Huvitav, kas need inimesed,...

...kes arvavad, et oma võsukeselt igasuguse, sh. rahalise ja psühholoogilise toetuse äravõtmisega (või ka ainult sellega ähvardamisega) nende laps tagasi "korralikuks heteroks" muutub, ka siiralt selle meetme tõhususse usuvad?

Ning kui jah, siis viib see kohe edasi teise küsimuseni, et milline peaks olema see summa, mille eest nemad täievereliste heterotena ise samasoolist inimest armastama hakkaks?

"Money makes the world go round."

Really?

Aurupungi mängupoiss

Veebist leitud, minule seni tundmatuks jäänud autori töö.

Väike prints polaarplaneedil

Jacob Sutton'i poolt tehtud fotol on taani päritolu modell Lasse Pedersen, keda tuunisid Bruce Pask ja karvastikuspetsialist James Pecis ning fotoks vajaliku keskkonna lõi Gary Card. Fotosessioon koodnimega "Cold Play" võeti ette New York Times Magazine'i sügisese moelisa "T" tellimusel.

Maailm on ikka tõesti lolliks läinud

Nädalalõpust eilseni ringles veebis (YouTubes ja ühe firma kodulehel) video sellest, kuidas kaks töömeest ronisid 1600 millegagi jalga (see on kusagil 500 meetri ringis - igatahes on see mast kõrgem kui Chicagos asuv ilmakuulus Willis Tower, mis vanasti oli rohkem tuntud küll Sears Tower'i nime all) kõrge raadiomasti tippu seal olevat tehnikat parandama. Veidi vähem kui 8 minutit pikk video oli üles võetud esimese ronija kiivri külge kinnitatud kaameraga ja näitas akrofoobi õudusunenägu. Tõsi, tuleb tunnitada, et vaade ümbritsevale (nähtavus oli umbes 55 miili raadiuses) oli sealt ülevalt tõesti kaunikesti ilus. :)

(Foto on pärit siit.)

Jagasin oma FB lehel samuti seda videot ja täna hommikuks oli video läinud. Natuke tuhlamist netis viis mind video algse postitaja blogini, kus ta selgitab, mis juhtus. Lühidalt kokku võttes sai põhiprobleemiks see, et video muutus liiga populaarseks ning tekkis reaalne oht, et video ülesvõtja saab töölt kinga, sest ei täitnud seal maa ja taeva vahel kõlkudes sajaprotsendiliselt kusagil kabinetisügavuses väljatöötatud ohutusnõudeid ega kinnitanud enda ohutusköit iga astme järel karabiiniga masti külge. Videos öeldi välja üks põhjus ja selleks on liikumise tuntav aeglustumine. Olukorras, kus sa tilbendad poole kilomeetri kõrgusel mingi metallkonstruktsiooni küljes, kust allaronimine võtab niigi ilmatu aja ja su ümber tiirutavad samal ajal tormi- ning äikesepilved, võib iga minut olla otsustava tähtsusega. Teist põhjust võis videost aga igaüks ise näha, sest masti (ja eriti veel selle tipus asuva antenni) konstruktsioonis ei olegi sellist asja ette nähtud, ainus võimalus karabiini "kinnitada" oleks olnud see moepärast visata antenniga paralleelselt jooksva metallridva külge risti keevitatud, umbes paarisentimeetrise läbimõõduga ja paarkümmend sentimeetrit pikkade metallist ronimispulkade külge, mille pealt oleks võimaliku kukkumise korral karabiin ilusasti maha jooksnud ning sellest poleks ikkagi mitte mingit tolku olnud. (Selgituseks foto juurde: antenn on fotol see oranž pulk, millele mehe jalad toetuvad, ronimiseks mõeldud peenike metallritv, mille läbimõõt on heal juhul kuuendik antenni läbimõõdust, fotol näha pole, see jääb täpselt antenni taha varju.)

Ma saan aru video postitaja murest sõbra töökoha pärast aga ma ei saa jätkuvalt aru neist "pintsakutest", kes selle asemel, et peale ohutusnõuete väljatöötamist teeksid võimalikuks ka nende täitmise (mis peaks ju niigi elementaarne olema aga masti arhitektuuri jälgides pole see lihtsalt võimalik), hakkavad korraldama näidishukkamisi ning lasevad pigem sõnumitooja maha kui teevad muudatusi oma alluvate töökorralduses. Vana hea "käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi".

Muide, sarnane situatsioon oli mõned päevad tagasi ka meie kodumaises blogimeedias, kus Ruhnu blogis avaldati 48 sekundit pikk videoklipp paadis aerutavast mehest, mis võeti sealt blogi administraatorite poolt kiiresti maha, sest mehel polnud seljas päästevesti. Video autor lahendas tobeda olukorra vaimukalt ja tegi loo veidi pikemaks, lisades sellele jupikese algse video "tegemisest", mis näitab, milliseid ettevaatusabinõusid video filmimisel kasutati ning kuidas ohutusnõuded siiski olid täidetud. Uut versiooni sellest peaks nägema siit.

Millest järeldub, et oled jõudnud keskikka...

Wild leidis kusagilt foorumist ja kuna päris mitu teemat tulid tuttavad ette (õnneks siiski veel mitte kõik :D ), siis panen selle ka endale meeldetuletuseks kirja.

Millest järeldub, et oled jõudnud keskikka:

* Töö on aina harvem lõbu ja lõbu üha sagedamini raske töö.
* Väljend “kaks korda öö jooksul” seostub sulle vetsuskäimisega.
* Sulle tundub, et sõbrad vananevad kahtlaselt kiiresti.
* Klassikaaslased on paksud, kortsus ja kiilakad ega tunne sind enam ära.
* Trepist alla minnes võtad käsipuust kinni.
* Sa ei jäta kunagi kasutamata võimalust anda head nõu.
* Karaokebaaris esitad mõnuga laule, mida vihkasid, kui need veel hitid olid.
* Tahaksid minna “teistele mesinädalatele”, aga ei suuda otsustada, kas peaks abikaasa kaasa võtma.
* Öösel kell 3 koju jõudes avastad, et oled esimene.
* Arvad, et mingi tõsine jama on juhtunud, kui su telefon peale kl. 21 heliseb.
* Sa ei mäleta, millal olid viimati peale kl. 23. ärkvel.(Välja arvatud unetuse tõttu!)
* Kui uni ei tule, võid lammaste asemel loendada lahkunud tuttavaid.
* Kõik kohad valutavad ja mis ei valuta, see ei tööta.
* Vajad prille, et otsida oma prille.
* Olles leidnud otsitava asja, oled unustanud, miks sa seda otsisid.
* Teed kolme asja korraga, aga kipud unustama, mis need kaks olid.
* Oled piisavalt vana, et teha rumalusi, aga enam ei taha!
* Raha kulub rohkem nädala sees kui nädala lõpus.
* Istud laupäeva õhtul kodus ja julged seda avalikult tunnistada.
* Lähed peolt aegsasti koju, öeldes: “Homme ka päev…”

Keskpunkar Trubetsky peksmisest

Ekspressis kirjutab Askur Alas hiljutisest Rock Café's toimunud "punkrocki" kontserdist, kiites taevani Juku-Kalle järjekordset särgidisaini ning pekstes Vennaskonna liidrit selle eest, et see ilmselt isiklike hüvede nimel Keskerakonda astus.

Hää küll, kena keik, nagu öeldakse ja ma mõistan suurepäraselt, miks õukonnameedia halastamatult materdab kõike ja kõiki, mida/keda kuidagimoodigi Savisaarega siduda annab, aga ma ei taipa, miks keegi ei viitsi rääkida nendest lugematutest kultuuriinimestest, kes täpselt samamoodi ning samadel põhjustel teistesse erakondadesse astunud on? Mille poolest erinevad Tauno Kangro Tallinna linnalt saadud tellimused Mati Karmini Tartusse kerkinud skulptuuridest? Miks üks on õukonnameedias automaatselt paaria ja teine suurepärane kunstnik?

(Hea küll, pole vaja vastata, see oli retooriline küsimus ning olgu ka ära õiendatud, et mulle isiklikult meeldivad mõlema mehe tööd, poolenisti labase maitsega nagu ma olen. :))

Kommentaarides sõnastab keegi seniil hästi ka pajude inimeste hala, et "Eestis pole punki ollagi. Kui vaadata neid täissöönud nägudega n.n. punkareid, siis tahaks rarjuda:"TULE TAEVAS APPI!!!" See ju puhas poosetamine."

Osaliselt nõus. Artiklis räägitud bändidest Propeller pole tõesti kunagi punk olnud, vaid oli ja on pigem vaimukas ning absoluutselt hambutu pungiparoodia. Vennaskond... noh, päris algusaegadel ehk veel kuidagi aga kui nad juba tuntumaks said ning nende kontserdid sumbusid mugava äraelamise roosamannasse, sai ka nende jaoks see periood läbi.

Jon Savage ütles kunagi midagi sellist, et punk on haaknõeltega omavahel kinnitatud lappidest tehtud lapitekk, kus on tükikesi peaaegu igast noortekultuurist, mis Läänes peale teist maailmasõda on eksisteerinud. On ka selge, et punk ei surnud koos Sex Pistolsiga, vaid on edasi arenenud, haarates praeguseks endasse juba ka haaknõelaaugukestega tükikesi viimase 30+ aasta subkultuuridest. Nii et kui te otsite seda tänasest muusikamaailmast, vaadake veidi kaugemale kunagisest Seksipüstolite "God save the queen'ist".

Mulle lasti kunagi ühte puhtalt süntide ja sekventseritega arvutis tehtud muusikat, mis minu meelest oli küll kõige ehedam punk (muidugi olen ma suutnud selle bändi nime lootusetult ära unustada... :( , samas ei tähenda see elektroonika pealetung, et sedasamust punki ei saaks endiselt paari kidra, trummikomplekti ning ühe eskalteeritult karjuva vokalistita teha.

Eestis on punk ka praegu täiesti olemas, kuigi ilmselt on selle (elu)stiili harrastajaid tõesti tublisti vähemaks jäänud kui paarikümne aasta eest ning nad on suuresti poolpõrandaalusteks muutunud. Nad ei ole tänavapildis ka enam nii silmatorkavad, harjad on peas madalamaks muutunud või üldse longu vajunud ja vähemalt ühes provintsilinnas, mis kunagi kippus Tallinna kõrval vägisi Eesti pungipealinnaks, pole uute noorte punkarite massilist pealetulekut küll enam märgata. Aga samas on lugu muidugi ka selles, et ehe punk sünnib seaduse ja seadusetuse piirimail ning mina oma mugavas mullis ilmselt ei taju enam neid risti-rästi liikuvaid hoovusi, mis noortekultuuri pealtnäha rahuliku pealispinna all pulbitsevad. Sest õiged punkbändid ei anna kunagi kontserte suurtes ning mugavates kontsertsaalides nagu ei käi nad ka suvest suvesse mingitel kuradi süldituuridel. Kui mõni punkbänd juba selleni jõuab, siis on ta oma algsest mässulisusest lootusetult kaugenenud. Ja see ei ole enam tõesti punk.

Chris Colfer geikarude keskel

Chris Colfer on 20-aastane näitleja ja laulja, kelle on vähemalt teleseriaali "Glee" fännide jaoks kõrgele staariorbiidile lennutanud ta sealne tegelaskuju Kurt Hummel. Nii Kurt kui ka Chris ise on geid ja sestap pole imekspandav, et kui ajakiri "Rolling Stone" poisiga intervjuud tegi, lavastati artiklit illustreerimaks intrigeeriv foto, kus Kurt on sattunud geikarude baari. :)


Intervjuus avaldas Chris ka "saladuse", et uuel hooajal, mis algab USA-s 21. septembril, saab Kurt endale boyfriend'i ning ilmselt Piiblivööndi usuhullude suureks kahetsuseks näidatakse ekraanil ka kahte kutti suudlemas.

(Mitte et see kõik mulle endale nüüd väga korda läheks, Glee fenomen pole minule veel kohale jõudnud aga foto on tõega lahe.)

Vana hea Martin Helme ja homoabielude teema

Üleeilne, 9. septembri "Kolmeraudne". TV3 stuudios on saatejuhi Mihkel Raua juhtimisel arutlemas kaks meest: jurist Reimo Mets ja konservatiivsest rahvuslasest kunagine ebaõnnestunud kohvikupidaja Martin Helme. Teemaks homoabielud.

Kuna saataeg on piiratud, algab debatt kohe tempokate süüdistustega, kus tänuväärselt universaalse vaenlase leidnud Helme süüdistab soojenduseks homosid selles, et nood olevat süüdi asjaolus, et Eesti Vabariigis sünnib 59% lastest väljaspool abielu. See olevat otsene "homopropaganda" tulemus, mis lõhkuvat "tuhandeid aastaid vana, traditsioonilist peremudelit". Mis iganes see viimane siis ka ei oleks.

Teine süüdistus tuleb sellele absurdsusele kohe otsa, nimelt põrutab Helme, et Reimo lahmivat. Võimalik (on tõsi, et herr Mets oleks võinud tunduvalt tõsisemalt eeltööd teha ja Helme mulale vastuväiteid esitades neid konkreetsete faktidega toetada), samas on see taas klassikaline silmast välja turritava pinnu ja palgi lugu.

Selle numbri (59%) avaldas paar päeva varem Eurostat ning seda refereeris põgusalt ka meie meedia, nt. kasvõi Delfi. Refereeringust palju huvitavam on aga vaadata kogu tabelit, mida praegusel hetkel saab siit PDF-failina alla laadida.

Mida see tabel meile siis näitab? Esiteks on andmed pärit 2008. a. statistikast.

Selgituseks peab osutama, et see on umbes 3-4 aastat pärast seda, kui vähegi laiem avalik debatt homoteemadel Eestis üldse algas (2004. a. suvel toimus Tallinnas esimene Pride, sama aasta sügisel avati Angel jne; kogu varasem teemakäsitlus jäi üksikute karjatuste tasemele) ning oma osa debati laienemises oli kahtlemata ka selles, et umbes samal ajal toimus "kogu maa internetiseerimine" ja laiemad rahvamassid alles hakkasid avastama veebikommentaariumi kui enda väljaelamiseks sobiliku koha võlusid.

Helme väitis saates raudpoltkindlalt, et just "homoagenda" on süüdi abieluväliste laste nii suures arvus Eestis. Suurde poliitikasse pürgijana ning selles järjekindlalt ebaõnnestununa ei peaks ta ehk oma rahvast alahindama, uskudes, et sisuliselt kolme aastaga on võimalik rahvamassidega niimoodi manipuleerida, et need oma aastatuhandeid vanad traditsioonid nurka viskavad ning dekadentlikult käituma hakkavad. Ehk on just selline usk süüdi ka selles, miks Martin senini oma poliitikaihaluses alati näppe kõrvetanud on, jõudmata suurest trummitagumisest hoolimata kuhugi mujale kui meediarubriiki "Kurioosumid".

Kui nüüd jälle seda tabelit vaadata, siis näeme sealt, et juba aastal 1998 oli Eestis abieluväliselt sündinud laste arv 52,5%, 1990. a. oli see 27,2%, olles isegi siis praeguse EL riikide üks suurimaid. Üldine trend kogu tabelis näitab aga selgelt, et enamasti on vaadeldud kaheksateistkümne aasta jooksul see number pea igal pool kasvanud. Ainuke riik, kus see näitaja on 2008. a. väiksem kui 1990. a., on... üllatus-üllatus... Taani, kus tsiviilpartnerlus (mis Taani seaduste järgi on abieluga praktiliselt võrdne, erinevus on vaid kahes imetillukeses juriidilises nüansis) on olnud seaduslik aastast... taaskord üllatus-üllatus... 1989.

Kui kasutada Martin Helme tervet talupojaloogikat, siis selle näite põhjal võiks väita, et samasooliste kooselu registreerimise lubamine aitas Taanis hoopis kaasa abieluväliste laste sünni vähenemisele. :)

Muidugi ei ole asjad nii lihtsad aga faktiks jääb, et juba aastal 1998, mil Eesti ühiskonnas ei olnud veel mingit debatti homoabielude või partnerlusseaduse üle, sündis rohkem kui pool lastest väljaspool abielu. Kui nüüd Helme ja ta kaasvõitlejad nende faktide valguses endiselt tõsimeeli süüdistavad suures statistikanumbris homosid, siis on nad ilmselt veidi kõva peaga. Ja kui nad teadlikult hämavad, siis tegelevad nad just sellesamase lahmimisega, milles neile nii meeldib teisi süüdistada.

Aga lahmimisest veel. Teine teema, mis põgusalt üles kerkis, oli homoabielud USA-s. Helme väitis, et see tagurlik nähtus eksisteerib USA-s vaid kolmes osariigis: "California, Massachusets ja vist oli veel üks." Tegelikult on seis selline, et samasooliste vahelised abielud on tänase seisuga seaduslikud Connecticutis, District Columbias, Iowas, Massachusetsis, New Hampshires ja Vermontis (see on kuus osariiki), lisaks veel ka Coquille'i indiaanihõimu (elavad traditsiooniliselt Oregon'i lõunarannikul) seadusandluses. Pluss eriolukorras olev California, millest allpool veidi pikemalt.

Tsiviilpartnerlus, mis üksikute eranditega annab paaridele enamasti praktiliselt sama juriidilise kaitse, mis on abielus paaridel, on USA osariikidest täna legaalne Californias, Colorados, Havail, Maine's, New Jerseys, Nevadas, Oregonis, Washingtonis ja Wisconsinis. Ning kolmandaks on registreerimata kooselu puhul teatud seaduslik kaitse samasoolistel paaridel olemas ka Marylandis ja Rhode Islandis. Kokku teeb see ühel või teisel kujul kokku 16 osariiki + DC + üks indiaanihõim.

Selgituseks peab veel mainima, et California on üsna unikaalses staatuses. Nimelt oli seal homoabielude registreerimine legaalne 2008. a. juunist novembrini, siis toimunud referendumil suruti napi häältenamusega (52% poolt, 48% vastu) läbi nn. Proposition 8 (mis tühistas varem lubatud homoabielude registreemise ja mis on padukristlaste poolt omamoodi saavutus, sest Californias on juba ajalooliselt olnud väga tugev toetus samasooliste liitude tunnustamisele, näiteks seitsmekümnendate aastate lõpus tehtud küsitluses pooldas seda sic! kaks kolmandikku sealsest rahvast), sellele järgnes tänavu augustis peale kaheksa kuud kestnud kohtuprotsessi piirkonnakohtu otsus, et selline tulemus on vastuolus USA konstitutsiooniga ning seega õigustühine ja hetkeseis on selline, et kohtu otsuse täitmine on peatatud kuni detsembris toimuva uue istungini. Suurema huvi korral guugeldage kohtuprotsessi Kristin M. Perry v. Arnold Schwarzenegger .

Muide, kõik kuni 5. novembrini 2008. a. sõlmitud homoabielud on Californias jätkuvalt kehtivad, samuti tunnustab osariik ka teistes osariikides kuni selle päevani sõlmitud samasooliste abielusi abieludena. Hiljem sõlmitud samasooliste abielud on hetkeseisuga sääl tunnustatavad kui registreeritud partnerlus (Domestic partnership).

Veel üks Martin Helme väide oli, et igal pool USA-s, kus samasooliste abielu on legaalne, on see läbi surutud referendumitel oma tahet avaldanud rahva soovide vastaselt kohtu jõuga. Ja pole enam üllatav, et seegi on järjekordne vale.

Üheski osariigis, kus homoabielud hetkel kehtivad, ei ole kunagi ses küsimuses referendumit korraldatud (California on erandlik nähtus), küll on korduvalt tehtud laiapõhjalisi küsitlusi, mis ühe erandiga (Iowa) kinnitavad valijate enamiku toetust seadusandjate tegevusele ses vallas. Näiteks Connecticutis toetas 56% vastanutest osariigi senati tegevust ja 37% olid sellele vastu, New Hampshire's eelmisel aastal tehtud küsitluses toetas homoabielusid 55 protsenti ja vastustas 39 protsenti.

Ainus erand selges trendis, et homoabielude pooldajaid on rohkem kui pool küsitletutest, on Iowa, kus viimatine küsitlus näitas toetusprotsendiks 44, samal ajal leidsid aga rohkem kui 60 protsenti iowalastest, et nüüd, mil samasooliste abielud on seaduslikud, poleks osariigi seadusandjatel enam vaja selle teemaga tegeleda ning abielu oponentide katsed praegust status quo'd muuta pole mõistlikud. Ning tervelt 92% Iowa osariigi elanikest leidis, et "gei- ja lesbipaaridele abieluõiguste andmine ei ole kuidagi nende [küsitlusel vastajate] elu muutnud." Niipalju siis Helme soigumisest teemal "lõhutud traditsiooniline peremudel".

Enne saatelõigu lõppu jõudsid mehed natuke targutada veel ka teemal "võimude lahususe printsiip ja kohtuvõim kui üks demokraatia alustalasid" ning see, kuidas Helme teatas Reimole kurvalt otsa vaadates, et olukord, kus kohus otsustab teistmoodi kui talle meeldiks, ei ole enam demokraatia, oli juba lausa halenaljakas.

Cloudy with a chance of meatballs (2009)

Cloudy with a chance of meatballs
Lavastaja: Phil Lord & Chris Miller
2009
http://imdb.com/title/tt0844471/

Raamatut ma lugenud pole aga idee hullust leiutajast noormehest, kes muudab toore kala järgi haisva linna gurmaanide paradiisiks, tundus intrigeeriv. Algus natuke ehk venis aga sellest kohast alates, kus üks nohik teisele nohikule suure kollase tarretisega muljet üritab avaldada, läks asi lõbusaks. Seiklused lõkse täis ehitatud lihapallis ja juustupurjedega röstsaialaevukesed (rääkimata röstkanadest moodustunud ninjatiimist) on aga juba momentaalne klassika. Ma pean selle ketta ostma kui see ükskord eestikeelsena ilmuma peaks ning vennapojale ette söötma. Piisavalt vägivallatu, ulmeline ja ka üksjagu õpetlik film.

8/10

Open season 2 (2008)

Open season 2
Lavastaja: Matthew O'Callaghan & Todd Wilderman
2008
http://imdb.com/title/tt1107365/

Ilmselt ei meeldi mulle see, kuidas tegelased sirgeldatud on. Ei meeldinud esimene osa ja ega seegi suurem asi pole. Kuigi lugu sellest, mismoodi kitsekesed abielluma hakkavad aga veel enne seda peavad koos kogu metsarahva kambaga päästma vapra taksikoera ning ta tagasi loodusesse aitama, oli kohati üsna hüsteeriliselt naljakas. Arvatavasti jään ma re-make'i ootama, kus nad ringi joonistatakse.

Muide, saatuse irooniana on mul vist kõigi nende tegelaste plastkujud raamaturiiuli serval. Nimelt leidis kaasa kunagi Keskturult ühe putkakese, kus selle multika seeria üllatusmune odavalt müüdi ja nii ta neid sealt paar restitäit ostis. Jagasime neid laiali ja lõpuks sõime ka ise ning sealt need elukad kogunesid. Kuigi nad mulle ei meeldi, olen ma nende ära viskamiseks liiga hull ja pealegi saab need kunagi ilmselt kollektsionääridele mitu raha tükk maha müüa. :)

5/10

Up (2009)

Up
Lavastaja: Pete Docter & Bob Peterson
2009
http://imdb.com/title/tt1049413/

Kui ma seda eelmise aasta suvel (filmi ise veel tervikuna mitte näinuna) tuttavatele reklaamisin, siis ma kahtlesin natuke ise kah, kas see ikka neid kiidusõnu väärt on. Aga on! Imearmsalt jutustatud eepiline lugu kunagisest rõõmsameelsest õhupallimüüjast vanaks torisejaks (lisaks on ta veel Walter 'Grumpy old man' Matthau pealt maha joonistatud!) muutunud mehest ja sellest, kuidas ta peale naise surma tänu ühele visale skaudipoisile ja asjaolude kokkusattumisele uuesti oma elule mõtte leiab. Päris kindlasti vaatasin ma seda filmi praegu teistmoodi kui näiteks mu vennapoeg seda teeks aga mulle tundubki, et siin on leitud väga hea tasakaal pööraste seikluste ja tõsisemate (vanamehe ja ta naise tragöödia näitel isegi VÄGA tõsiste) teemade vahel, lisaks veel kapaga ilusaid loodusvaateid. Vastuvaidlematult oleks seda 3D-s veelgi uhkem olnud vaadata.

Praeguses pedofiiliahüsteerias ei tohi vist ka märkimata jätta, et vanamees pluss skaudipoiss ei võrdu tingimata sellega, mida nõiajahi mahitajad sellest loost loota leiaksid.

10/10

Unstable fables: 3 pigs & a baby (2008)

Unstable fables: 3 pigs & a baby
Lavastaja: Howard E. Baker & Arish Fyzee
2008
http://imdb.com/title/tt1086797/

Variatsioon klassikalisele muinasjutule, kus seekord püüab kamp kurjae hunte kolme põrsast venda kätte saada aga peale kahe vennakse õlest ning puidust majade ärapuhumist jääb nende kirstunaelaks ikka ja jälle kolmanda põrsavenna kindlast kivist maja. Ja siinkohal tuleb mängu hull huntteadlane, kes soovitab kasutada ajaloos juba ära proovitud trooja hobuse trikki. Niisiis smugeldavadki hundid põrsaste lävepakule punutud korvi väikese beebiga ning loomulikult ärkab igas põssas isainstinkt ja nad asuvad rõõmsalt oma veidi ebatavaliselt pikkade hammaste, tiheda karvkatte ning teravate küünistega pojukest üles kasvatama. Kui poiss on jõudnud juba teismeikka, saab kannatliku hundikamba ootus lõpuks tasutud ning põrsakesed on potti pistmiseks juba valmis aga nagu ühes heas filmis ikka, tuleb siingi ootamatu pööre. Et mitte öelda Deus ex machina...

Nojah, ma ei tea isegi, miks ma seda just heaks filmiks tituleerisin, nagu ma ka ei tea, miks ma seda üldse lõpuni vaatasin. Ilmselt geniaalse kadunukese (s.o. Jim Hensoni) nime mõju, kelle kompanii peale vanameistri surma on hakanud igasugu kummalistes projektides osalema. Ei, film on ju enam-vähem kenasti joonistatud ja vahel on isegi mingit äktšionit ning mõni huumoriminutki on sinna ära peidetud (koguni ühe muusikalinumbri on nad sinna sisse pressinud...), pisarakiskujalikest hardatest õpetussõnadest rääkimata. Samal ajal aga film ka venib nagu kummipael ja on suures osas lihtsalt tüütu.

3/10