Alkoholireklaam

Pisukese tormi veeklaasis (või peaks ütlema viinaklaasis?) on tekitanud brasiillaste Cachaça Magnifica uus reklaam, mis rihib samasse kategooriasse nagu mitmed aastad tagasi kaunistasid Tallinna tänavaid ühe finantsasutuse reklaamid à la "Sinu poeg käib homoklubis. Aga Sinu raha?" Mõnede meelest nõme, mõnede meelest homofoobne ja minu meelest lihtsalt natuke naljakas. :)


(Pildi detaile näeb paremini siis kui see suuremaks klikata.)

Veesaapad

Tegevusaeg ja -koht: eile, pärastlõunane südalinn.
Tegelased: tasakesi kodu poole jalutav vanem proua koos umbes 2-3-aastase, ilmselt lapselapsega.

Korralikult sisse pakitud pätakas tatsas tähtsalt mööda kõnniteed kuni ette sattus suuremat sorti veelomp. Muidugi oli lapsel vaja sinna sisse ronida. Õige ju kah, miks ringiga ümber veekogu minna, kui ometigi saab otse ning pealegi on vees pladistada päris tore. Eriti kui sul kummikud jalas on.

Vanaema ei saanud kõigest sellest loomulikult aru ning rääkis hoopis: "Ole hea laps, tule sealt lombist ära ja lähme edasi."

"Ma võin vee sees olla, mul on veesaapad jalas," teatas pätakas selle peale võidukalt. Ning tatsas paar sammu lombis edasi.

"Jah, sul on kummisaapad jalas küll aga ole ikkagi nüüd hea laps ja tule sealt välja. Me peame koju minema."

Laps vaatas natuke vanaema ja juurdles, et kuidas need suured inimesed ikka nii mõistmatud on. Ja teatas igaks juhuks veel kord: "Mul on veesaapad jalas, ma võin vees olla!"

Ja astus veel paar sammu aga siis kadus kindel põhi jala alt ära ning pätakas oli ühe jalaga üle põlve sügavuses vees. Lombi põhjas oli täiesti alatult veel mingi salakaval auk. Ning niimoodi see pägalik seal nõutult ja veidi üllatunult siis seisis, vaatas oma vee alla kadunud saapaga jalga ning konstateeris elutargalt tõsiasja: "Mu veesaabas on nüüd vett täis..."

Blogikirjanduslik Emand

No oli nüüd seda vaja...

Lobisesin öösel kolm sõna Ivariga ja lõpuks jõudis jutt sinnani, et Emand on (lisaks muule muidugi) ka blogikirjanduslik tegelane. Ja nüüd trambib see tegelane jalgu ja nõuab, et kui tema juba selline tähtis kultuurapersoon on, siis ma peaks temast kirjutama hakkama. Kohe, nüüd ja praegu! Et ideaalis viieköiteline triloogia aga kui nii palju korraga ei jõua, siis alla novelleti ei tulevat üldse mitte kõne allagi ja mingise laastu peaks ma kohe valmis treima.

Hää küll, eks ta peab siis nüüd selle mõne olukirjeldusliku reaga leppima. :)

Kümnest filmist. Lühidalt.

"Plan 9 from outer space" (1959)
http://www.imdb.com/title/tt0052077/

Traditsiooniliselt maailma kõigi aegade kõige kehvemaks filmiks tunnistatud "šedööver" on tõesti kehv. Kunagi paarikümne aasta eest tundus see põnev ja kitšilikus võtmes hästi tehtud pseudoulmekas (mis sest, et me juba siis teadsime, et režissöör Ed Wood võttis oma tööd ise surmtõsiselt) aga nüüd üle vaadates oli kogu lumm lahtunud. Õigupoolest isegi mitte üle vaadates, sest lõpuks ma suutsin ehk poole filmist üle vaadata, ülejäänud sai "edasi keritud". Ikka jube tüütu oli. Ja vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei tundunud see film nüüd enam ka nii halb, et ainuüksi seepärast heade sekka tõuseks.

2/10

---

"Pop art" (2008)
http://www.imdb.com/title/tt1291647/

Väga nutikas lühifilm olude sunnil massist erinevatest indiviididest ja sellest, milleni "halli massi" hoolimatus, julmus ning lausa otsene vägivald viia võivad. Fookuses on kahe outsider'ist poisi omavaheline sõprussuhe ning nende suhestumine välismaailmaga. Annab taaskord alust juba vanadel teemadel mõtisklemiseks.

10/10

---

"Chasseurs de dragons" (2008)
http://www.imdb.com/title/tt0944834/

Paar aastat varem populaarsust nautinud prantslaste multikaseriaali järjeks tehtud täispikk film end draakoniküttideks nimetavatest pisisulidest, kes vastu nende endi ootusi saavad kõigepealt endale kaela peale seiklusi ihkava tüdrukutirtsu ning lõpuks satuvadki silmitsi mitmete vastikute lohelaadsete elukatega. Tegevus toimub "Avatari" Pandoraga sarnanevas maailmas, kus gravitatsioon käitub omanuhti ainult talle endale teada olevate reeglite järgi ning mille nutikate karakteritega tegelaste seikluslik elu toimub hästi välja joonistatud arhitektuuriga maailmakildudel. Esindatud on soliidne kollektsioon viiteid inimkonna arhitektuuriklassikale, alates kasvõi näiteks Rooma akveduktidest ning lõpetades Hiina müüri või Angkori templitega.

7/10

---

"The X files: I want to believe" (2008)
http://imdb.com/title/tt0443701/

Hea küll, X-files võis ju omal ajal tõesti olla teerajaja aga no see teine pik film oli ikka kaunikesti hambutu ja üritas vaid kunagi nii kindlal kassamagnetipaaril Mulder-Scully mängida. Ebaõnnestunult. Vaadake parem kasvõi brittide Torchwoodi. :)

5/10

---

"Being human" (2008-2011 - kolm esimest hooaega)
http://www.imdb.com/title/tt1349938/

Brittide (NB! Mitte segi ajada ameeriklaste samanimelise ja sama sarja remake'ga!) vampiiri-libahundi-vaimu seriaali kolmas hooaeg lõppes alles möödunud pühapäeval. Kahjuks küll ühe peaosalise surmaga. Kuna vampiir Mitchelli mänginud Aidan Turner on praeguseks juba Uus-Meremaale "Kääbiku" võtetele sõitnud, püüab seal päkapikk Kili'ks ümber kehastuda ning veedab järgmised 2-3 aastat selle projekti külge seotuna, siis ei jäänudki tegijatel just muud võimalust üle. Nagu stsenarist ühes intervjuus ütles: "On parem kui me kirjutame ta tegelaskuju seriaalist usutavana välja ja ei pea järgmise hooaja alguses filmima stseeni, kus kõik ülejäänud peategelased seisavad värske haua juures ning keegi poetab pisarate vahele ohke: "Kes oleks võinud arvata, et ta mesilaste vastu allergiline oli... Nuuks!"

Esimesed kuus osa (ehk siis esimene hooaeg) olid sellised "noh jah, no oli kah aga vaatame, ehk läheb paremaks...". Läkski (või oli selle põhjuseks vana hea seebisündroom ehk siis tegelaste ja nende "eludega" harjumine?) ja teise ning kolmanda hooaja kummagi kaheksa seeriat olid praktiliselt kõik üle keskmise head. Ja omasid häid dia- ning monolooge. Hiljuti kuulutati välja ka aasta pärast linastuv neljas hooaeg ja kuigi ilma Mitchell'ita, võiks nad seda juba kiiremini filmima hakata. :)

Üks lohutus on sarja vaesumisele tegelikult veel. Sellest aastast hakkas pihta ka seriaali spin-off  "Becoming human" ja juba tuttavas maailmas elava üleloomuliku seltskonna noorema generatsiooni elu ei ole teps mitte vähem keeruline.

"Being human" saab esimese kolme aasta eest kokku aga tublid kaheksa punkti kümnest.

8/10

---

"Hot tub time machine" (2010)
http://www.imdb.com/title/tt1231587/

Keskealiste meeste "koolipoistefilm" pisukese ulmemomendi, läbu, viina ja naistega. On küll omamoodi 1980ndate deja vu (nii otseselt kui kaudselt) aga minus mingit suuremat elevust küll ei tekitanud. Paaris kohas vist küll pupsusin natuke naerda aga lõppkokkuvõttes pani see kõik siiski lihtsalt õlgu kehitama. Hää küll, Chevy Chase teenib oma saladusliku remondimehe rolli eest natuke punkte juurde. Aga isegi siis koos selle mööndusega koondhinne kuhugi sinna skaala keskele.

5/10

---

"Weird science" (1985)
http://www.imdb.com/title/tt0090305/

Erinevalt eelmisest oli see kaheksakümnendatest pärinev ja selle žanri ühe suurima spetsialisti John Hughes'i kirjutatud ning lavastatud "päris" "koolipoistefilm", kus kaks nohikut loovad endale arvuti abil igavese ässa naise, kes loomulikult ellu ärkab ning hakkab muude põnevate asjade kõrval poisse ka meesteks vormima. Omaaegne klassika, mida oli praegu kaunis itsitamaajav vaadata. Natuke nostalgiline kah kuigi ma hästi ei saagi enam aru, miks ma omal ajal (kas see vabandab, et seda küll üsna lühikest aega, sest siis tuli vist juba River Phoenix'i crush peale?) Ilan Mitchell-Smith'i üheks maailma nunnuimaks kutiks pidasin. :)

8/10

---

"Jackass: The lost tapes" (2009)
http://www.imdb.com/title/tt1600413/

Kõik ilmselt teavad, mis asi on "Jackass" ja millise kastmega seda süüakse. Ning kui sellest nõndanimetatud filmist "inimparve" sketš välja jätta, siis järele jääb puhas jura ja ajaraiskamine.

2/10

---

"Land of the lost" (2009)
http://www.imdb.com/title/tt0457400/

Ammu klassikaks saanud seitsmekümnendate aastate teleseriaali järgi vändatud film, mis mängib mitmes mõttes (tulnukate leebelt öeldes vanamoodne disain, paljude erinevate seikluste kokkukuhjamine ühte üsna lühikesse filmi jne) kaunis riskantset mängu ja tuleb sellest ohtude keeristormist ometigi hiilgavalt välja. Loomulikult kilbiga.

Aasta parim seikluskomöödia vähemalt nende seast, mida mina nägema juhtusin.

9/10

---

Sanctum (2011)
http://www.imdb.com/title/tt0881320/

Tõtt-öelda jõudsin ma seda filmi vaatama puhtjuhuslikult. Mul sattus enne järjekordset kohtumist Professoriga (Lokalveränderung!) pealinnas paar tundi vaba aega olema ja Solarise ees püüdis pilku selle filmi reklaam, millel lisaks suurelt kiri "James Cameron". Tüüpiline tõmmekas, sest seda, et Cameron ise vaid üks filmi produtsentidest oli, avastasin ma tükk aega hiljem. Ja siis oli juba hilja. Aga ega ma tegelikult ei kurdagi, sest film oli oma traagikast ja klaustrofoobsest keskkonnast hoolimata vahva, tuletas meelde koolipoisina mitmeid kordi õhinal loetud Norbert Casteret' raamatut "30 aastat maa all", filmis ei olnud 3D-efektidega lolliks mindud ning boonusena pakkusid Ioan Gruffudd ja Rhys Wakefield silmailu. Ja seda kõike umbes nelja euro eest. Tsotsa-tsoola platsa, eat your heart out! :)

7/10

Emakeele päevaks ehk "Alo ning Jaak. Karjaste laul"

Kristjan Jaak Peterson
[14. märts (2. märts vkj) 1801 – 4. august (23. juuli vkj) 1822]

"Alo ning Jaak. Karjaste laul" : [Riia linnas 1818]

  
 Alo:  Paista, paista, päike armas.
   Minu lillikeste peale!
  Anna, anna, taevas sini,
   Anna vihma, sooja ilma
  Täiestagi sülestagi!
   Ilusasti õitsemaie.
  Kena lõhna laskemaie
   Saavad lillilehekesed
  Minu armsale Jaagule.
   Siis ma võtan sirbikese,
  Sirbikese, noakese.
   Tulen hommiku kaste’ella,
  Kaste’ella, vilula
   Üle heina nobedasti
  Lillikesi niitemai,
   Jaagu kätte andemaie.

Jaak:  Tere, tere, Alo armas!
   Tere lilli seademasta.
  Sina oled lillipoissi, 
   Mina olen laulumeesi.
  Olen teinud uue laulu
   Valge kasesilla juures,
  Kalli karja keske’ella - 
   Uue laulu sinule!

Alo:   Lase kuulda oma laulu,
   Mina pilli ajamai,
  Siis on kuulda oru seessa
   Torupill ning lauluhääli.

Jaak:  Lillike on ilus,
   Roosike on kaunis,
  Kui ta peale paistab
   Päeva silmakene.
  Koidupiir on ilus,
   Kui ta merestagi
  Hakkab üles tõusma
   Päeva põues kandes.
  Kaunis on ka öösel
   Taeva tähekene,
  Kui ta pilve läbi
   Tasakesi uimab;
  Ilusam on minu
   Armsa Alo pale,
  Kui ta roosihuuled
   Laskvad laulu kuulda.
  Ilusam on minu
   Kalli Alo pale,
  Kui ta silmakesed
   Paistvad minu peale.
  Karjal’ on küll magus
   Oru heinakene
  Põllu rohukene,
   Küll on linnul magus
  Allikate vesi;
   Liblikas küll imeb
  Heina selget kastet,
   Mesilane lendab
  Pajuurbe vastu,
   Mina aga lendan
  Alo palge vastu
   Suukest otsimai
  Roosiallikasta.
   Kuusemetsa varjus
  Hingab kari armas
   Oja rohukaldal!
  Männi kõrges otsas
   Linnukene magab
  Oma pesa seessa.
   Mina aga magan
  Oma Alo süles. - 
   Nõnda armas Alo,
  Olen mina õnnis,
   Sest mu Alokene
  Armastab mind ikka.

(Redigeeritud tekstiga versioon pärineb raamatust: Kristian Jaak Peterson "Laulud. Päevaraamat" - Eesti Raamat 1976, lk. 51-52

Võõrutusravile?

Ma muidugi ei tea, mida valgete kitlitega (või on need tänapäeval juba kõigil rohelised?) professionaalid selle kohta ütleksid aga tundub, et bibliofiilial on ka (ilmselt ohtlikuvõitu) eriti raskeid vorme. Mida ma peaksin enda mentaalsest tervisest arvama kui hommikul ärgates mäletan unenägu, mis tegeles pikalt tõsise probleemi lahendamisega, mille sisuks oli mure selle üle, kuskohast saada ühe raamatutriloogia puuduvat, rariteetset kolmandat köidet? Kusjuures veel sellise triloogia, mille teistki osa - kolmandast rääkimata - pole autor veel kirjutanudki ja ilmselt kunagi ei kirjutagi, sest ma kahtlen, kas seesamune autorgi teab, et mõne lugeja Unevallas elava alter ego arvates lihtsalt peab sellest triloogia tulema. Ja miks just triloogia aga mitte pentaloogia või diloogia? Müstika!

Ilmselt me oleme seepidest ja kõikvõimalikest järgedest juba niivõrd ära rikutud, et automaatselt kipub alateadvus eeldama, et igale vähegi meeldivale raamatule/filmile/teleprogrammile tuleb varem või hiljem järg. Ka siis kui loo otsad tõmmatakse esimese osaga juba ilusasti kokku ning algselt polnudki mingit plaani asja pikemaks venitada. Kuna aga "publik nõuab" ja on ka lootus sellega veel natuke raha teenida, siis nii neid järgi vorbitaksegi. Mis teadupärast on ju väga väheste eranditega tunduvalt saastam kui algne kraam. Ja kuna meid on aastakümneid sellise "tootmismustriga" harjutatud, võtamegi me seda iseenesestmõistetavana ning söandame natuke porisedagi kui meie "õigustatud ootusi" petetakse. :)

P.S. Raamat, millele ma meeleheitlikult järge otsisin, oli Christopher Rice'i "The blind fall". No ju ma siis tahtsin kah teada, mis traagilise loo ellujäänud tegelastest edasi sai...

P.S. Mitte et ma blogosfäärist või veebisuhtlusest täiesti kadunud oleksin (mida mulle üleeile juba ette heita prooviti), lihtsalt hetkel on selle mu va grafomaaniavajaduse elementaarse rahuldamise võtnud üle Facebook'i-nimeline keskkond. :)