtusest linna peal laamendamisest seetõttu, et ta kartvat "ametialast ja/või sotsiaalset hukkamõistu"? Selle peale ei oskagi muud öelda kui et äkki tasuks kirjutajal veidi vähem vaadata viimse komani lavastatud lääne "tõsielusaateid" ja nendes etlevate persoonide "avameelsuse" ning tegeliku elu vahele võrdusmärki mitte tõmmata?

2. Elu on liiga kallis. Relatiivselt, täpsustab blogija.

Sellega, et elu on kallis, olen ma kahtlemata nõus aga kui näiteks tuuakse vaid Taani ja Eesti kinnisvara võrdlus, siis tuletaks meelde, et ka Eestis on võimalik odavat kinnisvara soetada, nii on hetkel näiteks Valgas, Võrus ja mujalgi saadaval mitmeid 1-2 toalisi, küll üksjagu väsinud olemisega kuid täiesti elamiskõlblikke kortereid, millede hind jääb vahemikku 150 kuni 200 tuhat krooni. See tähendab, et paarikümne aasta peale võetud laenu puhul oleks kuumakse alla tuhande krooni, mis peaks vägagi konkurentsivõimeline number olema. Ah et mis Valgad ja Võrud? Et korter peab olema ikka Tallinnas ja soovitatavalt veel vanalinnas ning imeilusa vaatega merele? Nojah, siis ei jää tõesti muud üle kui raha kogumise asmel soiguda kui sitt ikka see elu siin Eestis on ja/või kusagil Kopenhaageni slummis mõni keldrikorter soetada ning sinna juurde head nägu teha, et oh küll nüüd mul ikka on tore elu!

Võib-olla on selle hädaldamise juures küsimus lihtsalt liiga suurtes ootustes? Möödunud kevadel teatas hea hulk keskkooli/gümnaasiumi lõpetama hakkavaid noori oma minimaalseks palgasooviks, mille eest nad oleksid sügisel ehk nõus mõnele kergemale tööle minema, keskeltläbi kakskümmend tuhat krooni kätte. Ilus ümmargune number aga häda on selles, et needsamad noored inimesed kujutasid ette, et sellise tagasihoidliku palga eest nad midagi muud küll tegema ei hakka (mitte et suur osa neist oskakski...) kui mõnes moodsas kontoris vahetevahel võib-olla telefonitoru tõstma. Ametiauto, hetke trendikaim sülearvuti ning kümned muud privileegid oleksid sellele palganumbrile iseenesestmõistetavalt veel kohustuslikuks lisaks tulnud.

Aastate eest, mil ma veel suhteliselt regulaarselt kodumaist televisiooni jälgisin, jooksis seal igasugu austraalia seepe (kõik need "Neighbours'id", "E-Street'id", "Home and away'd" jne. - ma ei teagi, võimalik, et neid näidatakse siiani), mida vist kaks kolmandikku Eestist andunult jälgis. Huvitav on siin see, et täna ei kipu keegi enam mäletama neid elulähedasi stseene, kus käis arutlus raha üle ja selgus, et 50 austraalia dollarit on ikka pagana suur raha, eriti veel siis kui seda parajasti ei ole. Pigem mäletatakse glamuurseid stseene "The bold and the beautiful'ist", kus kümneid tuhandeid dollareid näpuharjutuseks ära kulutatakse. Muide, proovige keskmise ameeriklase käest mingi kauba või teenuse eest sadat dollaritki kätte saada ja te võite üllatuseks avastada, et see tuhat krooni, mis eestlase jaoks ei ole nagu üldse mingi raha, on lombi taga miskipärast veidi teise kvaliteediga.

3. Inimesed on nõus kannatama. /.../ Minnakse [Ameerikas] suurte loosungitega tänavale juba siis, kui bensiinihind tõuseb paari aastaga 10% võrra, aga siin istuvad inimesed oma kodudes edasi ka sel juhul, kui see kasvab kümnekordseks.

Lollus. Kui juba bensiininäide toodi, siis oli ka Ameerikas hinnatõus suurem ja seda lühema aja jooksul, ometi ei olnud seal eriti mingeid demonstratsioone. Jah, üksikud grupid vehklesid kaamerate ees oma veerandtunnises kuulsuses ja läbi televisiooni suurendusklaasi võis see ju jätta mulje kui mässavast lihtrahvast aga tegelikult näitasid ameeriklased oma suhtumist kütuse hinnatõusu hoopis oma sõitude optimeerimisega, mille tagajärjel sõideti kontrollaja jooksul läbi oluliselt vähem kilomeetreid ning kulutati ka varasemast oluliselt vähem bensiini. Umbes kuu aega tagasi vaatasin seal telest pikemat aega kestvat diskussiooni, kus arutleti teemal kui palju vähenenud tarbimine ka praeguste endiselt kõrgete hindade juures kütusetootjate kasumile mõjuda võiks.

Ka Eestis on olnud analoogilisi väljaastumisi, ühe markantsemana tuleb meelde niinimetatud Paeliidu esindajate "mälestusmiiting" tuntud nõukaaja sümboli, punastest telliskividest lohakalt ehitatud Sakala keskuse juures, kus teleoperaator tegi enda tööd ehk veidi ebaprofesionaalselt ja näitas liiga selgelt, et "miitingule" kogunenuid oli tervelt viis inimest pluss veel paar ajakirjanikku. Aga sõnum saadeti ju sellegipoolest maailma: inimesed on lippudega tänaval ja võitlevad oma õiguste eest! Ehk järelikult pole me kehvemad midagi kui ameeriklased. :)

4 Kõigil on stress. /.../Kui palju teil on tuttavaid, kes pole eluski käinud psühholoogi juures ega tarbinud kunagi antidepressante? Stress on kõigil, see on trend, see on IN. /.../ Kuna vahel tahaks puhata ka, tuleb teha topeltkoormusega tööd, et jaksata puhkust kinni maksta

Taaskord lollus. Ainus inimene, keda ma tean olevat psühholoogi juures käinud, on ühe tuttava vennatütar. Antidepressantideni ei jõudnud temagi ja pole tal häda midagi. Muidugi kui meil on selle arvamusekirjutaja näol tegemist pühendunud trendiinimesega ja mingi seltskond on võtnud pähe, et stressamine on in, no siis loomulikult ei saa ju sellest end välja jätta. Kui sa pole stressis, siis sind pole olemaski!

Topelt- või koguni kolmekordse koormusega tööd? Lubage naerda. Suur osa inimesi ei tee ka oma standardite järele maksimaalselt pingutades isegi mitte ühekordse koormusega tööd.

(Mõned siiski teevad, teevad oluliselt rohkemgi ja nende ees muidugi müts maha aga neid on suhteliselt vähe.)

5. Pill tuleb pika ilu peale /.../ Kui teil on parasjagu hästi, palvetage, et kohe kõik metsa ei läheks, ning kui teil on halb – no jah, mida te siis ootasite? /.../ Vaadake pensionäre ja mõelde punktile 2, ning palvetage, et te enne pensioni-iga ära surete.

Ma olen täiesti veendunud, et kui inimene viriseb enne pensionile jäämist, siis peale seda viriseb ta täpselt samamoodi. Oma viisteist aastat tagasi kui siia tulvasid soome pensionäride hordid, kes ostsid siin endale kortereid, maid ja maju ning siia lausa elama tulid, vingus hea hulk neist isegi toidupoes (sic!) samamoodi kui nad pidid näiteks juustukilo eest maksma mõnikümmend krooni. Mis sest, et koduses Soomes oleks nad siis sama raha eest saanud seda juustu vaid mõne viilaka, ikkagi oli ka nende Soome tasemel pensionidega tollases Eestis hirmkallis elada. Sarnaseid lugusid on olnud kuulda ka teistelt Euroopa piirialadelt. Niisiis, mis on sarnases vingumises siis nüüd spetsiifiliselt Eestiga seonduvat?

Aga muidu on sellega niimoodi, et vaadake enda ümber ja te näete hulganisti pensionäre, kes ei hala ja elavad oma pensionist üsna osavalt niimoodi ära, et jätkub raha veel iga-aastaseks pikemaks välismaareisikski. Või mingite harrastuste peale. Või milleks iganes. Aga need inimesed ei vingunud elu üle ka siis mitte kui nad veel nooremad olid, äkki selles ongi vahe?

6. Riskid on maandamata.

No taevake küll! See on juba täiesti arusaamatu soigumine. Halamise asemel maanda siis neid riske, niipalju kui see sinust sõltub. Ah et ikkagi peaks seda keegi teine tegema? Nojah, siis küll...

7. Igal pool mujal on parem.

Visa järjekindlusega leviv alusetu müüt, mida oma helesinistes õhulossides heietavad need, kes ei ole eriti kusagil ise käinud. See kui inimene on käinud lihtsalt "võistlemas\niisama trippimas" (ühest kommentaarist) ja ei ole tegelikku elu näinud aga sellest hoolimata on veendunud, et mujal on parem, siis see on ju täpselt samasugune lõhkemisohtlik mull. Kui me nüüd jätame kõrvale sellised Rimbaud'-tüüpi inimesed, kes lihtsalt peavad pidevalt liikumises olema (ja kellel tõesti on alati tunne, et hea on just seal, kus teda parajasti ei ole aga et juba järgmises või siis hiljemalt üleülejärgmises sihtpunktis jõuab ka tema absoluutse õnne ja rahuni - mida muidugi ei juhtu kunagi), siis ülejäänute jaoks soovitaks lihtsalt natuke ringi sõita ja oma silmaga veenduda, et muresid on absoluutselt igal pool ning eelkõige seda, et kõige suuremad probleemid käivad inimeste endiga kaasas. Tõsi, viimase tunnistamine nõuab enese sisse vaatamist ja selle, mis sealt paistab, aktsepteerimist.

Minu meelest on kõige jaburam seltskond selline, kes sõidavad suure hurraaga kuhugi välismaale (sest seal on nii tore ja vahva ja mis peamine, seal ei ole neid vastikuid eestlasi) ning siis peale esimest nädalat või kuud, mil neile hakkab tasahilju pähe hiilima vastik mõte, et sugugi mitte kõik ei vasta nende ootustele ja õigupoolest on ta isegi selle teda ümbritseva ja pidevalt naeratava inimmassi jaoks lihtsalt tühi koht, keelduvad nad ka iseendale tunnistamast, et tegelikult ei muutunud selle kolimisega nende elujärjeski suurt midagi ja koduses Eestis ei olnudki nii hull kui varem tundus. Kui nad lõpuks siiski suudavad iseendaga rahu sõlmida (nagu ehk tuntuim uuema aja ajutine majandusemigrant Maire Aunaste tegi), on kõik okei. Kui nad aga jäävadki hambad ristis kusagil maailma pärapõrgus suvalist liinitööd tegema, siis on see juba traagika. Eelkõige küll nende isiklik aga ikkagi.

Muide, miks arvavad need vinguvad eestlased, et just nemad teistsugused on kui nende põlatud kaasmaalased? Ja kui nad seda ei arva, miks nad siis usuvad, et nood naeratavad ja lahked väljamaalased just nendesuguseid mossitavaid stressihunnikuid enda sekka aastaid oodanud on ning rõõmust lausa arust ära lähevad kui nende messiased lõpuks siit poriselt Maarjamaalt nende hulka saabuvad?

8. Ilm.

Jah, see on tõesti täielik jama, et meil siin ei ole eriti ei maavärinaid ega -lihkeid, et meid väga ei ähvarda tsunamid, troopilised tormid, orkaanid, üleujutused ja muidu uputused, meil puudub malaariaoht ja nii edasi. Lohutuseks muidugi võib nentida, et kord kümne-kahekümne aasta jooksul siit maalapilt üle pühkiv suurem torm annab täiendavat põhjust ilma pärast viriseda.

Tõsisemalt rääkides on ilm mu meelest küll tõsine argument aga vaid siis kui niinimetatud paremas kliimas (kus see tänasel päeval üldse on?) saavad leevendust mõne inimese konkreetsed tervisehädad. Nagu näiteks juba ammustel aegadel sõideti põhjapoolsemast Euroopast Kreekasse, Itaaliasse ja mujalegi teatud haiguste vastu abi saama. Kõik muu on puhas soigumine. Nagu pidevalt kordab üks tuttav soomlane: "Pole olemas halba ilma, on olemas valesti valitud riietus."

---

Niisiis, ikkagi, miks ma peaksin Eestist hommepäev alatiseks ära kolima? Kas mõnda asjalikku põhjendust kah on?

"Päris kõlbmata kaup..."

Möödunud sajandi alguses Eestimaal tekkinud kirjastus "Mõte" andis välja omaaegset religioonist läbiimbunud keskkonda ja tõekspidamisi arvestades üsna julget raamatukraami ja ei häbenenud seda ka tutvumiseks võimalikele huvilistele laiali saata. Üheks nende sihtgrupiks olid ka kogudused ja allolevatel fotodel on näha üks selline eksemplar kellegi Rusticus'e kirjutatud raamatust, millele rahva poolt palavalt armastatud ja üsna traagilise saatusega Kaarli koguduse õpetaja Rudolf Hurt on oma korraliku käekirjaga lisanud viimasele leheküljele konkreetse resolutsiooni: "Need raamatud /.../ saadetakse kui päris kõlbmata kaup tagasi." Koomikat lisab asjaolu, et antud juhul olid need raamatud saadetud kirikherrale kingiks, mitte ostmiseks, aga ju siis kirik ei saanud endale lubada selliste trükistega, mis söandavad raamatute raamatusse kirjapandut isegi põgusalt kahtluse alla panna, isegi ühes ruumis olemist.

Iseenesest pole see maailmavaadete kokkupõrge muidugi kuigi üllatav, sest Rusticuse pseudonüümi kasutas tuntud eesti teadusemees, matemaatikaprofessor Jaan Sarv (1877-1954), kes kogu oma elu pühendas muuhulgas ka teaduse populariseerimisele, avaldades ajakirjanduses lugematuid artikleid ja kirjutades mitmeid raamatuid. Sarv oli muide üks neist mitte just paljudest eestlastest, kes pidas kirjavahetust ka näiteks Albert Einsteiniga.