Millegipärast ei jäänud ma magama. Kuskil üheteist paiku panin tule uuesti põlema ja võtsin ühe ristsõna ette. Ning kulus veel umbes veerand tundi kui ma leidsin, et midagi on väga valesti. Kusagilt tuli suitsulõhna. Paar minutit vedasin ninaga õhku ning et midagi ei muutunud, siis ronisin voodist välja. Kui ma köögiruloo üles kerisin ning aknast üritasin välja vaadata, ei saanud esimese hooga arugi, mis toimub. Mitte midagi ei näinud. Mõne sekundi pärast jõudis kohale, et tänav on paksu suitsu täis. Peast käis läbi mõte, et nüüd on need venelased mu maja oma rakettidega põlema pannud ja siis läks kiireks. Esimesed kättesattunud püksid (hiljem selgus, et need olid kaasa värviplekised tööteksad :) ) jalga, jope T-särgi peale ja kingad jalga. Telefon tasku ning õue.
Kuivalt konstanteerides, oligi tulekahju. Aga põles mitte minu maja (ptüi-ptüi-ptüi!) vaid üle tänava asuv, mõned aastad tagasi kalli raha eest restaureeritud ja osaliselt suuremaks ehitatud tsaariaegne elamu. Seesama, mille ühes pooles juba mitu kuud elavad pealinnast imporditud venekeelsed ehitajad. Miks nad sinna majja üldse sattusid, selles on süüdi topeltdefitsiit. Esiteks ehitajate üleüldine põud ning teiseks vist veel suurem puudus üüripindadest. Mõne kuu eest maja ümber toimunud sebimist kõrvalt jälgides jäi mulle mulje, et üks kinnisvaraarendaja lihtsalt rääkis maja omanikule augu pähe ning üüris pool maja oma kuldvasikate jaoks. Ma spekuleerisin juba siis mõttega, et arvatavasti oli tal siis odavam kinnisvaraomanikule piisavalt soolast üüri maksta kui kohalikele ehitusmeestele kõrgemat palka pakkuda, et need tööle tuleks. Nii et lõppkokkuvõttes käivad siinsed ehitajad Tallinnas tööl ja sealt tuuakse siia neid, kes palganumbri suhtes vähemnõudlikumad. Nojah, seda vist nimetatakse vabaks tööjõu liikumiseks. :)
Kogu lugu hakkas kerima sellest, et parajasti oli ju vana kalendri järgi nii tähtis aeg. Mis tähendas, et pidustustega alustati juba reede õhtul ja see jätkus sujuvalt kuni õnnetuseni välja. Sellist paugutamist ei olnud isegi "meie" uuel aastal, ma ei tea mis rakette nad endale soetanud olid aga paugud olid sellised, et aknaklaasid klirisesid ja kui ma veidi aja eest rääkisin naabertänavas elava tuttava mehega, siis ta kurtis, et oma sadakond meetrit eemal asuvas majas suutsid need paugutamised ta väikese lapse luksuma ehmatada... Kuidas neil sellidel aga lõpuks maja põlema õnnestus panna (kas lasi keegi toas raketi lahti või jäi mõni umbjoobes tegelane lihtsalt, hõõguv koni näpus, magama), eks seda kuuleb hiljem. Mitte muidugi, et see üldse oluline oleks.
Positiivse poole peal oli veel ka niipalju, et ümbruskonna rahvas sai sooritada ühe kena öise matka sündmuspaigale, tuletada meelde kunagisi tsiviilkaitseharjutusi ning nagu ma erinevatest jutukatketest kuulsin, arutleda väga erinevatel teemadel. Alates erinevate viinasortide maitsevahest ning lõpetades ehitusmaterjalide hinnatõusuga. Ja kui ma esimesest ehmatusest üle olin saanud ning kodus käinud natuke rohkem riideid selga panemas ja fotokat haaramas, siis heitsime tänaval üleaedsega juba mõrut võllanalja, et vaata kui hea, et need just ehitajad olid, sest nüüd saavad nad lisaks uute majade meisterdamisele oma oskusi ka ühe maja taastamise peal täiendada.
Millegipärast ma küll arvan, et ei see kõik ega ka kindlustusest saadav hüvitis pole just suureks lohutuseks hinnanguliselt selle kuus kuni seitse miljonit maksva maja omanikule, kes nüüdseks vist juba kibedasti kahetseb, et lasi endale augu pähe rääkida ning probleemsele kontingendile sinna elamispinna üüris. Seinad ja katus jäid küll püsti aga niipalju kui pimedas öös akendest-ustest paistis, on hoone mõlemad korrused ühtlaselt täidetud ainult ühe tahmast ja põlenud tränist lagaga, mis pealegi veel kustutusvee tonnidest totaalselt läbi vettinud.
Head uut aastat, seltsimehed!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar