Surmavarjud

Kummaline päev oli. Algatuseks kuulsin, et hääde sõprade hää sõber, kellega me alles mõne aja eest koos istusime ja veini jõime, sattus ootamatult haiglasse ning siiani ei oska keegi - arstid kaasa arvatud - öelda, mis tal tegelikult viga on. Ja veidi hiljem tuli kohe veel ka teine pauk. Tõtt-öelda mõtlesin ma juba aegade eest, et ma olen ammu piisavalt kalestunud ning paksu nahaga (lõputust isekusest rääkimata) ja suurt miski ei suuda mind eriti rööpast välja viia aga tänane päev tõestas midagi muud. Kogemata ja täiesti ootamatult selgus, et ma olin vaid mõne tunni eest surunud kätt ning natuke tühjast-tähjast lobisenud ühe väga toreda kuid kahjuks sisuliselt juba surnud inimesega. Veel tänagi tundus ta olevat lihtsalt ühe rõõmsameelse ja kõigega rahul oleva inimese etalon, kuid siin on üks "aga". Nimelt see, et tal on ka kõige optimistlikumate prognooside järgi siin ilmas jäänud aega veel vaid mõned kuud ja kes ka ise seda kõike väga täpselt teab ning on oma saatusega enam-vähem leppinud.

Ma ei tea, ehk just teadmine sellisest kindlast ja paratamatust, konkreetselt sinu uksemademeni jõudnud vikatimehest, kes koputamiseks juba hoogu võtab, on see, mis paneb tõeliselt tugevad inimesed käituma uskumatult vapralt? Täiel rinnal elama ja oma surmatantsu viimaseid samme sõna otseses mõttes nautima? Nagu öeldud, ma ei tea... Küll tean ma aga seda, et eelkõige selle inimese ja ta lähedaste pärast olen ma täna end korduvalt tabanud mõttelt, et kui maailmas on üldse kohta imedele, siis nüüd oleks neil küll väga viimane aeg juhtuma hakata.

Vahel paneb mind muidugi imestama ka ainuüksi asjaolu, et ikka veel on asju, mis suudavad mind põhjalikult läbi raputada ja seda kuni nende soppideni, millede olemasolust ma iialgi midagi ei teadnud ning millede tunnistamine oleks minu juures võrdne vähemalt riigireetmisega.

Kaasonu

Täna õhtul vennase juures ühte täiesti eksprompt-grillimist tehes helises (õieti küll mängis esimesi takte James Blunt'i laulust "I'll take everything", sest just see laul on mul kaasa telefonihelinaks) mul taskus telefon ja väike vennapoeg vudis selle peale kohe kohale ja uuris entusiastlikult: "Kas see on onu see-ja-see??" Pidin tunnistama, et tõepoolest oli, mille peale vennapoja teatas elukogenult "Ahah, siis ta täna minu koju ei tulegi!" ja mässas oma klotside, autode ja naabrikassi paitamisega edasi...

Paar tundi hiljem arvas ta aga oma hilisõhtust pitsat (I know, I know...) süües ja kriitiliselt meid meie veiniklaasidega observeerides, et me vist ikka ei tohiks nii valjusti rääkida, sest ta väike õeraas juba magab. Mnjah, see oli nüüd tegelikult küll üks Väga Õige Tähelepanek.

Tiba vanema generatsiooni seas käibele läinud termini "kaasonu" mõtles muide aastate eest välja mu vahva vennanaine, kellel mingil ajal enne oma esiklapse sündi oli tõsine probleem, et kuidas ikkagi oma lapse isa venna elukaaslast kutsuma hakata... :)

Filmiõhtu

Niisiis, peale seda kui ma öösel kella poole kolme paiku ühe igavese tüütu ettevõtmisega, mis oli vindunud ja lohisenud juba mitu kuud, enam-vähem ühele poole olin saanud, võtsin ma hilisöise (või oli see ikkagi rohkem juba varahommikuse?) veiniklaasi juures vastu otsuse täna õhtul tegeleda natuke liikuvate piltide vaatamisega. Lihtsalt, et meelde tuletada, mida see üleüldse tähendab ja natuke muidugi ka selleks, et veidigi oma kuhjuvaid vaatamata plaatide hunnikuid vähendada.

Repertuaaris on siiani olnud sissejuhatuseks natuke Moody Blues'i kontserti, siis Ab Fab'i teise hooaja kaks esimest osa ("Hospital" ja "Death"), seejärel Torchwood'i teise hooaja kolmas seeria ("To the last man") ning Queer as folk'i kõigi aegade kõige esimene osa ehk siis toimus taastutvus maailma teleajalugu teinud briti versiooniga, mille definitive collector's edition'iga ma enda varasemad kettad paari nädala eest lõpuks välja vahetasin. Ja siis mõtlesin, et vaatan ühe osa ka "Rome'i" ning enne kui arugi sain, oli esimene ketas läbi ja veel kolm tundi möödas. Tegelikult ma tegelengi hetkel juurdlemisega, et kas peaks vahest veel ühe (ha-ha-ha!) seeria ära kaema? Ahjaa, BBC "Planet Earth'i" neljas film, suurepärane visuaalia koobastest oli samuti kusagil selle kõige vahel.

Nojah, ja siis saatis mu homme fatale mulle portsu küsimusi ühe järjekordse provintsiaalse geikutsika kohta... No krt, ma tõesti nüüd päris kõiki kah ei tunne, eksole! Kuigi nägu tuli tuttav ette tõesti. Just nägu, ei muud, you nasty thinking twats!* ;)
_________
* see oli praegu briti, mitte ameerika ingliss.

Vesi ja laul

Eile, umbes poolteist tundi peale seda kui ma paduvihma kiuste moblaga selle pildi klõpsasin, oli taevast juba nii palju vett alla tulnud, et laulumeeste vihje "Titanic'ule" tundus ümbritsevat pori- ja vetevälja vaadates vägagi ajakohane.

"Brokeback mountain" muundub ooperiks

Üleeilne The New York Times teatas, et New Yorgi Ooper on alustanud ettevalmistustega, toomaks 2013. aastal lavale ooperi "Brokeback mountain". Heliloojana kuulutati välja paljude muude auhindade kõrval ka näiteks Pulitzer Prize'i võitnud Charles Wuorinen. Esimesed reaktsioonid helilooja valikust on olnud pigem üllatusesegused kuid nagu üks kriitik (vist NYMag'is*) ütles, et Wuorineni puhul on kindel vähemalt see, et ooperi esimene vaatus ei saa kindlasti olema üks suur lembeaariate pillerkaar. Teisest vaatusest pole seda niikuinii karta.


Ooper valmib Annie Proulx'i 1997. aastal ilmunud, kahest kauboist rääkiva lühijutu põhjal, mis jõudis 2005. aastal ka kinolinadele, lavastajaks Ang Lee ja peaosades Jake Gyllenhaal ning kadunud Heath Ledger. Filmiversioon on siiani võitnud üleilmselt vähemalt 80 prestiižikat auhinda (nende seas näiteks ka kolm Oscarit, neli Kuldgloobust ja Veneetsia Kuldlõvi) ning olnud nominendiks veel pea sama paljudel kordadel.
_______
* "vist" seetõttu, et ma suutsin selle lingi taaskord ära kaotada...

Encyclopedia Britannica allaandmine

Encyclopedia Britannica teatas teisipäeval oma blogides (siin, siin ja siin) peatselt teststaadiumist välja jõudva uue online-versiooni muudatustest, milledest peamine on sisuliselt Wikipedia malli ülevõtmine. Asi, mille peale nad on siiani vaid põlastusega vaadanud ja millele vastandunud, rõhutades uhkelt oma akadeemilisust.

Britannica on aastaid üritanud oma raamatukirjastamise malli rakendada ka veebis kuid pidevalt pidanud tegema järjekordseid järeleandmisi. Kui algul oli nende andmebaas rangelt tasuline, siis vähehaaval hakkasid tekkima kõikvõimalikud sooduspakkumised ja ma mäletan, kuidas alguses vaid nädal kestev tasuta teaser-periood venis paari aastaga kahe nädalaseks, siis juba kuu aega kestvaks, siis lasti osa tekstist üldse vabaks ning vaid täisartiklite lugemine jäi tasuliseks ja seni viimane pakkumine oli paari kuu eest kõikidele blogijatele aastase tasuta ligipääsu andmine. Nüüd siis on ka maailma tuntuima paberentsüklopeedia võrguversiooni kasutajatel võimalus ise Britannica andmebaaside täiendamisel kaasa lüüa.

Britannica rõhutab siiski, et endiselt jäävad alles ka toimetajate poolt kontrollitud artiklid, mida ei lasta igaühel torkida ning et need märgistatakse andmebaasides selgelt, et eristada neid kogukonna poolt kirjutatuga, mille sisu eest toimetus vastutust endale võtta ei saa.

Samal ajal on ka Wikipedia teatamas (kaasasutaja Jimmy Wales'i mõtisklus sel teemal peaks ilmuma homses "The Chronicle's") väikestest muudatustest oma senises mudelis, millega tahetakse tõsta Wiki usaldusväärsust ning kõrvaldada üht peamist takistust nende laienemisel akadeemilistesse ringkondadesse, kes siiani kasutavad tsitaatide allikana peamiselt Britannicat. Sisuliselt tähendavad need arengud Wikipedia ja Britannica ärimudelite üksteisele lähenemist ja iseenesest võib selle sammuga alguse saada kunagi tulevikus toimuma hakkav kahe titaani ühinemine.
---
Lõpetuseks üks tsitaat ühest kultusraamatust.

        Galaktika Entsüklopeedial on alkoholi koha öelda järgmist. See ütleb, et alkohol on suhkrute kääritamisel saadud värvitu lenduv vedelik, ja märgib samas ära ka aine joobnustava toime teatud süsinikul põhinevate eluvormide jaoks.

        Pöidlaküüdi Reisijuht Galaktikas mainib samuti alkoholi. See ütleb, et parim eksisteeriv drink on pangalaktika kuristusklõmakas.
        See ütleb, et pangalaktika kuristusklõmaka joomise mõju on säärane, nagu löödaks teil ajud välja sidrunilõiguga, mis on keeratud ümber suure kullakangi.
        Reisijuht ütleb teile ka, millistel planeetidel segatakse kõige paremaid pangalaktika kuristusklõmakaid, palju te eeldatavasti peate selle eest maksma ja millised vabatahtlikud organisatsioonid on olemas selleks, et aidata teil hiljem toibuda.
        Reisijuht ütleb teile isegi, kuidas seda ise segada. Võtke mahl ühest Ol' Janx Spirit'i pudelist, ütleb see. Valage sellesse üks mõõt vett Santraginus V meredest - oh seda Santraginuse merevett, ütleb see. Oh neid Santraginuse kalu!
        Laske sellesse segusse sulada kolm kuubikut Arktuuruse Megadžinni (mis peab olema korralikult jääs, muidu läheb bensiin kaotsi).
        Laske sellest läbi mullitada neli liitrit Fallia soogaasi - nende õnnelike hääletajate mälestuseks, kes Fallia Soodes mõnu kätte on surnud.
        Nõristage üle hõbelusikataguse mõõt Qualactini Hüpermindi ekstrakti, mis on rikas kõigi pimedate Qualactini Tsoonide joovastavate lõhnade poolest, mis nii magusad ja müstilised.
        Lisage Algoli päikesetiigri kihv. Vaadake, kuidas see lahustub, laotades Algoli päikese tuld sügavale dringi südamesse.
        Piserdage Zamphuori.
        Lisage oliiv.
        Jooge... aga... väga ettevaatlikult...

        Pöidlaküüdi Reisijuhi müügiedu on üksjagu parem kui Galaktika Entsüklopeedia oma.

(Douglas Adams "Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas", Olion 1995, lk.26-27, tõlkija Kati Metsaots)

Järjekordne tõend gay-maffiast Postimehes!!!

Hoolimata asjaolust, et Innokene ja Irjakene on ette võtnud vaevarikka ja juba ette teada kaotusega lõppeva ristiretke ühe teatud, rahvusvahelist imperialistlikku vaenu külvava ning ebatraditsioonilise suunitlusega seksiorgiaid propageeriva meediakontserni vastu, ei võta viimased ikkagi pöördeid maha ning irvitavad ausale töörahvale jultunult näkku. Lähen mina täna "Postimehe" arhiivist ühte iidvana Laevakompanii-teemalist uudist lugema ning kommentaarikasti kinnituskoodiks peaksin ma sisse toksima sellise jubeduse nagu alloleval pildil näha. Ko-hu-tav! Ma ei saanudki nüüd kommentaari kirjutada ju.
Ja kui veel mõelda, et üks tore ning ontlik ajakirjanikuonu, nimelt härra Pullerits, kes on korduvalt tõstatanud ja analüüsinud igasugu huvitavaid teemasid, ikka veel töötab pahaaimamatult sellises... dare I say it?... kohas. Brrr!

"Ta oli rikas!"

Tsitaat pisukese eellooga.

Eile õhtul sattusin juhuslikult vestlema ühe Ameerika Ühendriikidest pärit, oma koduosariigis üsnagi prominentse hilises keskeas paariga, kes olid Eestit vist juba viiendat korda väisamas. Kui me olime jutuga jõudnud sinnamaale, missuguseid soolatoose minevikus kasutatud on ja paari meespool väljendas hämmastust, et mismoodi sool ikka oli lahtiselt mingis kaaneta kausikeses ja kuidas sealt ikka seda mingi lusikakesega toidule tõsteti (hämmingu tagamaaks lääne inimese tüüpilised hirmud: ebahügieenilisus ja mis kõik veel) ning et tema lapsepõlvekodus kasutati küll juba kinnist topsi, kust igaüks siis maitseainet vajadusel toidule raputas ja et tsiviliseeritud maailmas käis soola tarbimine niimoodi juba sajandeid ning muu blaa-blaa-blaa. Eks ole, kodanikud riigist, mis on nii noor, et näiteks Katariina-aegsed mündid tunduvad neile eelajaloolistena, on ju veendunud, et just nende kodumaa on alati olnud tsiviliseerituse tipp - /sarcasm off.

Hää küll, eks meil kõigil ole oma "pimetähnid" ja et muidu oli tegu väga toredate inimestega, lasin ma selle jura kõrvust mööda ning tuletasin ajaloost meelde näiteks Tsaari-Venemaal valmistatud tõsiselt eksklusiivseid soolatoose (ikka neidsamu pealt lahtisi, tilluke lusikas sees ja sageli veel ka vääriskividega inkrusteeritud), mida õukonna tarbeks valmistasid juba toona ilmakuulsad meistrid. Fabergé ja need teised.

Paari naispool muutus selle peale melanhoolselt mõtlikuks ning siis arenes nende endi vahel järgmine vestlus:

Proua: "I remember, my grandfather had the ones like this, they used those
all the time..."
Härra (veidi šokeeritult): "So your granddad was russian???"
Proua (tõstis uhkelt pea üles, vaatas mehele silma ja teatas): "No. But he
was rich!"

Ma pidin naerukrambid saama.

Veidi värvi südaöisesse linna

Üsna sürr on öösel keset südalinna vehelda sõprade restorani väliterrassil värvipottide, pintslite ja prantsuse vahuveinipudelitega. Ehk siis eile õhtul ja ööl vastu tänast toimus improviseeritud happening teemal "Valmistame terrassi suveks ette ja teeme ilusaks." Minu osaks oli peremehe soovi kohaselt peamiselt küll vastutusrikas ülevaataja roll, kes näitas näpuga ette vähe värvi saanud kohti ning muuseas pidi kogu aeg ka värvijate veiniklaase hoidma. Ühel hetkel oli neid mu kätte kogunenud juba tükki viis...

Ka Emand vehkis ennastunustavalt pintsliga, vahepeal natuke isegi asfalti värvides ja kuigi ma soovitasin tal sinna ühe kena sebra võõbata, pesid abivalmis tüdrukud võimalike ekstsesside vältimiseks selle siiski lõpuks tänava pealt maha. Vahepeal jõudsin ma veel mööduvatele turistidele veidike aktiivset reklaami teha, kohalikele noortele söögikoha varjatud võimalusi tutvustada ja mõnda kodumaise kunstiilma prominenti, kes olid suvitusvisiidil vist oma une-eelset jalutuskäiku tegemas, sellise meeleoluka performance'i konfereerimisega šokeerida. Kuigi ma usun, et kõige rohkem võis neid šokeerida hoopis taaskord kinnitust leidnud tõsiasi maailma väiksusest. Vähemalt nelja meist tundsid nad varasemast ajast ja väga erinevatest kohtadest ning nüüd oli see kamp äkki kõik kuidagimoodi kokku sattunud. Nojah, igatahes oli tegu sellise lõbusa ja glamuurse ettevõtmisega, mida kogunes pealt vaatama üksjagu (pool)tuttavaid (kellede õpetussõnad läksid õhtu edenedes aina totakamateks) ja mille kajastamiseks me üritasime isegi ühe telejaama reporter-operaatorit kohale tellida. See ei viitsinud küll tulla ja ei jõudnud täna kuuldavasti end oma laiskuse pärast ära kiruda. :)

Loo moraal? Ega ei olegi, lihtsalt selline olukirjelduslik laast. Aga samas tõi see mulle meelde ka tõestisündinud loo ühest hoopis varasemast ajast ja hoopis teisest kohast, kus ühe praeguse restoraniomaniku sugulane omal ajal samuti populaarset söögikohta pidas ning kui ühel heal päeval tänav ootamatult hangedest ummistunud oli ja linnaisad selle tahke vee koristamisega kuidagi toime ei tulnud, võtsid mainit söögikoha kunded labidad pihku ning rookisid kõrtsu ukseesise lahti. Kõik ainult selleks, et saaks oma stammkohas süüa ja aega veeta. Päevaküsimuseks on aga nüüd loomulikult see, et kui palju Eestis üldse on selliseid söögikohti, mille sagedased külalised millekski nii ekstreemseks valmis oleks?