ancientboy sodipodi

Lapsepõlve maitse

2012-01-19T12:24:00.002+02:00

Minu käest küsiti: "Mismoodi maitseb lapsepõlv?"

Hmm... Vaatame siis... Nagu (rangelt juhuslikus järjekorras!):
- sulatatud juust "Valgerand"
- võikreemiga tort (eelistatavalt veel selline, millele on kakaoga peale tehtud tuuleveski pilt :)
- raiesinkvorst (by Saaremaa Liha- ja Piimatootmiskoondis)
- vanavanatädi küpsetatud safrani ja rosinatega kodusai
- sellesama vanavanatädi tehtud rukkijahupuder ja puljongis keedetud lihapallid (millest kumbagi ei ole ei enne ega pärast keegi osanud järele teha, ka mitte väga täpsete juhiste olemasolu korral)
- vanaema suures ahjus küpsetatud pannileib ja peedileib
- lahtise pliidisuu ees puuoksa otsas küpsetatud kergelt kõrbenud ja suitsumaitselised kukeseened
- sütel küpsetatud ja seejärel marineeritud suured räimed
- pätakapõlves mu enda tehtud purukook kohupiima ja õunakompotiga (oi seda on oma ajal ikka PALJU küpsetatud...)
- odrajahupuder (mingil ajajärgul keetsin ma seda - mida vanaema miskipärast odrakileks kutsus - ise ja pugisin ikka potitäite kaupa)
- ema tehtud hakklihakaste keedukartuli ja marineeritud peedisalatiga
- jällegi ema tehtud, imepeeneks hakitud kartulisalat väga konkreetse kastmega, mille kokkusegamiseks kulus kaks purki nõukaaegset provanssaali majoneesi, üks purk "tavalist" majoneesi ja mingi, tunde järgi pandud kogus hapukoort
- ... (kindlasti on midagi veel, mis esialgu kohe meelde ei tule)

Ja kui teie oma maitses teistmoodi, noh, see on siis juba teie probleem. :)

Kuidas valgest geipornostaarist räppar sai

2011-05-28T12:06:00.004+03:00

Alguses olid neegrid. Siis tuli keegi Vanilla Ice, siis oli vahepeal veel terve riburada kõikvõimalikke valgenahalisi nagamanne ja veen enne kui Vanilla Ninja kodumaist turgu oma tümpsuga vallutama hakkas, laekus kusagilt globaalsele muusikaturule keegi Eminem'i-nimeline tegelane. Valge räpp oli tulnud, et jääda.

Järgmine pealtnäha hästikaitstud bastion vallutati geiräpparite tulekuga nagu möödaminnes. Umbes viie aasta eest lekkis internetti foto, millel Lil' Wayne ühe teise räppariga usinalt musitab ja maailm polnud taaskord enam endine. Aga no vähemalt olid need veel mustanahalised räpimuusikamaailma edetabelite täitjad. Muide, seni parim ja ilmselt ka autoriteetseim ülevaade neist universumi lõppu ennustavatest sündmustest on hip-hop-maailma insaideri Terrance Dean'i kirjutatud "Hiding in Hip Hop".

Ja tõttöelda ei kulunud eriti kaua aega, et puritaanide õudusunenäod veelgi šokeerivamaks muutuksid. Mõned head aastad tagasi elas ameerikas nimelt üks kena väike poiss, kes suuremaks kasvamise kõrvale kuulas vaheldumisi räppi ja punki. Ikka nii, et kui Dr. Dre ära tüütas, siis pani peale Bad Brains'i ja vastupidi. Vahepeal mängis ka ise ühes punkbändis. Ning siis lasi poiss ühel kaugeltki mitte nii kenal päeval ühel mitte eriti andekal "kunstnikul" teha endale need koledad tätoveeringud.

Kogu universumi progressiivselt ontlikud onud ja tädid teavad, et just selline liberaalne kasvamiskeskkond kujundaski noorest Chris Porter'ist sellise "põhjuseta mässaja" ning varasemat arvestades oli täiesti loomulik, et poiss teatas ühel jällegi mitte nii kenal päeval oma perekonnale, et ta on gay ning juhuks kui sellest veel väheks peaks jääma, siis põrutas järgi ka teise uudise. Et ta tegutseb ka näitlejana. Geipornomaailmas. Üllataval kombel perekond ei näidanudki üles eriti suurt šokki, millest võib järeldada, et liberaalsus oli juba varem salakavalalt mürgitanud nendegi hinged ning tõsiseid traditsiooniliste pereväärtuste kaitsjaid neist paraku enam ei saakski.

Väikesele Chris'ile (kes tegelikult polnudki nüüd enam midagi nii väike, sest ta oli aastatega endale muskleid juurde kasvatanud ning igati mehistunud - ainult need tobedad tättuud olid etteheitvaks tunnistuseks noorepõlverumalustest) polnud sellest aga veel küllalt. Ta võttis ühena esimestest enda valitud eriala inimeste seast ette oma tööde ja tegemiste kajastamise sotsiaalmeedias ning on praeguseks saanud üheks suurimaks spetsialistiks, kuidas pornostuudiote loomingut twitteri ja feissbuuki vahendusel reklaamida ning müüa. Märksõnadeks ikka individuaalne lähenemine potentsiaalsetele klientidele, tavapäraste reklaamiosakonna koostatud kaubandusalaste teadete (a la "Osta SEDA, sest SEE on parim!") asemel isikustatud sõnumite levitamine ja isegi läbi kalkkülmade infoliinide tuntava inimliku soojuse mõõde.

Igatahes tundus Chris'ile, et tal jääb oma päevatööst (või on see just öötöö?) aega ülegi ning otsustas ammuse armastuse juurde tagasi pöörduda ja proovis räppimist. Endalegi üllatuseks olevat see tal päris hästi välja tulnud ning niisiis andiski ta esinejanime Double Dose all mõne aja eest välja oma esimese singli "Fuck this industry (vt. ka YouTube'st)." Sellega oli järjekordne (muusika)ajalugu muutnud sündmus teoks saanud ja jääb üle ainult hingevärinal oodata, millega need degenerandid järgmiseks hakkama saavad.

Siis kui Chris Porter veel noor ja peaaegu (v.a. tattood) ilus oli.

"Ma ei mõista inimesi kes kulutavad raha raamatute peale..."

2011-05-26T19:19:00.006+03:00

Tänane tsitaat:
("Ma ei mõista inimesi kes kulutavad raha raamatute peale... kui vaja infot siis leiab selle internetist. kui vaja mingit konkreetset raamatut, siis saab raamatukogust tasuta laenutada.")

Tsipa parem küll kui kunagine "Mul kodus juba üks raamat on, milleks mulle neid teisi veel vaja peaks minema?" aga ikkagi. Hea küll, mööndustega olen ma nõus, et hea hulga teatmeinfost saab ehk tõesti veebist või ümbernurga raamatukogust kätte. Kindlasti aga mitte kõike ja seda vähem seda saab, mida spetsiifilisemaks see info läheb. Näiteks kuskohast veebist võiks leida kasvõi Lorupi toodete kataloogid? Neid kõiki pole isegi Suure Neliku (s.o. Rahvusraamatukogu, Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu, Tartu Ülikooli Raamatukogu ja Kirjandusmuuseum) peale kokku võimalik klappida, sest neid lihtsalt ei ole. Või vaid kümne aasta eest ilmunud, seni põhjalikuima trükis avaldatud raamatu meie lennunduse ajaloost: "Aeg. Mehed. Lennukid : Eesti lennunduse arengulugu kuni 1940. aastani"? Andmebaasid teavad kinnitada, et see on kogu riigis mingil kujul olemas vaid seitsmekümnes raamatukogus.

Või mitu raamatukogu (peale Suure Neliku, kes sundeksemplare saavad) jaksas endale soetada mõne aasta eest ilmunud ülipõhjaliku teatmeteose "Eesti sõjalised autasud ja rinnamärgid 1918-1940"? Kiire otsing näitas, et väljaspool Suurt Nelikut on see veel olemas Tallinna Keskraamatukogus, Kumus, Tartu Linnaraamatukogus, ERMis ja EMÜ raamatukogus (igaühes üks eksemplar) pluss veel viieteistkümnes pisemas raamatukogus. Kõik.

Eesti Vabariigis on hetkel kokku aga 1029 raamatukogu ja see on vaid üks näide väärast arusaamast, nagu saaks suvalisest raamatukogust alati kõike. Ei saa. Ei saa palju lihtsamaidki asju nagu näiteks kasvõi kooli kohustuslikku kirjandust, mis on tihtipeale lihtsalt puhtfüüsiliselt makulatuuriks loetud. Jah, on ju veel olemas RVL (raamatukogudevaheline laenutus), millega saab vajalikku teavikut (kui see just mittelaenutatav arhiiveksemplar pole) kasvõi Tallinnast või Tartust oma koduraamatukokku kohale tellida aga see on tülikas, aeganõudev ja pealegi samuti mitte päris tasuta.

Ehk siis isegi juhul kui me eelkõige puhtmeelelahutusliku kirjavara kõrvale jätame, on isikliku raamatukogu loomine nende valdkondade teostest, mis huvi pakuvad või mida igapäevaelus või -töös tarvis läheb (või suure tõenäosusega võib minna), minu meelest küll üks väga tark ettevõtmine. Ja ma saan küll ka aru, et mu enda paberimaania (eriti nende va koodeksikujuliste paberipakkide näol, mida ka raamatuteks kutsutakse) ületab ammu igasugused mõistlikkuse piirid aga vat sedamoodi kommenteerijaid ei mõista jälle mina. :)

Alkoholireklaam

2011-03-30T08:20:00.001+03:00

Pisukese tormi veeklaasis (või peaks ütlema viinaklaasis?) on tekitanud brasiillaste Cachaça Magnifica uus reklaam, mis rihib samasse kategooriasse nagu mitmed aastad tagasi kaunistasid Tallinna tänavaid ühe finantsasutuse reklaamid à la "Sinu poeg käib homoklubis. Aga Sinu raha?" Mõnede meelest nõme, mõnede meelest homofoobne ja minu meelest lihtsalt natuke naljakas. :)

(Pildi detaile näeb paremini siis kui see suuremaks klikata.)

Veesaapad

2011-03-23T14:39:00.003+02:00

Tegevusaeg ja -koht: eile, pärastlõunane südalinn.
Tegelased: tasakesi kodu poole jalutav vanem proua koos umbes 2-3-aastase, ilmselt lapselapsega.

Korralikult sisse pakitud pätakas tatsas tähtsalt mööda kõnniteed kuni ette sattus suuremat sorti veelomp. Muidugi oli lapsel vaja sinna sisse ronida. Õige ju kah, miks ringiga ümber veekogu minna, kui ometigi saab otse ning pealegi on vees pladistada päris tore. Eriti kui sul kummikud jalas on.

Vanaema ei saanud kõigest sellest loomulikult aru ning rääkis hoopis: "Ole hea laps, tule sealt lombist ära ja lähme edasi."

"Ma võin vee sees olla, mul on veesaapad jalas," teatas pätakas selle peale võidukalt. Ning tatsas paar sammu lombis edasi.

"Jah, sul on kummisaapad jalas küll aga ole ikkagi nüüd hea laps ja tule sealt välja. Me peame koju minema."

Laps vaatas natuke vanaema ja juurdles, et kuidas need suured inimesed ikka nii mõistmatud on. Ja teatas igaks juhuks veel kord: "Mul on veesaapad jalas, ma võin vees olla!"

Ja astus veel paar sammu aga siis kadus kindel põhi jala alt ära ning pätakas oli ühe jalaga üle põlve sügavuses vees. Lombi põhjas oli täiesti alatult veel mingi salakaval auk. Ning niimoodi see pägalik seal nõutult ja veidi üllatunult siis seisis, vaatas oma vee alla kadunud saapaga jalga ning konstateeris elutargalt tõsiasja: "Mu veesaabas on nüüd vett täis..."

Blogikirjanduslik Emand

2011-03-23T13:12:00.004+02:00

No oli nüüd seda vaja...

Lobisesin öösel kolm sõna Ivariga ja lõpuks jõudis jutt sinnani, et Emand on (lisaks muule muidugi) ka blogikirjanduslik tegelane. Ja nüüd trambib see tegelane jalgu ja nõuab, et kui tema juba selline tähtis kultuurapersoon on, siis ma peaks temast kirjutama hakkama. Kohe, nüüd ja praegu! Et ideaalis viieköiteline triloogia aga kui nii palju korraga ei jõua, siis alla novelleti ei tulevat üldse mitte kõne allagi ja mingise laastu peaks ma kohe valmis treima.

Hää küll, eks ta peab siis nüüd selle mõne olukirjeldusliku reaga leppima. :)

Kümnest filmist. Lühidalt.

2011-03-16T08:43:00.000+02:00

"Plan 9 from outer space" (1959)
http://www.imdb.com/title/tt0052077/

Traditsiooniliselt maailma kõigi aegade kõige kehvemaks filmiks tunnistatud "šedööver" on tõesti kehv. Kunagi paarikümne aasta eest tundus see põnev ja kitšilikus võtmes hästi tehtud pseudoulmekas (mis sest, et me juba siis teadsime, et režissöör Ed Wood võttis oma tööd ise surmtõsiselt) aga nüüd üle vaadates oli kogu lumm lahtunud. Õigupoolest isegi mitte üle vaadates, sest lõpuks ma suutsin ehk poole filmist üle vaadata, ülejäänud sai "edasi keritud". Ikka jube tüütu oli. Ja vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei tundunud see film nüüd enam ka nii halb, et ainuüksi seepärast heade sekka tõuseks.

2/10

"Pop art" (2008)
http://www.imdb.com/title/tt1291647/

Väga nutikas lühifilm olude sunnil massist erinevatest indiviididest ja sellest, milleni "halli massi" hoolimatus, julmus ning lausa otsene vägivald viia võivad. Fookuses on kahe outsider'ist poisi omavaheline sõprussuhe ning nende suhestumine välismaailmaga. Annab taaskord alust juba vanadel teemadel mõtisklemiseks.

10/10

"Chasseurs de dragons" (2008)
http://www.imdb.com/title/tt0944834/

Paar aastat varem populaarsust nautinud prantslaste multikaseriaali järjeks tehtud täispikk film end draakoniküttideks nimetavatest pisisulidest, kes vastu nende endi ootusi saavad kõigepealt endale kaela peale seiklusi ihkava tüdrukutirtsu ning lõpuks satuvadki silmitsi mitmete vastikute lohelaadsete elukatega. Tegevus toimub "Avatari" Pandoraga sarnanevas maailmas, kus gravitatsioon käitub omanuhti ainult talle endale teada olevate reeglite järgi ning mille nutikate karakteritega tegelaste seikluslik elu toimub hästi välja joonistatud arhitektuuriga maailmakildudel. Esindatud on soliidne kollektsioon viiteid inimkonna arhitektuuriklassikale, alates kasvõi näiteks Rooma akveduktidest ning lõpetades Hiina müüri või Angkori templitega.

7/10

"The X files: I want to believe" (2008)
http://imdb.com/title/tt0443701/

Hea küll, X-files võis ju omal ajal tõesti olla teerajaja aga no see teine pik film oli ikka kaunikesti hambutu ja üritas vaid kunagi nii kindlal kassamagnetipaaril Mulder-Scully mängida. Ebaõnnestunult. Vaadake parem kasvõi brittide Torchwoodi. :)

5/10

"Being human" (2008-2011 - kolm esimest hooaega)
http://www.imdb.com/title/tt1349938/

Brittide (NB! Mitte segi ajada ameeriklaste samanimelise ja sama sarja remake'ga!) vampiiri-libahundi-vaimu seriaali kolmas hooaeg lõppes alles möödunud pühapäeval. Kahjuks küll ühe peaosalise surmaga. Kuna vampiir Mitchelli mänginud Aidan Turner on praeguseks juba Uus-Meremaale "Kääbiku" võtetele sõitnud, püüab seal päkapikk Kili'ks ümber kehastuda ning veedab järgmised 2-3 aastat selle projekti külge seotuna, siis ei jäänudki tegijatel just muud võimalust üle. Nagu stsenarist ühes intervjuus ütles: "On parem kui me kirjutame ta tegelaskuju seriaalist usutavana välja ja ei pea järgmise hooaja alguses filmima stseeni, kus kõik ülejäänud peategelased seisavad värske haua juures ning keegi poetab pisarate vahele ohke: "Kes oleks võinud arvata, et ta mesilaste vastu allergiline oli... Nuuks!"

Esimesed kuus osa (ehk siis esimene hooaeg) olid sellised "noh jah, no oli kah aga vaatame, ehk läheb paremaks...". Läkski (või oli selle põhjuseks vana hea seebisündroom ehk siis tegelaste ja nende "eludega" harjumine?) ja teise ning kolmanda hooaja kummagi kaheksa seeriat olid praktiliselt kõik üle keskmise head. Ja omasid häid dia- ning monolooge. Hiljuti kuulutati välja ka aasta pärast linastuv neljas hooaeg ja kuigi ilma Mitchell'ita, võiks nad seda juba kiiremini filmima hakata. :)

Üks lohutus on sarja vaesumisele tegelikult veel. Sellest aastast hakkas pihta ka seriaali spin-off "Becoming human" ja juba tuttavas maailmas elava üleloomuliku seltskonna noorema generatsiooni elu ei ole teps mitte vähem keeruline.

"Being human" saab esimese kolme aasta eest kokku aga tublid kaheksa punkti kümnest.

8/10

"Hot tub time machine" (2010)
http://www.imdb.com/title/tt1231587/

Keskealiste meeste "koolipoistefilm" pisukese ulmemomendi, läbu, viina ja naistega. On küll omamoodi 1980ndate deja vu (nii otseselt kui kaudselt) aga minus mingit suuremat elevust küll ei tekitanud. Paaris kohas vist küll pupsusin natuke naerda aga lõppkokkuvõttes pani see kõik siiski lihtsalt õlgu kehitama. Hää küll, Chevy Chase teenib oma saladusliku remondimehe rolli eest natuke punkte juurde. Aga isegi siis koos selle mööndusega koondhinne kuhugi sinna skaala keskele.

5/10

"Weird science" (1985)
http://www.imdb.com/title/tt0090305/

Erinevalt eelmisest oli see kaheksakümnendatest pärinev ja selle žanri ühe suurima spetsialisti John Hughes'i kirjutatud ning lavastatud "päris" "koolipoistefilm", kus kaks nohikut loovad endale arvuti abil igavese ässa naise, kes loomulikult ellu ärkab ning hakkab muude põnevate asjade kõrval poisse ka meesteks vormima. Omaaegne klassika, mida oli praegu kaunis itsitamaajav vaadata. Natuke nostalgiline kah kuigi ma hästi ei saagi enam aru, miks ma omal ajal (kas see vabandab, et seda küll üsna lühikest aega, sest siis tuli vist juba River Phoenix'i crush peale?) Ilan Mitchell-Smith'i üheks maailma nunnuimaks kutiks pidasin. :)

8/10

"Jackass: The lost tapes" (2009)
http://www.imdb.com/title/tt1600413/

Kõik ilmselt teavad, mis asi on "Jackass" ja millise kastmega seda süüakse. Ning kui sellest nõndanimetatud filmist "inimparve" sketš välja jätta, siis järele jääb puhas jura ja ajaraiskamine.

2/10

"Land of the lost" (2009)
http://www.imdb.com/title/tt0457400/

Ammu klassikaks saanud seitsmekümnendate aastate teleseriaali järgi vändatud film, mis mängib mitmes mõttes (tulnukate leebelt öeldes vanamoodne disain, paljude erinevate seikluste kokkukuhjamine ühte üsna lühikesse filmi jne) kaunis riskantset mängu ja tuleb sellest ohtude keeristormist ometigi hiilgavalt välja. Loomulikult kilbiga.

Aasta parim seikluskomöödia vähemalt nende seast, mida mina nägema juhtusin.

9/10

Sanctum (2011)
http://www.imdb.com/title/tt0881320/

Tõtt-öelda jõudsin ma seda filmi vaatama puhtjuhuslikult. Mul sattus enne järjekordset kohtumist Professoriga (Lokalveränderung!) pealinnas paar tundi vaba aega olema ja Solarise ees püüdis pilku selle filmi reklaam, millel lisaks suurelt kiri "James Cameron". Tüüpiline tõmmekas, sest seda, et Cameron ise vaid üks filmi produtsentidest oli, avastasin ma tükk aega hiljem. Ja siis oli juba hilja. Aga ega ma tegelikult ei kurdagi, sest film oli oma traagikast ja klaustrofoobsest keskkonnast hoolimata vahva, tuletas meelde koolipoisina mitmeid kordi õhinal loetud Norbert Casteret' raamatut "30 aastat maa all", filmis ei olnud 3D-efektidega lolliks mindud ning boonusena pakkusid Ioan Gruffudd ja Rhys Wakefield silmailu. Ja seda kõike umbes nelja euro eest. Tsotsa-tsoola platsa, eat your heart out! :)

7/10

Emakeele päevaks ehk "Alo ning Jaak. Karjaste laul"

2011-03-14T10:09:00.005+02:00

Kristjan Jaak Peterson
[14. märts (2. märts vkj) 1801 – 4. august (23. juuli vkj) 1822]

"Alo ning Jaak. Karjaste laul" : [Riia linnas 1818]

  
 Alo:  Paista, paista, päike armas.
   Minu lillikeste peale!
  Anna, anna, taevas sini,
   Anna vihma, sooja ilma
  Täiestagi sülestagi!
   Ilusasti õitsemaie.
  Kena lõhna laskemaie
   Saavad lillilehekesed
  Minu armsale Jaagule.
   Siis ma võtan sirbikese,
  Sirbikese, noakese.
   Tulen hommiku kaste’ella,
  Kaste’ella, vilula
   Üle heina nobedasti
  Lillikesi niitemai,
   Jaagu kätte andemaie.

Jaak:  Tere, tere, Alo armas!
   Tere lilli seademasta.
  Sina oled lillipoissi, 
   Mina olen laulumeesi.
  Olen teinud uue laulu
   Valge kasesilla juures,
  Kalli karja keske’ella - 
   Uue laulu sinule!

Alo:   Lase kuulda oma laulu,
   Mina pilli ajamai,
  Siis on kuulda oru seessa
   Torupill ning lauluhääli.

Jaak:  Lillike on ilus,
   Roosike on kaunis,
  Kui ta peale paistab
   Päeva silmakene.
  Koidupiir on ilus,
   Kui ta merestagi
  Hakkab üles tõusma
   Päeva põues kandes.
  Kaunis on ka öösel
   Taeva tähekene,
  Kui ta pilve läbi
   Tasakesi uimab;
  Ilusam on minu
   Armsa Alo pale,
  Kui ta roosihuuled
   Laskvad laulu kuulda.
  Ilusam on minu
   Kalli Alo pale,
  Kui ta silmakesed
   Paistvad minu peale.
  Karjal’ on küll magus
   Oru heinakene
  Põllu rohukene,
   Küll on linnul magus
  Allikate vesi;
   Liblikas küll imeb
  Heina selget kastet,
   Mesilane lendab
  Pajuurbe vastu,
   Mina aga lendan
  Alo palge vastu
   Suukest otsimai
  Roosiallikasta.
   Kuusemetsa varjus
  Hingab kari armas
   Oja rohukaldal!
  Männi kõrges otsas
   Linnukene magab
  Oma pesa seessa.
   Mina aga magan
  Oma Alo süles. - 
   Nõnda armas Alo,
  Olen mina õnnis,
   Sest mu Alokene
  Armastab mind ikka.

(Redigeeritud tekstiga versioon pärineb raamatust: Kristian Jaak Peterson "Laulud. Päevaraamat" - Eesti Raamat 1976, lk. 51-52

Võõrutusravile?

2011-03-10T08:42:00.003+02:00

Ma muidugi ei tea, mida valgete kitlitega (või on need tänapäeval juba kõigil rohelised?) professionaalid selle kohta ütleksid aga tundub, et bibliofiilial on ka (ilmselt ohtlikuvõitu) eriti raskeid vorme. Mida ma peaksin enda mentaalsest tervisest arvama kui hommikul ärgates mäletan unenägu, mis tegeles pikalt tõsise probleemi lahendamisega, mille sisuks oli mure selle üle, kuskohast saada ühe raamatutriloogia puuduvat, rariteetset kolmandat köidet? Kusjuures veel sellise triloogia, mille teistki osa - kolmandast rääkimata - pole autor veel kirjutanudki ja ilmselt kunagi ei kirjutagi, sest ma kahtlen, kas seesamune autorgi teab, et mõne lugeja Unevallas elava alter ego arvates lihtsalt peab sellest triloogia tulema. Ja miks just triloogia aga mitte pentaloogia või diloogia? Müstika!

Ilmselt me oleme seepidest ja kõikvõimalikest järgedest juba niivõrd ära rikutud, et automaatselt kipub alateadvus eeldama, et igale vähegi meeldivale raamatule/filmile/teleprogrammile tuleb varem või hiljem järg. Ka siis kui loo otsad tõmmatakse esimese osaga juba ilusasti kokku ning algselt polnudki mingit plaani asja pikemaks venitada. Kuna aga "publik nõuab" ja on ka lootus sellega veel natuke raha teenida, siis nii neid järgi vorbitaksegi. Mis teadupärast on ju väga väheste eranditega tunduvalt saastam kui algne kraam. Ja kuna meid on aastakümneid sellise "tootmismustriga" harjutatud, võtamegi me seda iseenesestmõistetavana ning söandame natuke porisedagi kui meie "õigustatud ootusi" petetakse. :)

P.S. Raamat, millele ma meeleheitlikult järge otsisin, oli Christopher Rice'i "The blind fall". No ju ma siis tahtsin kah teada, mis traagilise loo ellujäänud tegelastest edasi sai...

P.S. Mitte et ma blogosfäärist või veebisuhtlusest täiesti kadunud oleksin (mida mulle üleeile juba ette heita prooviti), lihtsalt hetkel on selle mu va grafomaaniavajaduse elementaarse rahuldamise võtnud üle Facebook'i-nimeline keskkond. :)

Veebibrauseri eripära briljantselt ära kasutav reklaam

2011-01-08T11:29:00.004+02:00

Üks lahe meem sellest, milline näeb välja mu järgmise CD ümbris

2011-01-05T18:58:00.002+02:00

Ringleb sihuke meemike:

1 - Mine http://en.wikipedia.org/ ja vali "random article". Artikli pealkiri saab sinu bändi nimeks.
2 - Mine http://quotationspage.com/ ja vali "random quotes". Lehekülje viimase tsitaadi viimased neli või viis sõna saavad sinu esimese albumi nimeks.
3 - Mine http://www.flickr.com/explore ja vali "interesting photos from the last 7 days". Vali esimese rea või veeru viimane pilt oma albumi kaanepildiks.
4 - Kasuta pilditöötlusprogrammi, et see kõik kokku panna.
5 - Postita saadud album koos selle tekstiga ja märgista seal ära sõbrad, kellelt ootad samuti uusi bände ja albumeid.

Tulemused:

1 - http://en.wikipedia.org/wiki/Ylmf_OS
2 - http://quotationspage.com/quote/1122.html
3 - http://www.flickr.com/photos/formosating/5326702593/
4 - vt. paar rida altpoolt
5 - ei viitsi nimesid külge pookima hakata, kes tahab, võib ju ise vabatahtlikult teha. :)

Miinimumpalk läbi aegade (1965-2011)

2011-01-05T10:16:00.003+02:00

Leidsin miskisest kommentaariumist kellegi poolt sinna pandud tabeli ja kuigi ma pole viitsinud kontrollida, kas see on viimseni õiged (mõnda pidepunkti võin küll ka ise mälu järgi kinnitada), panen selle eelkõige iseendale tuleviku tarbeks siia kirja. Äkist läeb tarist. :)

Miinimumpalga kehtestamise kuupäev - Miinimumpalga suurus

1. jaanuar 1965 - 50 rubla
1. jaanuar 1968 - 60 rubla
1. jaanuar 1977 - 70 rubla
1. jaanuar 1990 - 100 rubla
1. jaanuar 1991 - 135 rubla
1. juuli 1991 - 200 rubla
1. jaanuar 1992 - 410 rubla
1. veebruar 1992 - 600 rubla
1. märts 1992 - 1000 rubla

1. juuli 1992 - 200 krooni
1. oktoober 1992 - 300 krooni
1. september 1994 - 450 krooni
1. jaanuar 1996 - 680 krooni
1. veebruar 1997 - 845 krooni
1. jaanuar 1998 - 1100 krooni
1. jaanuar 1999 - 1250 krooni.

Seeg kõik jälle otsast peale ja elu on ilus.
1. jaanuar 2011 278 Eur " Eesti Uus Rubla "

Ricky Martin ja Attitude

2010-12-17T09:19:00.003+02:00

Attitude'i kahesajandast (juubel!) numbrist saab ilmselt üsna kiiresti nõutud kogumisobjekt. Eelkõige muidugi tänu kaksikute üksikisale Ricky Martin'ile. :)

Ahvid, banaanid ja organisatsioon

2010-12-15T10:58:00.001+02:00

Korraldati kord katse, kus kõrgesse ruumi pandi kinni seitse ahvi. Keset lage oli riputatud kimp banaane ja nende alla treppredel. Teatud kõrgusest alates aktiveerisid trepiastmed aga lüliti, nii et kui mõni ahvidest püüdis üles ronida, pritsiti terve tuba üle jääkülma veega.

Ahvid said peagi aru, et parem on redel ja banaanid rahule jätta ja hakkasid muude asjadega tegelema.

Nüüd aga viidi üks ahvidest minema ja tema asemele toodi uus. Uustulnukas märkas kohe banaane ja tahtis neile järele minna. Teised ahvid tirisid ta redelist eemale ja klohmisid natuke, nii et uus ahv sai ka aru, et targem on banaane mitte puutuda.

Nüüd vahetati välja keegi teine. Järgmise ahviga läks samamoodi: tuli, nägi banaane, sai tappa. Tähelepanuväärne on aga see, et kõige rohkem klobis viimast ahvi eelmine uustulnukas, kes polnud üldse veega pritsida saanud.

Nõnda vahetati järk-järgult välja kõik ahvid, kuni esialgsest seitsmest polnud enam kedagi järel. Keegi ei teadnud külmast veest midagi (pealegi oli see juba ammu välja lülitatud), aga kõik teadsid, et banaane ei tohi võtta ja kõigile uutele tehti see ka kohe selgeks.

Sellisel viisil kujunevadki välja organisatsioonikultuurid...

(via Mihkel Karu)

1. detsember

2010-12-01T07:23:00.001+02:00

Raamatud. Stalin. Viin.

2010-11-27T12:24:00.003+02:00

1951. aasta suvi provintsilinnas. Üks noor mees on saanud ühe... eee... no ütleme, et väikese parteilise erialaraamatukogu direktor-bibliograaf-koristajaks ning veedab oma tööaega peamiselt raamatufondi kümnendsüsteemis riiulitele sorteerimisega. Ühel kenal hetkel astub sisse kohaliku tähtsusega prominent, otsib taskust raha ning saadab noormehe viina järele. Ja viin peab tingimata olema see sinise sildiga, viiekümnekraadine. No ega raamatukoguhoidjal suurt muud üle jää kui suure nina käsku täitma minna ja nii ta varsti viinaga linna pealt ka naaseb.

Hoolimata lahkest pakkumisest ta koos prominendiga viina võtma ei hakka ja ka teine mees võtab vaid paar pitsi. Mis tähendab, et enamus viinast jääb pudelisse alles ja kuna prominent seda kaasa võtta ka ei taha, siis tuleks see pudel kuhugi ära panna. Otsivalt ringi vaadates jääb mehe pilk lõpuks ühes riiulis uhkelt eputavatele pruunidele köidetele, milledel seljal suur kuldne kiri "J. STALIN" ja nii ta selle pooliku pudeli nende raamatute taha riiulisse peidabki, lugedes noorele bibliograafile veel sõnad peale, et see neid raamatuid ringi ei tõstaks. Lugejate pärast ta ei tundnud üldse muret, sest nagu ta ütles: "neid Stalini teoseid ei võta siit lugemiseks niikuinii mitte keegi."

Tal oli õigus, sest tasapisi käis ta seda pudelit seal ka edaspidi tühjendamas ning keegi peale ta enda neid raamatuid tõesti ei puudutanud.

Vana asi

2010-11-15T19:23:00.003+02:00

Eile tuletati mulle taaskord meelde, et juba mitu kuud on mul üks mokaotsast antud lubadus täitmata. Nimelt olevat mul mõned toonases seltskonnas elegantselt esitatud arvamusavaldused jäänud võrguavaruste kaudu surematuteks tsitaatideks tegemata. Niisiis. Ma ei saa ju ometi enam lasta seda veel kord endale meelde tuletada.

"Lind ei ole kole! Lind EI OLE kole!!! LIND EI OLE KOLE!!!"
"Jaapanlase näoga lõuna-korealane."
"Ingliviin."
"Ja see kõik on sulatõsi!!!"

Kommentaare ei viitsi kirjutada, kes teab, see teab ja võib soovi korral ise kommenteerida.

Gay-test

2010-11-13T20:17:00.003+02:00

Muidugi oleks võinud vasakpoolsel fotol veel kaks kaablit ära jätta (ehk siis piirduda vaid ühe, s.o. toitekaabliga) ja kasutada nüüd iMac'i standardvarustuses olevat juhtmevaba klaviatuuri ning hiirt. :)

Inimesed on nagu sitasitikad

2010-11-13T06:24:00.003+02:00

"Inimesed on nagu sitasitikad, tassivad tervet hulka sõnnikut kaasa, veeretavad järjest suurenevat palli, kuigi see on vahel üle mõistuse raske. Aga veel raskem on kasvõi osast sellest loobuda. Mul jäi isegi see pall praegu maha, kusagile keset teed, see tuleb ka tagasi saada – lisaks lihtsalt kogunenud sitale on tegemist äärmiselt hea barrikaadiga, mille taha varjuda. Ei saa uue laadungiga otse pihta."

via Wild - kuna ta on vahepeal taaskord oma blogi ära kustutanud - või vähemalt avalikkusele nähtamatuks muutnud - siis linkida ei saa. :)

Vikerkaarelipp ja Eesti kaart (Rainbow flag & map of Estonia)

2010-10-27T10:38:00.002+03:00

Hiljuti kaeveldi, et kusagilt ei ole võtta vikerkaarevärvides Eesti kaarti. Noh sellist, nagu pea igast riigist olemas on. Ma ei viitsinud väga pikalt googles kaevata (lühike kaevamine tõepoolest tulemust ei toonud) ja tegin käepäraste vahenditega ise kaks versiooni valmis. GIF-failid suuruses 4000x2656 pikselit. Vektoriseerima ei viitsinud hakata ja samuti ei viitsinud kandilisi pikseleid ümardama hakata. Tavalise veebikvaliteedi jaoks on piisav. Kasutage vabalt, kes iganes aga tahtma peaks. :)

(The following images are self-made "graphic art", feel free to use how, when and where you may wish.)

Piibellik moraal?

2010-10-13T07:33:00.002+03:00

Kultuurne meelelahutus

2010-10-09T10:36:00.004+03:00

Hommikusel postiringil selgus, et mu teele on ööga ehitatud paarisajameetrine takistusriba. Nutikad ehitusmeistrid olid selleks kasutanud kolme katkist viinapudelit (erinevaid marke ühendas see, et need kuulusid kõik alumisse hinnadetsiili), ühte tervena tunduvat apelsinimahlapakki (tonksasin jalaga, ei olnud tühi aga sama kurat teab, mis vedelik sinna sisse tekkinud oli...) ja ühte laiaks astutud poolikut tomatimahlapakki, mis nägi välja päris mõjusa minimõrvapaigana. Siis olid seal veel tuules lendlevad Hesburgeri topsid ja burksipaberid, kaks okseloiku ning üks -rada ja üks lombakas kass.

Samas on isegi hea, et ma teisi marsruute ei kasutanud, ühel neist oleks pidanud ju hakkama soomlaste autovrakist üle ronima, millega nad öösel puid maha niita üritasid. Kuuldavasti oli auto targem ja andis puudele järele.

Igatahes oli tore näha, et ralli on kultuurne meelelahutus ja inimesed oskavad seda hinnata ning nautida.

Huvitav, kas need inimesed,...

2010-09-24T10:24:00.004+03:00

...kes arvavad, et oma võsukeselt igasuguse, sh. rahalise ja psühholoogilise toetuse äravõtmisega (või ka ainult sellega ähvardamisega) nende laps tagasi "korralikuks heteroks" muutub, ka siiralt selle meetme tõhususse usuvad?

Ning kui jah, siis viib see kohe edasi teise küsimuseni, et milline peaks olema see summa, mille eest nemad täievereliste heterotena ise samasoolist inimest armastama hakkaks?

"Money makes the world go round."

Really?

Aurupungi mängupoiss

2010-09-23T09:04:00.003+03:00

Veebist leitud, minule seni tundmatuks jäänud autori töö.

Väike prints polaarplaneedil

2010-09-21T14:03:00.003+03:00

Jacob Sutton'i poolt tehtud fotol on taani päritolu modell Lasse Pedersen, keda tuunisid Bruce Pask ja karvastikuspetsialist James Pecis ning fotoks vajaliku keskkonna lõi Gary Card. Fotosessioon koodnimega "Cold Play" võeti ette New York Times Magazine'i sügisese moelisa "T" tellimusel.

Maailm on ikka tõesti lolliks läinud

2010-09-16T07:52:00.002+03:00

Nädalalõpust eilseni ringles veebis (YouTubes ja ühe firma kodulehel) video sellest, kuidas kaks töömeest ronisid 1600 millegagi jalga (see on kusagil 500 meetri ringis - igatahes on see mast kõrgem kui Chicagos asuv ilmakuulus Willis Tower, mis vanasti oli rohkem tuntud küll Sears Tower'i nime all) kõrge raadiomasti tippu seal olevat tehnikat parandama. Veidi vähem kui 8 minutit pikk video oli üles võetud esimese ronija kiivri külge kinnitatud kaameraga ja näitas akrofoobi õudusunenägu. Tõsi, tuleb tunnitada, et vaade ümbritsevale (nähtavus oli umbes 55 miili raadiuses) oli sealt ülevalt tõesti kaunikesti ilus. :)

(Foto on pärit siit.)

Jagasin oma FB lehel samuti seda videot ja täna hommikuks oli video läinud. Natuke tuhlamist netis viis mind video algse postitaja blogini, kus ta selgitab, mis juhtus. Lühidalt kokku võttes sai põhiprobleemiks see, et video muutus liiga populaarseks ning tekkis reaalne oht, et video ülesvõtja saab töölt kinga, sest ei täitnud seal maa ja taeva vahel kõlkudes sajaprotsendiliselt kusagil kabinetisügavuses väljatöötatud ohutusnõudeid ega kinnitanud enda ohutusköit iga astme järel karabiiniga masti külge. Videos öeldi välja üks põhjus ja selleks on liikumise tuntav aeglustumine. Olukorras, kus sa tilbendad poole kilomeetri kõrgusel mingi metallkonstruktsiooni küljes, kust allaronimine võtab niigi ilmatu aja ja su ümber tiirutavad samal ajal tormi- ning äikesepilved, võib iga minut olla otsustava tähtsusega. Teist põhjust võis videost aga igaüks ise näha, sest masti (ja eriti veel selle tipus asuva antenni) konstruktsioonis ei olegi sellist asja ette nähtud, ainus võimalus karabiini "kinnitada" oleks olnud see moepärast visata antenniga paralleelselt jooksva metallridva külge risti keevitatud, umbes paarisentimeetrise läbimõõduga ja paarkümmend sentimeetrit pikkade metallist ronimispulkade külge, mille pealt oleks võimaliku kukkumise korral karabiin ilusasti maha jooksnud ning sellest poleks ikkagi mitte mingit tolku olnud. (Selgituseks foto juurde: antenn on fotol see oranž pulk, millele mehe jalad toetuvad, ronimiseks mõeldud peenike metallritv, mille läbimõõt on heal juhul kuuendik antenni läbimõõdust, fotol näha pole, see jääb täpselt antenni taha varju.)

Ma saan aru video postitaja murest sõbra töökoha pärast aga ma ei saa jätkuvalt aru neist "pintsakutest", kes selle asemel, et peale ohutusnõuete väljatöötamist teeksid võimalikuks ka nende täitmise (mis peaks ju niigi elementaarne olema aga masti arhitektuuri jälgides pole see lihtsalt võimalik), hakkavad korraldama näidishukkamisi ning lasevad pigem sõnumitooja maha kui teevad muudatusi oma alluvate töökorralduses. Vana hea "käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi".

Muide, sarnane situatsioon oli mõned päevad tagasi ka meie kodumaises blogimeedias, kus Ruhnu blogis avaldati 48 sekundit pikk videoklipp paadis aerutavast mehest, mis võeti sealt blogi administraatorite poolt kiiresti maha, sest mehel polnud seljas päästevesti. Video autor lahendas tobeda olukorra vaimukalt ja tegi loo veidi pikemaks, lisades sellele jupikese algse video "tegemisest", mis näitab, milliseid ettevaatusabinõusid video filmimisel kasutati ning kuidas ohutusnõuded siiski olid täidetud. Uut versiooni sellest peaks nägema siit.

Millest järeldub, et oled jõudnud keskikka...

2010-09-15T22:24:00.003+03:00

Wild leidis kusagilt foorumist ja kuna päris mitu teemat tulid tuttavad ette (õnneks siiski veel mitte kõik :D ), siis panen selle ka endale meeldetuletuseks kirja.

Millest järeldub, et oled jõudnud keskikka:

* Töö on aina harvem lõbu ja lõbu üha sagedamini raske töö.
* Väljend “kaks korda öö jooksul” seostub sulle vetsuskäimisega.
* Sulle tundub, et sõbrad vananevad kahtlaselt kiiresti.
* Klassikaaslased on paksud, kortsus ja kiilakad ega tunne sind enam ära.
* Trepist alla minnes võtad käsipuust kinni.
* Sa ei jäta kunagi kasutamata võimalust anda head nõu.
* Karaokebaaris esitad mõnuga laule, mida vihkasid, kui need veel hitid olid.
* Tahaksid minna “teistele mesinädalatele”, aga ei suuda otsustada, kas peaks abikaasa kaasa võtma.
* Öösel kell 3 koju jõudes avastad, et oled esimene.
* Arvad, et mingi tõsine jama on juhtunud, kui su telefon peale kl. 21 heliseb.
* Sa ei mäleta, millal olid viimati peale kl. 23. ärkvel.(Välja arvatud unetuse tõttu!)
* Kui uni ei tule, võid lammaste asemel loendada lahkunud tuttavaid.
* Kõik kohad valutavad ja mis ei valuta, see ei tööta.
* Vajad prille, et otsida oma prille.
* Olles leidnud otsitava asja, oled unustanud, miks sa seda otsisid.
* Teed kolme asja korraga, aga kipud unustama, mis need kaks olid.
* Oled piisavalt vana, et teha rumalusi, aga enam ei taha!
* Raha kulub rohkem nädala sees kui nädala lõpus.
* Istud laupäeva õhtul kodus ja julged seda avalikult tunnistada.
* Lähed peolt aegsasti koju, öeldes: “Homme ka päev…”

Keskpunkar Trubetsky peksmisest

2010-09-13T08:52:00.005+03:00

Ekspressis kirjutab Askur Alas hiljutisest Rock Café's toimunud "punkrocki" kontserdist, kiites taevani Juku-Kalle järjekordset särgidisaini ning pekstes Vennaskonna liidrit selle eest, et see ilmselt isiklike hüvede nimel Keskerakonda astus.

Hää küll, kena keik, nagu öeldakse ja ma mõistan suurepäraselt, miks õukonnameedia halastamatult materdab kõike ja kõiki, mida/keda kuidagimoodigi Savisaarega siduda annab, aga ma ei taipa, miks keegi ei viitsi rääkida nendest lugematutest kultuuriinimestest, kes täpselt samamoodi ning samadel põhjustel teistesse erakondadesse astunud on? Mille poolest erinevad Tauno Kangro Tallinna linnalt saadud tellimused Mati Karmini Tartusse kerkinud skulptuuridest? Miks üks on õukonnameedias automaatselt paaria ja teine suurepärane kunstnik?

(Hea küll, pole vaja vastata, see oli retooriline küsimus ning olgu ka ära õiendatud, et mulle isiklikult meeldivad mõlema mehe tööd, poolenisti labase maitsega nagu ma olen. :))

Kommentaarides sõnastab keegi seniil hästi ka pajude inimeste hala, et "Eestis pole punki ollagi. Kui vaadata neid täissöönud nägudega n.n. punkareid, siis tahaks rarjuda:"TULE TAEVAS APPI!!!" See ju puhas poosetamine."

Osaliselt nõus. Artiklis räägitud bändidest Propeller pole tõesti kunagi punk olnud, vaid oli ja on pigem vaimukas ning absoluutselt hambutu pungiparoodia. Vennaskond... noh, päris algusaegadel ehk veel kuidagi aga kui nad juba tuntumaks said ning nende kontserdid sumbusid mugava äraelamise roosamannasse, sai ka nende jaoks see periood läbi.

Jon Savage ütles kunagi midagi sellist, et punk on haaknõeltega omavahel kinnitatud lappidest tehtud lapitekk, kus on tükikesi peaaegu igast noortekultuurist, mis Läänes peale teist maailmasõda on eksisteerinud. On ka selge, et punk ei surnud koos Sex Pistolsiga, vaid on edasi arenenud, haarates praeguseks endasse juba ka haaknõelaaugukestega tükikesi viimase 30+ aasta subkultuuridest. Nii et kui te otsite seda tänasest muusikamaailmast, vaadake veidi kaugemale kunagisest Seksipüstolite "God save the queen'ist".

Mulle lasti kunagi ühte puhtalt süntide ja sekventseritega arvutis tehtud muusikat, mis minu meelest oli küll kõige ehedam punk (muidugi olen ma suutnud selle bändi nime lootusetult ära unustada... :( , samas ei tähenda see elektroonika pealetung, et sedasamust punki ei saaks endiselt paari kidra, trummikomplekti ning ühe eskalteeritult karjuva vokalistita teha.

Eestis on punk ka praegu täiesti olemas, kuigi ilmselt on selle (elu)stiili harrastajaid tõesti tublisti vähemaks jäänud kui paarikümne aasta eest ning nad on suuresti poolpõrandaalusteks muutunud. Nad ei ole tänavapildis ka enam nii silmatorkavad, harjad on peas madalamaks muutunud või üldse longu vajunud ja vähemalt ühes provintsilinnas, mis kunagi kippus Tallinna kõrval vägisi Eesti pungipealinnaks, pole uute noorte punkarite massilist pealetulekut küll enam märgata. Aga samas on lugu muidugi ka selles, et ehe punk sünnib seaduse ja seadusetuse piirimail ning mina oma mugavas mullis ilmselt ei taju enam neid risti-rästi liikuvaid hoovusi, mis noortekultuuri pealtnäha rahuliku pealispinna all pulbitsevad. Sest õiged punkbändid ei anna kunagi kontserte suurtes ning mugavates kontsertsaalides nagu ei käi nad ka suvest suvesse mingitel kuradi süldituuridel. Kui mõni punkbänd juba selleni jõuab, siis on ta oma algsest mässulisusest lootusetult kaugenenud. Ja see ei ole enam tõesti punk.

Chris Colfer geikarude keskel

2010-09-12T11:07:00.002+03:00

Chris Colfer on 20-aastane näitleja ja laulja, kelle on vähemalt teleseriaali "Glee" fännide jaoks kõrgele staariorbiidile lennutanud ta sealne tegelaskuju Kurt Hummel. Nii Kurt kui ka Chris ise on geid ja sestap pole imekspandav, et kui ajakiri "Rolling Stone" poisiga intervjuud tegi, lavastati artiklit illustreerimaks intrigeeriv foto, kus Kurt on sattunud geikarude baari. :)

Intervjuus avaldas Chris ka "saladuse", et uuel hooajal, mis algab USA-s 21. septembril, saab Kurt endale boyfriend'i ning ilmselt Piiblivööndi usuhullude suureks kahetsuseks näidatakse ekraanil ka kahte kutti suudlemas.

(Mitte et see kõik mulle endale nüüd väga korda läheks, Glee fenomen pole minule veel kohale jõudnud aga foto on tõega lahe.)

Vana hea Martin Helme ja homoabielude teema

2010-09-11T07:09:00.003+03:00

Üleeilne, 9. septembri "Kolmeraudne". TV3 stuudios on saatejuhi Mihkel Raua juhtimisel arutlemas kaks meest: jurist Reimo Mets ja konservatiivsest rahvuslasest kunagine ebaõnnestunud kohvikupidaja Martin Helme. Teemaks homoabielud.

Kuna saataeg on piiratud, algab debatt kohe tempokate süüdistustega, kus tänuväärselt universaalse vaenlase leidnud Helme süüdistab soojenduseks homosid selles, et nood olevat süüdi asjaolus, et Eesti Vabariigis sünnib 59% lastest väljaspool abielu. See olevat otsene "homopropaganda" tulemus, mis lõhkuvat "tuhandeid aastaid vana, traditsioonilist peremudelit". Mis iganes see viimane siis ka ei oleks.

Teine süüdistus tuleb sellele absurdsusele kohe otsa, nimelt põrutab Helme, et Reimo lahmivat. Võimalik (on tõsi, et herr Mets oleks võinud tunduvalt tõsisemalt eeltööd teha ja Helme mulale vastuväiteid esitades neid konkreetsete faktidega toetada), samas on see taas klassikaline silmast välja turritava pinnu ja palgi lugu.

Selle numbri (59%) avaldas paar päeva varem Eurostat ning seda refereeris põgusalt ka meie meedia, nt. kasvõi Delfi. Refereeringust palju huvitavam on aga vaadata kogu tabelit, mida praegusel hetkel saab siit PDF-failina alla laadida.

Mida see tabel meile siis näitab? Esiteks on andmed pärit 2008. a. statistikast.

Selgituseks peab osutama, et see on umbes 3-4 aastat pärast seda, kui vähegi laiem avalik debatt homoteemadel Eestis üldse algas (2004. a. suvel toimus Tallinnas esimene Pride, sama aasta sügisel avati Angel jne; kogu varasem teemakäsitlus jäi üksikute karjatuste tasemele) ning oma osa debati laienemises oli kahtlemata ka selles, et umbes samal ajal toimus "kogu maa internetiseerimine" ja laiemad rahvamassid alles hakkasid avastama veebikommentaariumi kui enda väljaelamiseks sobiliku koha võlusid.

Helme väitis saates raudpoltkindlalt, et just "homoagenda" on süüdi abieluväliste laste nii suures arvus Eestis. Suurde poliitikasse pürgijana ning selles järjekindlalt ebaõnnestununa ei peaks ta ehk oma rahvast alahindama, uskudes, et sisuliselt kolme aastaga on võimalik rahvamassidega niimoodi manipuleerida, et need oma aastatuhandeid vanad traditsioonid nurka viskavad ning dekadentlikult käituma hakkavad. Ehk on just selline usk süüdi ka selles, miks Martin senini oma poliitikaihaluses alati näppe kõrvetanud on, jõudmata suurest trummitagumisest hoolimata kuhugi mujale kui meediarubriiki "Kurioosumid".

Kui nüüd jälle seda tabelit vaadata, siis näeme sealt, et juba aastal 1998 oli Eestis abieluväliselt sündinud laste arv 52,5%, 1990. a. oli see 27,2%, olles isegi siis praeguse EL riikide üks suurimaid. Üldine trend kogu tabelis näitab aga selgelt, et enamasti on vaadeldud kaheksateistkümne aasta jooksul see number pea igal pool kasvanud. Ainuke riik, kus see näitaja on 2008. a. väiksem kui 1990. a., on... üllatus-üllatus... Taani, kus tsiviilpartnerlus (mis Taani seaduste järgi on abieluga praktiliselt võrdne, erinevus on vaid kahes imetillukeses juriidilises nüansis) on olnud seaduslik aastast... taaskord üllatus-üllatus... 1989.

Kui kasutada Martin Helme tervet talupojaloogikat, siis selle näite põhjal võiks väita, et samasooliste kooselu registreerimise lubamine aitas Taanis hoopis kaasa abieluväliste laste sünni vähenemisele. :)

Muidugi ei ole asjad nii lihtsad aga faktiks jääb, et juba aastal 1998, mil Eesti ühiskonnas ei olnud veel mingit debatti homoabielude või partnerlusseaduse üle, sündis rohkem kui pool lastest väljaspool abielu. Kui nüüd Helme ja ta kaasvõitlejad nende faktide valguses endiselt tõsimeeli süüdistavad suures statistikanumbris homosid, siis on nad ilmselt veidi kõva peaga. Ja kui nad teadlikult hämavad, siis tegelevad nad just sellesamase lahmimisega, milles neile nii meeldib teisi süüdistada.

Aga lahmimisest veel. Teine teema, mis põgusalt üles kerkis, oli homoabielud USA-s. Helme väitis, et see tagurlik nähtus eksisteerib USA-s vaid kolmes osariigis: "California, Massachusets ja vist oli veel üks." Tegelikult on seis selline, et samasooliste vahelised abielud on tänase seisuga seaduslikud Connecticutis, District Columbias, Iowas, Massachusetsis, New Hampshires ja Vermontis (see on kuus osariiki), lisaks veel ka Coquille'i indiaanihõimu (elavad traditsiooniliselt Oregon'i lõunarannikul) seadusandluses. Pluss eriolukorras olev California, millest allpool veidi pikemalt.

Tsiviilpartnerlus, mis üksikute eranditega annab paaridele enamasti praktiliselt sama juriidilise kaitse, mis on abielus paaridel, on USA osariikidest täna legaalne Californias, Colorados, Havail, Maine's, New Jerseys, Nevadas, Oregonis, Washingtonis ja Wisconsinis. Ning kolmandaks on registreerimata kooselu puhul teatud seaduslik kaitse samasoolistel paaridel olemas ka Marylandis ja Rhode Islandis. Kokku teeb see ühel või teisel kujul kokku 16 osariiki + DC + üks indiaanihõim.

Selgituseks peab veel mainima, et California on üsna unikaalses staatuses. Nimelt oli seal homoabielude registreerimine legaalne 2008. a. juunist novembrini, siis toimunud referendumil suruti napi häältenamusega (52% poolt, 48% vastu) läbi nn. Proposition 8 (mis tühistas varem lubatud homoabielude registreemise ja mis on padukristlaste poolt omamoodi saavutus, sest Californias on juba ajalooliselt olnud väga tugev toetus samasooliste liitude tunnustamisele, näiteks seitsmekümnendate aastate lõpus tehtud küsitluses pooldas seda sic! kaks kolmandikku sealsest rahvast), sellele järgnes tänavu augustis peale kaheksa kuud kestnud kohtuprotsessi piirkonnakohtu otsus, et selline tulemus on vastuolus USA konstitutsiooniga ning seega õigustühine ja hetkeseis on selline, et kohtu otsuse täitmine on peatatud kuni detsembris toimuva uue istungini. Suurema huvi korral guugeldage kohtuprotsessi Kristin M. Perry v. Arnold Schwarzenegger .

Muide, kõik kuni 5. novembrini 2008. a. sõlmitud homoabielud on Californias jätkuvalt kehtivad, samuti tunnustab osariik ka teistes osariikides kuni selle päevani sõlmitud samasooliste abielusi abieludena. Hiljem sõlmitud samasooliste abielud on hetkeseisuga sääl tunnustatavad kui registreeritud partnerlus (Domestic partnership).

Veel üks Martin Helme väide oli, et igal pool USA-s, kus samasooliste abielu on legaalne, on see läbi surutud referendumitel oma tahet avaldanud rahva soovide vastaselt kohtu jõuga. Ja pole enam üllatav, et seegi on järjekordne vale.

Üheski osariigis, kus homoabielud hetkel kehtivad, ei ole kunagi ses küsimuses referendumit korraldatud (California on erandlik nähtus), küll on korduvalt tehtud laiapõhjalisi küsitlusi, mis ühe erandiga (Iowa) kinnitavad valijate enamiku toetust seadusandjate tegevusele ses vallas. Näiteks Connecticutis toetas 56% vastanutest osariigi senati tegevust ja 37% olid sellele vastu, New Hampshire's eelmisel aastal tehtud küsitluses toetas homoabielusid 55 protsenti ja vastustas 39 protsenti.

Ainus erand selges trendis, et homoabielude pooldajaid on rohkem kui pool küsitletutest, on Iowa, kus viimatine küsitlus näitas toetusprotsendiks 44, samal ajal leidsid aga rohkem kui 60 protsenti iowalastest, et nüüd, mil samasooliste abielud on seaduslikud, poleks osariigi seadusandjatel enam vaja selle teemaga tegeleda ning abielu oponentide katsed praegust status quo'd muuta pole mõistlikud. Ning tervelt 92% Iowa osariigi elanikest leidis, et "gei- ja lesbipaaridele abieluõiguste andmine ei ole kuidagi nende [küsitlusel vastajate] elu muutnud." Niipalju siis Helme soigumisest teemal "lõhutud traditsiooniline peremudel".

Enne saatelõigu lõppu jõudsid mehed natuke targutada veel ka teemal "võimude lahususe printsiip ja kohtuvõim kui üks demokraatia alustalasid" ning see, kuidas Helme teatas Reimole kurvalt otsa vaadates, et olukord, kus kohus otsustab teistmoodi kui talle meeldiks, ei ole enam demokraatia, oli juba lausa halenaljakas.

Cloudy with a chance of meatballs (2009)

2010-09-10T00:01:00.002+03:00

Cloudy with a chance of meatballs
Lavastaja: Phil Lord & Chris Miller
2009
http://imdb.com/title/tt0844471/

Raamatut ma lugenud pole aga idee hullust leiutajast noormehest, kes muudab toore kala järgi haisva linna gurmaanide paradiisiks, tundus intrigeeriv. Algus natuke ehk venis aga sellest kohast alates, kus üks nohik teisele nohikule suure kollase tarretisega muljet üritab avaldada, läks asi lõbusaks. Seiklused lõkse täis ehitatud lihapallis ja juustupurjedega röstsaialaevukesed (rääkimata röstkanadest moodustunud ninjatiimist) on aga juba momentaalne klassika. Ma pean selle ketta ostma kui see ükskord eestikeelsena ilmuma peaks ning vennapojale ette söötma. Piisavalt vägivallatu, ulmeline ja ka üksjagu õpetlik film.

8/10

Open season 2 (2008)

2010-09-10T00:01:00.001+03:00

Open season 2
Lavastaja: Matthew O'Callaghan & Todd Wilderman
2008
http://imdb.com/title/tt1107365/

Ilmselt ei meeldi mulle see, kuidas tegelased sirgeldatud on. Ei meeldinud esimene osa ja ega seegi suurem asi pole. Kuigi lugu sellest, mismoodi kitsekesed abielluma hakkavad aga veel enne seda peavad koos kogu metsarahva kambaga päästma vapra taksikoera ning ta tagasi loodusesse aitama, oli kohati üsna hüsteeriliselt naljakas. Arvatavasti jään ma re-make'i ootama, kus nad ringi joonistatakse.

Muide, saatuse irooniana on mul vist kõigi nende tegelaste plastkujud raamaturiiuli serval. Nimelt leidis kaasa kunagi Keskturult ühe putkakese, kus selle multika seeria üllatusmune odavalt müüdi ja nii ta neid sealt paar restitäit ostis. Jagasime neid laiali ja lõpuks sõime ka ise ning sealt need elukad kogunesid. Kuigi nad mulle ei meeldi, olen ma nende ära viskamiseks liiga hull ja pealegi saab need kunagi ilmselt kollektsionääridele mitu raha tükk maha müüa. :)

5/10

Up (2009)

2010-09-10T00:01:00.000+03:00

Up
Lavastaja: Pete Docter & Bob Peterson
2009
http://imdb.com/title/tt1049413/

Kui ma seda eelmise aasta suvel (filmi ise veel tervikuna mitte näinuna) tuttavatele reklaamisin, siis ma kahtlesin natuke ise kah, kas see ikka neid kiidusõnu väärt on. Aga on! Imearmsalt jutustatud eepiline lugu kunagisest rõõmsameelsest õhupallimüüjast vanaks torisejaks (lisaks on ta veel Walter 'Grumpy old man' Matthau pealt maha joonistatud!) muutunud mehest ja sellest, kuidas ta peale naise surma tänu ühele visale skaudipoisile ja asjaolude kokkusattumisele uuesti oma elule mõtte leiab. Päris kindlasti vaatasin ma seda filmi praegu teistmoodi kui näiteks mu vennapoeg seda teeks aga mulle tundubki, et siin on leitud väga hea tasakaal pööraste seikluste ja tõsisemate (vanamehe ja ta naise tragöödia näitel isegi VÄGA tõsiste) teemade vahel, lisaks veel kapaga ilusaid loodusvaateid. Vastuvaidlematult oleks seda 3D-s veelgi uhkem olnud vaadata.

Praeguses pedofiiliahüsteerias ei tohi vist ka märkimata jätta, et vanamees pluss skaudipoiss ei võrdu tingimata sellega, mida nõiajahi mahitajad sellest loost loota leiaksid.

10/10

Unstable fables: 3 pigs & a baby (2008)

2010-09-09T23:09:00.002+03:00

Unstable fables: 3 pigs & a baby
Lavastaja: Howard E. Baker & Arish Fyzee
2008
http://imdb.com/title/tt1086797/

Variatsioon klassikalisele muinasjutule, kus seekord püüab kamp kurjae hunte kolme põrsast venda kätte saada aga peale kahe vennakse õlest ning puidust majade ärapuhumist jääb nende kirstunaelaks ikka ja jälle kolmanda põrsavenna kindlast kivist maja. Ja siinkohal tuleb mängu hull huntteadlane, kes soovitab kasutada ajaloos juba ära proovitud trooja hobuse trikki. Niisiis smugeldavadki hundid põrsaste lävepakule punutud korvi väikese beebiga ning loomulikult ärkab igas põssas isainstinkt ja nad asuvad rõõmsalt oma veidi ebatavaliselt pikkade hammaste, tiheda karvkatte ning teravate küünistega pojukest üles kasvatama. Kui poiss on jõudnud juba teismeikka, saab kannatliku hundikamba ootus lõpuks tasutud ning põrsakesed on potti pistmiseks juba valmis aga nagu ühes heas filmis ikka, tuleb siingi ootamatu pööre. Et mitte öelda Deus ex machina...

Nojah, ma ei tea isegi, miks ma seda just heaks filmiks tituleerisin, nagu ma ka ei tea, miks ma seda üldse lõpuni vaatasin. Ilmselt geniaalse kadunukese (s.o. Jim Hensoni) nime mõju, kelle kompanii peale vanameistri surma on hakanud igasugu kummalistes projektides osalema. Ei, film on ju enam-vähem kenasti joonistatud ja vahel on isegi mingit äktšionit ning mõni huumoriminutki on sinna ära peidetud (koguni ühe muusikalinumbri on nad sinna sisse pressinud...), pisarakiskujalikest hardatest õpetussõnadest rääkimata. Samal ajal aga film ka venib nagu kummipael ja on suures osas lihtsalt tüütu.

3/10

Tallinna linnamüür + kunstnik Kanadast = USA kindlustusfirma

2010-08-28T22:26:00.003+03:00

Koperdasin ühel disainilehel väga tuttava kujundi otsa. Üks Kanadast pärit disainer, keegi Elisha Leo, on USA Texase osariigi linnas Rockwallis asuva kindlustusfirma logo disainimisel ammutanud inspiratsiooni ühest Tallinna linnamüüri tuntuimast vaatest. Või noh, mis inspiratsiooni, tegelikult on ta ju selle vaate üks ühele maha sirgeldanud. :)

(Alumine foto pärineb Vikipeediast.)

Raamatupoes on kongid ja neid saab peksta

2010-08-19T12:11:00.004+03:00

Ei, mind ei hämmasta ammu enam fakt, et ajakirjandus levitab täiesti süüdimatult kurat teab mis keelefinesse. Lõppude lõpuks on ju hea hulk "ajakirjanikke" sõna otseses mõttes kirjaoskamatud. Täna suutis mind aga hämmastada see, et aastakümneid ajakirjanduses tegutsenud inimene, kes on kirjutanud sadu (kui mitte tuhandeid...) artikleid ja kellel nagu pole senini keelekasutusega probleeme olnud, sellise idiootsusega hakkama saab. Või on see mõne isehakanud "korrektori" kätetöö?

Tron (1982)

2010-08-02T22:04:00.002+03:00

Tron
Lavastaja: Steven Lisberger
1982
http://imdb.com/title/tt0084827/

Ma arvan, et aasta oli kas 1982 või 1983, kui mu vanamees ajas kusagilt välja ühe imeliku rohelise kasti, mida telekaga ühendades sai mängida vist viite erinevat konsoolimängu. Kõige suurem hitt oli muidugi "Tennis" (sisuliselt siis ilmakuulsa Pong'i kloon) aga ka neid teisi sai mitu nädalat vennase ning klassivendadega mängitud. Kuni see kast meid lõpuks ära tüütas ja vanamees selle uuesti kellegile maha parseldas. Selle üle, mis iga mängu ajal selle kasti sees toimus, ei tulnud meil tollal pähe juureldagi kuni veel mõni aeg hiljem sattus kätte videokassett, millel ilmselt soome telekanalilt lindistatud film "Tron". Film, mis just seda näitabki, kuidas arvutitele kirjutatud programmid elavad ja hingavad. Ning võitlevad elu ja surma peale. :)

Et varsti hakkab kinodesse jõudma omaaegse kultusfilmi järjelugu ("Tron legacy", mille tegemiseks kulus "ainult" 28 aastat), siis pidi uuesti ka vana klassika üle vaatama. Kõige suurem üllatus oli see, et maailma üks esimesi suuresti arvutigraafikal põhinevaid filme, mille efektid toodeti arvutil, millel oli "tervelt" 2MB mälu ning 330 megabaidine kõvaketas, on ajale vapralt vastu pannud. Disney otsus kasutada arvuti sees toimuva kujutamisel võimalikult skemaatilist pindade markeerimist ning selle kõige üles võtmiseks monokroomset filmi, mis siis hiljem suuresti arvutite ning usinate Taiwani maalermeistrite poolt üle võõbati, oli ilmselt ainuõige. Mõnus nostalgialaks.

8/10

Veel. Esiteks, kui kellelgi on padjapüüri peidetud natuke üleliigset raha, siis 35 tuhande USA dollari eest sai veel vähemalt eelmisel kuul tellida endale viimase peal Tron'i motikas. Eriti limiteeritud tiraažis ja peaaegu täielikult käsitööna toodetud rattad saavad olema täiesti sõidukõlbulikud ning pilkupüüdvad on need niikuinii.

Ja teiseks saab siin ka näidata kui palju meie elu vahepealsete aastatega odavamaks on läinud. Omal ajal pidid inimesed koju videokassetti ostes selle eest välja käima 85 dollarit, mis inflatsiooni arvestades oleks umbes 250-300 tänase dollari ringis. Praegu saab filmi ikka tunduvalt odavamalt kätte. :)

Ku Klux Klan ja helenduvad dildod. Muidugi meie raha eest.

2010-08-01T18:49:00.006+03:00

Ilmselt ei ole võimalik enam suuremat fopaad korraldada.

Reklaami tegijad pole arvatavasti seksuaalhariduse algastetki läbinud, sest muidu nad teaksid, et õli lubrikandina ja turvaseksi vahendid (isegi kui need helenduvad või on saladuslikud) ei ole tavaliselt just parimad sõbrad.

Kui see pidi kellegi arvates lahe ja kelmikas olema, siis pange need arvajad hullumajja. Ja kui see surematu reklaamiteos sündis kellegi teadmatusest, siis ma tõesti tahaks teada, kui palju sellele onule või tädile eduka reklaamikampaania eest tulemuspalka ja preemiat maksti.

(via Lisette via Elin.)

Cop out (2010)

2010-07-12T02:19:00.000+03:00

Cop out
Lavastaja: Kevin Smith
2010
http://imdb.com/title/tt1385867/

Bruce Willis on tõesti vanaks jäänud. Siin mängib ta NYPD võmmi, kes koos oma kauaaegse neegrist partneriga saavad ühe käest ära läinud juhtumiga tegelemise eest kuuajase sunniviisilise ja palgata puhkuse. Muidu polekski asi ehk väga hull aga tal on seda raha vaja, et tütre unistuste pulma eest tasuda. Või no õigupoolest on tal kohe palju rohkem raha vaja, sest ega nende võmmide igakuine palk nüüd just sinna 50 tuhande dollari kanti ei kisu, just niipalju aga maksavad pulmad.

Seega ei jää Willise tegelasel midagi muud üle kui tuua turule isa käest päranduseks saadud üliharuldane pesapallikaart ning selle müügist saadud rahaga tütre uue elu algust finantseerida. Niisiis läheb ta kaarti diileri kätte viima, jättes oma partneri, keda on vallanud paranoia teda petvast abikaasast, telefoniga asju ajama. Ja just siis sajavad diileri juurde sisse röövlid, kes peale taseriga siia ja sinna sutsamist ajavad lisaks rahale kotti ka umbes 80 tuhat dollarit maksva kaardi. Kui nüüd juba selle endine omanik taserisutsakatest toibunud on, asub ta koos partneriga väärtusliku kraami vargaid loomulikult taga ajama ja enne kui nad arugi saavad, on nad kistud otsapidi mehhiko narkokaupmeeste peamiselt omavahelisse arveteklaarimisse.

Ilmselt ei ole üheski teises kunstilises mängufilmis kasutatud niipalju sõna-sõnalisi tsitaate teistest filmidest ja suuresti laenamiseks see film jääbki. Mis režissööri arvestades pole küll ka mingi ime, ime oleks pigem see, kui ta ei teeks pidevalt vihjeid ja kummardusi juba olemasoleva popkultuuri suunas. Ja ega ei saa ka öelda, et Willise ja Tracy Morgani (see mustanahaline politseinik) omavaheline nägelemine ning koostöö ei oleks vaadatav. On küll, ja hoolimata sellest, et 23 aastat tagasi panid Mel Gibson ja Danny Glover SELLE lati väga kõrgele ning siinne film jookseb puhtalt sealt alt läbi.

6/10

Grown ups (2010)

2010-07-11T09:05:00.003+03:00

Grown ups
Lavastaja: Dennis Dugan
2010
http://imdb.com/title/tt1375670/

Mõnikümmend aastat tagasi. Ühe kooli parajatest pätakatest koosnev kossumeeskond võidab turniiri ja toob endile ning oma treenerile esimese meistritiitli. Treenerile see viimaseks jääbki ja ega poistestki ei saa kellestki korvpallimängijat, vaid igaüks leiab elus edasiminemiseks oma tee. Kellest saab jõukas ärimees teenijatüdruku ja ärahellitatud poisijõmpsikatega, kes peab pidevalt taluma oma naise ning ämma tänitamist ja kes abiellub endast poole vanema naisega ning on üldse natuke kummaline kuju. Siis juhtub aga nende vana treener ära surema ning matusetseremoonial saavad viis meest taaskord kokku ning peale kurba sündmust suunduvad nad kõik koos oma peredega ühte järveäärsesse majja Iseseisvuspäeva nädalavahetust pidama. Samasse majja, kus nad aastate eest oma tšempioniks saamist tähistasid.

Siit oleks film võinud pöörata mitmes suunas, näiteks oleks treeneri vaim võinud neid kummitama hakata või kossujumal oleks võinud neid reetmise eest kiusama hakata või midagi sellist. Selle asemel tõestatakse meile lihtsalt seda, et vanemaks saamine ei tähenda ilmtingimata suuremaks (i.e. igavaks täiskasvanuks) saamist. Mõte, millega ma olen igati päri. Naised flirdivad ühe eputrillast musklimäega, mehed sõidavad veekeskuse liutorudest ja muudest atraktsioonidest alla ning lapsed tegelevad vastavalt oma eale neid huvitavate tegevustega. Kes otsib, kuskohast piima saaks ja kes vahib silmad punnis supelkostüümides noori naisi. Neljakümnendates eluaastates mehed teevad aga üksjagu samu lollusi, mida ka nende järeltulijad iga kell oleks valmis tegema ja lõpuks on kõigil lõbus ning mitmetes peredes käärinud "olukorradki" saavad oma lahenduse. Muidugi on siia-sinna pikitud ka veidi koomilisepoolset dramaatikat aga mingit erilist sügavmõttelisust siit just otsida ei maksaks.

Ühe pisikese sutsaka teeb ka Steve Buscemi ja peaaegu et varastab sellega kogu show.

6/10

Disorderlies (1987)

2010-07-10T21:53:00.004+03:00

Disorderlies
Lavastaja: Michael Schultz
1987
http://imdb.com/title/tt0092897/

On üks kummaline kuju, kelle hasartmänguvõlad ulatuvad otsapidi juba kosmosesse ning kes kuidagi ei jõua ära oodata oma übersupermegarikka onu surma. Niisiis otsustab ta seda pisut kiirendada ning algatuseks vallandab oma tööd suure kohusetundega tegevad põetajad ning palkab teises Ameerika otsas asuvast vanadekodust nende asemele kolm kõigi aegade kõige hullemat noormeest, kes olid oma eelmisest kohast pideva tortide söömise eest just kinga saanud.

Vahepala. See tortide lugu oli nii nunnu, sest kui ma kunagi eelmisel aastatuhandel olin suutnud end meie suurt ja laia kodumaad teenides lõpuks soojale kohale toidulattu nihverdada, siis sai ka minu komistuskiviks kaks kreemitorti, mis minu teada olid sõdurite pühadeaegsest õhtusöögist lihtsalt üle jäänud ning kippusid vägisi käest ära minema. Ma mõtlesin, et miks heal kraamil lasta raisku minna ja nii me need kahe teise eesti kutiga ühel kenal õhtul ka pintsli pistsime. Siis aga selgus, et laoülemaks olnud prappor oli need lihtlabaselt sõdurite tagant tuuri pannud ning need olid mõeldud ta tütre sünnipäevatortideks. (Omaette lugu on, et miks ta tütreke just hapnemise piiril olevaid torte oma sünnipäeval pakkuma peab.) Nii ta seal siis hambaid kiristas, sest ega ta ju seda juhtumit ei saanud suure kella külge panna, küll aga puksiti mind laost veidi hiljem minema, tuues põhjenduseks puudujäägi rosinate laoseisus. Noh, peale paari peotäie seal minu käed küll mängus ei olnud aga ta ise müüs neid (ja palju muudki, sest 1988. aasta sügisel oli isegi NA lennuväes enamik kraami defitsiit) seal hõlma alt küll lenduriteköögi kokkadele ja kindlasti ka kõigile teistele, kes temaga suhteid olid osanud tekitada. Niipalju siis sest tortide vahepalast.

Kolme peale kokku oma 450 kilogrammi kaaluvad noormehed (ma ütlen, NII suurt tagumikku - ja veel meesterahva tagumikku - nagu Darren Robinsoni, kes 1995.a. 28-aastaselt varakult surres kaalus muljetavaldavad 204 kilo, oma, pole ei enne ega varem Hollywoodi filmides näidatud) osutusid tõepoolest lootusetult kohmakateks aga sellest hoolimata ei kippunud asjad sugugi minema rahahädas vennapoja plaanide järgi ning kõigile ootamatult hakkas vanahärra hoopis paranema. Mis tähendas, et kasutusele tuli võtta radikaalsemad abinõud.

Tegemist peaks olema esimese filmiga, mis tehtud ühe räpipundi (The Fat Boys - õnneks nad filmis väga palju ei "laula") karjääri toetamiseks ja kui kohutav stsenaarium ning kahemõõtmelised naljad kõrvale jätta, siis ei jäägi palju muud üle. Samuti topiti filmi sisse ka "paha, kurikaval ja stiilne gay-lilleke" vs. "veidi lihtsameelne ja paks aga heasüdamlik hetero" vastandamist aga see kõik on ilmumisajale tüüpiliselt nii sordiini all peidetud, et tänapäevaselt avatud filmikeelega harjunud vaataja ei pruugi neist vihjetest enam arugi saada. Aga mis on kõige selle juures kummaline, on asjaolu, et ühel öösel, peale tundidepikkust istumist arvuti taga, oli seda farssi täiesti lõbus üle aastate taas vaadata.

6/10

Big Momma's house 2 (2006)

2010-07-10T21:32:00.002+03:00

Big Momma's house
Lavastaja: John Whitesell
2006
http://imdb.com/title/tt0421729/

Martin Lawrence ei saa kuidagi oma sõna otseses mõttes suurimast rollist üle ega ümber. Seekord on tal vaja infiltreeruda üliohtliku arvutiprogrammi (sellise, mis muugib momentaalselt lahti kogu USA riikliku julgeoleku- ja turvasüsteemide arvutivõrgu) tootja pereringi ning kes saaks selleks parem olla kui FBI töötaja juba äraproovitult lollikindel alter ego Suur Emme.

Igatahes saab ta endale seatud ülesandega ilusasti hakkama ning suudab möödaminnes veel ka oma hoolealuste üksjagu kaootiliseks kiskunud pereelu korda seada. Ja lisaks iseendagi salatsemisest kiiva kiskunud elu. Seega selline toreda positiivse sõnumiga filmike, eksole.

Lahedad kohad. No näiteks kasvõi see, millise elegantsiga Suur Emme elimineerib teised lapsehoidja kohale kandideerijad, sealhulgas ka FBI ametliku spiooni. Ja siis teenis paar hüsteerilisepoolset naerupahvakut ära "jalaga-tagumikku-naljastseen" SPA-s, FBI süsteemidesse sissehäkkinud üliohtliku küberkurjategija presenteerimine ning veel ühes kohas, mille ma tänaseks, nädalapäevad ning üks pikk pidu hiljem, olen juba unustanud.

Kui võtta seda sellise süüdimatu meelelahutusena (mida see ilmselgelt ka on), siis ei saa väga kurta. Mõned loogikaapsud ja paar jaburdust käivad lihtsalt asja juurde. Ja nagu filmi viimane lause juba hoiatas, ei ole ka kolmas osa enam kaugel. Praegu filmitakse ning järgmisel aastal peaks kinodesse jõudma.

5/10

Niimoodi saate oma vanast läpakast teha MacBook'i

2010-07-07T20:38:00.001+03:00

Fourth of July. Tervitustega Emandale.

2010-07-04T00:29:00.000+03:00

Votukrahv Paul Farrell on ajakirja 125 suvenumbrisse pildistanud seeria tänase päeva temaatikaga hästi sobivaid fotosid. Modellideks olid Pete Bolton ja Lewis Collins.

Nende poiste patriootiliste piltidega ongi nüüd nii elegantne edastada tänase päeva puhul tervitused eelkõige pooljuubilarile ja siis kõigile, kes Meerikamaaga seotud või end seotuna tunnevad. :)

Weird science (1985)

2010-06-30T23:58:00.001+03:00

Weird science
Lavastaja: John Hughes
1985
http://imdb.com/title/tt0090305/

Kaks nohikust koolipoissi vajavad hädasti midagi, et oma sisemisest ebakindlusest jagu saada ja no loomulikult vajavad nad ka tüdrukut. Nii nad otsustavadki lüüa kaks kärbest ühe hoobiga ning loovad moodsat tehnoloogiat kasutades oma koduarvuti abil ühe Tõelise Naise. Noorte Frankensteinide mõningaseks üllatuseks ärkabki nende Lisa-nimeline looming ellu ja asub poiste elu otsustavalt ringi korraldama, hoides neil silma peal ning samal ajal pannes neid pidevalt olukordadesse, millest nad peavad omaenese tarkusega välja tulema. Tädi on poistele ühesõnaga selline kasvatusrobot, kes teeb senise tegemata töö ära kiirkorras.

Lisaks juba iseenesest ulmelisele arvutinaisele (teema, mida on üksjagu ekspluateeritud) virutab Hughes mõnuga ka teistest tolleaegsetest menuulmekatest, kasvõi vanemate äraolekul korraldatud suure peo ajal maja laiali lammutav Mad Maxi motogäng või sitapeast vanema venna (Bill Paxton) ootamatu alter ego, Star Wars'i äbarik ja laialivalguv elukas.

Ilmselt väärib küll märkimist ka asjaolu, et tegu on Robert Downey Jr. ühe esimese suurema ülesastumisega filmilinal, peaosalisteks olid aga hoopis Ilan Mitchell-Smith, kelle filmikarjäär jäi küll kahetsusväärselt lühikeseks ja kes on viimased paarkümmend aastat õpetanud erinevates Texase ülikoolides ajalugu ja inglise keelt, ning tuntud lapsalkohoolik Anthony Michael Hall (alustas padujoomist 13-aastaselt ja oli viis aastat hiljem nii põhjas kui olla saab, jättis siis aga joomise maha - väidetavalt on ta olnud kaine alates 1991. aastast), kes pärast segasevõitu aegu on kenasti tele- ja filmiparnassusele tagasi roninud. Lisa osatäitjaks on praegu viiekümne aastane omaaegne supermodell Kelly LeBrock, kelle filmikarjäär küll eriti suurt hoogu sisse ei saanud (kuigi ta üht-teist on aastate jooksul teinud), kuid kelle piltidega ajakirjade (ta on eelkõige Eileen Fordi esikaunitarina moode demonstreerinud vähemalt sajas ajakirjas) eest makstakse vahel oksjonitel kaunis ilusaid summasid. Muide, Kelly teine abikaasa, kellega tal on kolm last ja kellest ta praeguseks lahutatud on, oli Steven Seagal.

Võimalik, et see on kõige tobedam film üldse, mis noortekomöödiate kadunud vanameister iial ekraanile on toonud, samas oli seda isegi praegu üle vaadata täitsa mõnus ja itsitamaajav. Tähevarte Jabba halekoomilise paroodia selles olin ma aga üldse ära unustanud.

6/10

Hot tub time machine (2010)

2010-06-30T23:53:00.001+03:00

Hot tub time machine
Lavastaja: Steve Pink
2010
http://imdb.com/title/tt1231587/

Mida teha siis, kui sa oled keskmises keskeas mees, kelle kunagised unistused on kõik lörri läinud? Kui su naine sind petab ja su soov tuntud muusikuks saada on taandunud rikkurite koerte tagumikest sinna sattunud võõrkehade eemaldamisele? Või kui su girlfriend sind maha jätab ja välja kolides poole su elamisest kaasa viib ning lisaks istub sul keldris üle kahekümnene õepoeg, kelle elu sisuks paistab olevat Second Life'is vangis istuda? Või kui sa oled nii ebaõnnestunud padualkohoolikust tegelane, et isegi su uhke enesetapukatse kukub haledalt läbi?

Sellisel juhul ei aita muu kui tuleb kogu see kamp kokku koguda ning saata talvespordikuurordisse vanu häid aegu meenutama. Ainult et kogu asula tundub üsna inimtühi ja räämas ning seda fiili, mis veerand sajandit varem, ei paista vähemalt esimesel õhtul kusagilt tulemas. Mis tähendab, et ainus loogiline käik on meestel end mullivannis pildituks juua.

Hommikul selgub, et asi ei ole siiski nii trööstitu kui see algul tundus, rahvast on mägedel liuglemas ja après ski kontsertidel aga meestele hakkab kogu asi kahtlaselt imelik ja deja vu'lik tunduma. Ja kui lõpuks on kahtlustele vaja kinnitust saada, siis mida teha, et kindlaks teha, ega nad viimati ometi tagasi kaheksakümnendatesse aastatesse sattunud pole? Muidugi, esimeselt ettejuhtuvalt tšikilt tuleb küsida, mis värvi on Michael Jackson. Ja et vastus on "Loomulikult must! Millest selline rumal küsimus?", siis on asi klaar, et tegu on aastaga 1986 ja mehed peavad uuesti oma toonaseid seiklusi läbi elama hakkama. Variatsioonidega teemale.

Ilmselt oli mul seda filmi vaadates puudu üks komponent, see on purjusolek. Või siis vähemalt eelmise õhtu purjusoleku järel vahel tekkiv õrn olemine ja väga palju naerda ei saanud. Muiata vahel küll. Aga muidu oli see selline laisa pühapäeva pärastlõuna veetmise film.

Ahjaa, Chevy Chase teenis oma filmist läbijalutamisega siia ühe lisapunkti. Ja Mötley Crüe "Home sweet home" on ka 25 aastat hiljem igati tegija moosirokiballaad.

6/10

Great planes. 747

2010-06-30T23:50:00.002+03:00

Great planes: 747
Lavastaja: John Honey
?
IMDB - ?

Hiiglaslik Seven Forty Seven, olles esimene wide-body reaktiivmootoritega kommertslennuk, on kahtlemata üks maailma tsiviillennundust enim mõjutanud lennumasin ja tänu oma iseloomulikule kühmule ka üks äratuntavamaid. Pika ja põhjaliku ülevaate lennuki saamisloost annab oma intervjuus Malcolm Stamper, tolleaegne Boeingu aseboss, kes oli 747-projekti eest vastutav. Ta räägib sellest, kuidas lennuki projekteerimine sai 1964.a. alguse sõjatööstuse tellimusest uuele hiiglaslikule transpordilennukile, mille aga suutis nende hea konkurent aasta hiljem neilt madalama hinnapakkumisega üle lüüa ja kuidas pooleli olevat arendustööd otsustati ikkagi jätkata, orienteerides selle ringi tsiviillennundusele. Ja räägib sellestki, et kui poleks olnud 1965. a. käesurumisega kinnitatud aumeeste kokkulepet Boeingu presidendi William Allen'i ja Pan American'i juhi Juan Trippe'i vahel, millega viimane lubas osta esimese partii selleks ajaks veel vaid paberil eksisteerivaid 747-id, oleks Boeing ilmselt pankrotistunud.

Filmis näeb ka omaaegsete dokumentaalkaadritega illustreeritud kiirülevaadet Boeingu firma ajaloost alates selle asutamisest 1916. aastal, samuti näidatakse põgusalt Teise maailmasõja järel taevalaotuses uljalt seiklevate Boeingu lennukite suurimaid konkurente, andmaks ülevaadet 747 projekteerimise eel maailma lennunudusturul valitsevast olukorrast. Ning siis muidugi kuulus lennuk ise, alates peamiselt käsitsi tehtud joonistest kuni rohkem kui neljast ja poolest miljonist detailist koosneva pusle kokkupanekuni.

Projekteerimisel ja tuuletunnelikatsetustel kaaluti vahepeal ka tervenisti kahekorruselise reisijatesalongiga lennuki ehitamist (see oli siis pea 40 aastat enne A-380 turuletulekut!) aga lõpuks sellest loobuti ning jäädi praegu kasutusel oleva esiosa juurde. Kuigi aja jooksul pikendati ka ülemise teki pikkust märkimisväärselt, täielikult kahekorruseliseks see ikkagi ei muutunud.

Vahelduseks History Channeli ja National Geographicu juba ammu kommertsjuraks kätte ära läinud dokkidele on see üllatavalt asjalik, informatiivne ja ei tüüta vaatajat lõputute kordustega jutust või pildist. Ilmselt valminud kusagil 1990-ndate alguses ja arvatavasti suuresti Austraalia osalusel (kahtlaselt palju on Qantase lennukid kaadris ning lavastajagi on tasmaanlane) aga IMDB seda ei kajasta (tegu ei ole sääl andmebaasis figureeriva samanimelise sarjaga, mis keskendub sõjalennukitele) ja ma ei viitsinud väga põhjalikult veebis kaevata.

10/10

Jackass: The lost tapes (2009)

2010-06-30T23:48:00.002+03:00

Lost worlds: Life in the balance (2001)
Lavastaja: -
2009 (salvestatud varem)
http://imdb.com/title/tt1600413/

Kunagiselt MTV Jackass'i box-set'ilt välja jäänud sketšid, millest enam-vähem ainus, mis suutis mind muigama panna, oli inimparve lugu. Aga mitte midagi poleks juhtunud ka siis, kui ma seda näinud poleks. Puhas jura ja totaalne ajaraisk.

1/10

Going postal (2010)

2010-06-30T22:23:00.004+03:00

Going postal
Lavastaja: Jon Jones
2010
http://imdb.com/title/tt1219817/

Niiske von Lipwig on suurejoonelise haardega suli, kes ühel ilusal päeval leiab end võllas rippumas. Surmaga kohtumise asemel leiab ta end toibudes aga hoopistükkis Ankh-Morporki patriitsi juurest, kes annab talle valida kahe võimaluse vahel. Kas ta hakkab kõrge ülemusena taaselustama linna postkontorit (mis kättejõudnud klakside ajastul tundub pea kõigile väga rumala ideena) või läheb seekord juba lõplikult surma. Niiskel ei kulu just palju aega õige otsuse tegemiseks.

Raamatu (eesti keeles "Postiteenistus", Varrak 2009) teksti on jällegi tublisti muudetud aga kuna vanameister ise oli asja juures (muidugi teeb ta ka kohustusliku ekraanikülastuse, mängides filmi lõpupoole ühte postiljonidest), siis oli see kindlasti kooskõlastatud. Kuigi sarnaselt paljudele nurisejatele ei saa ka mina aru, miks Pratchett ühe oma vahimeeste-minisarja peategelase, libahundist seersant Angua kuju niimoodi ära lörtsida lasi. Seda enam, et antud loo puhul polnuks teda ka selleks paariks minutiks üldse vaja olnud ekraanile tarida.

Peategelaste valik on see-eest aga super. Hea küll, peaaegu. Rohkem monsensjöör Poirot'na tuntud David Suchet oli Niiske von Lipwig'i ohtliku vastase rollis koomiliselt naeruväärne ja närvihaiget vampiiri mänginu ajas oma karikatuursusega juba laginal naerma. Aga näiteks Lord Vetinari rollis on nüüd küll juba raske ette kujutada kedagi teist kui Charles Dance'i, täpselt sama lugu on ka Niiske ja ta südamedaami Adora Belle Dearheart'i (vastavalt siis Richard Coyle ja Claire Foy) ning veel paljude osatäitjatega.

Kolmanda (koos animatsioonidega küll juba kuuenda) Pratchetti adaptsiooni vaatamise järel võin mina küll öelda, et nad võiks sama tiimiga juba "Rahategu" filmima hakata. "Going postal" muide võeti suuresti üles Budapestis ja nagu tegijad ise on naernud, hoidsid nad selle kõigega kohutavalt raha kokku, sest paljude dekoratsioonide ehitamine jäi ära, kuna nad leidsid juba olemasolevatest, sajanditevanustest hoonetest vajalikud ruumid, keldrid ja koridorid. Nii et väike stardikapital peaks olemas olema.

Jah. See oli nüüd küll üks mõnusalt veedetud kolm tundi. Igatahes.

9/10

Erektsiooniprobleemid? Momentaalne abi banaaniviagralt.

2010-06-28T15:04:00.004+03:00

Viagra tootjal Pfizeril on taaskord lihtne lahendus erektsiooniprobleemidele. Pista aga sõrm august läbi ja voila! ongi olemas.

Hää küll, tegelikult on lugu selline, et kuna otsene retseptiravimite reklaam on Korea massimeedias (TV jne) keelatud, siis tuli arstirohugigant seal välja selliste kelmikate lehvikutega.

Banaaniks on nad juba seega läinud, nüüd jääme huviga ootama, mida nad pähklitega ette võtavad.

Krull (1983)

2010-06-26T23:21:00.002+03:00

Krull (1983)
Lavastaja: Peter Yates
21983
http://imdb.com/title/tt0085811/

On üks planeet, mida tasapisi vallutab oma basaldirahnu kujulises tähelaevas resideeruv satika sugulasest koletis. On kaks vaenutsevat kuningriiki. On üks kuningatütar, kes tahab abielluda selle teise kuninga troonipärijaga ning ühendada jõud, et ühiselt tulnuka vastu võitlusesse astuda. Mis muidugi noorte kuningatest isadele mitte üks põrm ei meeldi. Ja lisaks on ka üks iidne ettekuulutus.

Pulmad tulevad vanade torisejate kiuste ja prints ning printsess elaksid õnnelikult siiani ning arvatavasti ka aegade lõpuni kui need va pahad tegelased pulmatseremoonia ajal lossi sisse ei murraks ning peale printsessi röövimist (satika sugulane on otsustanud naisest hoopis enda kuninganna teha) kõiki peale printsi maha ei koksaks. Ja nagu lõpuks ikka selgub, oli see nokauti löödud printsi suunas kontrolllasu tegemata jätmine suur viga, sest loomulikult saab mees endale ravitseja, mentori ja guru (kõik ühes isikus), kes hakkab värsket kuningat tolle kättemaksuteel juhendama.

Muidugi satuvad nad oma raskel teekonnal jälle satika sugulase alluvate peale, kes hakkavad taas möllama oma (ilmselt) laserpüsside ning piikide ristsugutisega, mängu tuuakse kükloobid, röövlid (ei, kellegi nimi ei olnud Ali Baba), pimedad oraaklid, äpardunud võlurid, kujumuutjad, Jõuluvana punaninaliste põhjapõtrade moodi üle taeva kihutavad, sõna otseses mõttes tulised ratsanikud ning vahepeal isegi keset hiiglaslikku ja surmavat ämblikuvõrku Rapuntslina elav Lesk. Kui nad oleks siia mahutanud veel ükssarved, lohed, basiliski ja paar haldjat, olekski pea kõik fantasy rassid esindatud olnud.

Veel üks omaaegne hittfilm, mis on ajale alla andnud. Plusspunktid lähevad tegijatele mõne ilusa maastikuvõtte (seekord filmitud veel mitte Uus-Meremaal vaid Itaalia Alpides ning Kanaaride Lanzarotel) ja "kosmoselaeva" ajuvabalt sürreaalse sisekujunduse eest. Kui veel lisada asjaolu, et mitmele hilisemale tuntud nimele (nt. Todd Carty, Liam Neeson, Robbie Coltrane) oli see kas päris esimene või vähemalt üks esimesi osalemisi Hollywoodi suurprojektis, siis saabki kiitmist vääriv otsa.

3/10

Lost worlds: Life in the balance (2001)

2010-06-18T11:48:00.003+03:00

Lost worlds: Life in the balance (2001)
Lavastaja: Bayley Silleck
2001
http://imdb.com/title/tt0264809/

Pea kümme aastat tagasi IMAX-kinode jaoks üles võetud dokumentaal, mis alguses üritab arutleda ajaloole tuginedes (konkreetselt siis Ladina-Ameerika kunagiste indiaanilinnade näitel) teemal "kas meie tänased metropolid on püsivamad kui kasvõi näiteks Macchu Picchu" ja lõpuks viiakse vaataja Venetsueela tepui'dele ("lauamägedele"), sealhulgas ka neist ehk kuulsaimale, Auyantepui'le, mis on tuntud eelkõige maailma kõrgeima, Angeli joa "kodukohana." Et mul selle viimase suhtes on mingi seletamatu sõltuvus, siis lootsin ma ka filmist leida rohkem infot platoo kohta aga võta näpust. Peale ehk kokku mõni minut kestnud kaadrite helikopterilennust, teist sama palju kestnud pildist pilvedesse mattunud platool telgi püstitamisest ning veidi ka sealse fauna ja floora esitamisest ei olnud siin midagi põnevat. No ja üks Angeli joa poole ja suunas tehtud kaamerasõit oli küll ju kah.

Ei aidanud ka Harrison Fordi palkamine kaadritaguseks jutuvestjaks, tegu on ikka kaunis mõttetu filmitükiga, mis esiteks ei suutnud otsustada, mis asi ta täpselt nüüd olla tahab ja teiseks oli formaadijärgsed minutid suurest täidetud sõna otseses mõttes igavate kaadritega. Eriti veel tänapäeval, mil meid on ära hellitanud kasvõi BBC "Planet Earth" aga ilmselt kehtis see juba ka 2001. a., mil isegi IMAX-kinodes jooksis ikka palju asisemaid loodusfilme. Lisaks kõigele on tavaformaati muundamisel jäänud siia sisse ka Imax'ilt DVD-le liikuva pildi tüüphäda. Kumeraks kiskuvad pildiservad. Fuih!

2/10

Stephen Fry on Wagner (BBC Four, 2010)

2010-06-15T12:11:00.002+03:00

Stephen Fry on Wagner
Lavastaja: Patrick McGrady
2010
http://imdb.com/title/tt1662545/

Seekord on Stephen Fry ette võtnud sissevaate iseenda maailma. Koolipoisina pooljuhuslikult Wagneri muusikat kuulama sattunud ning sellesse lootusetult armunud fänn on pidanud kogu oma edasise elu üritama ühitada enda lemmikmuusikat ning selle autorit, kaunis vastuolulist heliloojat.

Fry käib läbi kogu tavapärase negatiivsuse, milles Wagnerit ikka ja jälle süüdistatakse. Peamiselt siis Hitleri lemmikheliloojaks olemine (milles Wagnerit, kes suri kuus aastat enne füüreri sündi, nüüd küll kuidagi süüdistada ei saa) ja siis ta omaaegsed tugevalt antisemiitlikud üleskutsed (mis üsna ühtse veendumuse järgi olid suuresti tingitud ta rivaliteedist temast edukamate, juutidest heliloojate Felix Mendelssoh'in ja Giacomo Meyerbeer'iga ja mis Fry'le, kelle ema oli juut ning kelle emapoolne tädi ning veel mõned sugulased surid Auschwitzis, on veel eriti keeruline teema), mida on lausa peetud natside ideoloogia alustaladeks. Põgusalt peatutakse ka Wagneri ärialasel saamatusel, kus ta mitu korda (nt. Köningsbergis ja Riias) suudab enda kätte usaldatud teatrid pankrotti ajada ning on sunnitud põgenema ja sisuliselt maapaos elama. Kuni värskelt võimule saanud baieri muinasjutukuningas Ludwig II (jah, seesama, kes ehitas Neuschwansteini lossi ning veel enne selle lõplikku valmimist senini segastel asjaoludel järve uppus) Wagneri enda eestkoste alla võttis ning talle lõpuks "päris omaenda" teatri loomiseks Bayreuth'is võimalused loob.

Fry käib muuses loomulikult ka palverännakul Bayreuth'is Wagneri festivalil, külastab Peterburi Maria teatrit, et vaadata modernset versiooni Wagneri ooperist ning lõpuks läheb istub ja mõtiskleb elu keerkäikude üle Nürnbergis samal tribüünil, kus Hitler omal ajal hiidparaade vastu võttis.

Vahepeal mängitakse ka Wagneri muusikat. Küll näidatakse prooviperioodi enne Wagneri festivali, küll organiseeritakse Fry (ja BBC vaatajate) jaoks ühe teose esmaettekande reproduktsioon, küll saab Fry ise veidi mängida Steinway poolt spetsiaalselt Wagneri jaoks loodud klaveril. Või no õigupoolest võtab ta sellel küll vaid kuulsa "Tristani akordi" ning kui professionaalne pianist on terve "Tristani ja Isolde" ette klõbistanud, lööb ka viimase noodi. Kuigi ta on oma muusikalise ebajumala aura juuresolekust ilmselt nii erutatud, et lööb esimese hooga selle viimase noodigi valesti. :) Üldse on ta eriti Bayreuthis viibides täpselt nagu väike laps kommipoes. Tõeline fänn!

Sümpaatne, huvitav ja informatiivne dokumentaal ja olles nüüdseks ära vaadanud päris mitut dokki, kus Fry tegev on olnud, peab ütlema, et minu jaoks kipub selle mehe juuresolek ka selles vallas küll juba omamoodi kvaliteedimärgiks kujunema.

9/10

Poisid ja maod

2010-06-11T14:09:00.003+03:00

Londonis baseeruv (peamiselt moe-) fotograaf Jean-Francois Carly on valmis saanud seeria poistest, kelle ihukateteks ja aksessuaarideks on roomavad elukad.

Tsiteerin Wild'i: Päästkem moraal ja importigem radikaalseid moslemeid

2010-06-03T08:34:00.002+03:00

Wild kirjutas oma blogis niimoodi:

Päästkem moraal ja importigem radikaalseid moslemeid
Neljapäev, 03 Juuni 2010 05:44
Tõnu Lehtsaar: Homoideoloogiast parempoolse pilguga
"Kommunistid kadusid meie seast imeväel, kui muutus ühiskond. Võib-olla lahendab homoküsimuse islamirevolutsioon. "
Ši-iite Iraanist ja miks mitte ka Saudi-Araabiast (mõlemas riigis + veel viies kehtib homoseksuaalidele surmanuhtlus) võiks paluda siia ümber asuda.

Islam, siis islam, aga kas pedede kraana otsa tõmbamine tasuks ära õllest, sealihast, pornost, jõuludest, laenuintressidest ja peldikupaberist loobumise? Midagi saab muidugi juurde ka - ämmasid.

Ei kõla eriti hea diilina, aga noh, maitse ja eelistuste asi nagu ikka.

ancientboy kirjutab alla.

Lisaks oleks rammusalt rõõsal Herr Lehtsaarel ilmselt tagumine aeg koraani jutlustamisele ümber orienteeruda, et ikka õigeks ajaks võitjate paati jõuda ning mitte end koos homodega sääl kraana noka otsas kõlkumas leida.

The Onion Movie (2007)

2010-05-19T09:08:00.001+03:00

The Onion Movie (Euroopas ilmselt tuntud rohkem nime News movie all)
Lavastaja: Tom Kuntz, Mike Maguire
2007
http://imdb.com/title/tt0392878/

The Onion on ametliku versiooni järgi rohkem kui 250 aastat tagasi (tegelikult küll alles eelmise sajandi kaheksakümnendatel) alguse saanud meediaväljaanne, mis toodab pealtnäha kaunis tõepäraseid libauudiseid ning on oma satiirilise joone ning kõike ja kõiki pilava stiiliga võitnud endale miljoneid poolehoidjaid. Algselt vaid paberväljaandena ilmunud (trükitiraaž on väidetavalt pea 700 tuhat), on nad tänaseks oma "raadio- ja telesaadetega" laienenud ka internetti ning 2003.a. hakati väntama ka täispikka filmi. Filmiga ei läinud siiski nii lihtsalt kui loodeti ja peale lõputut tegijate vahetust, mitmeid filmi prügikasti viskamisi ja siis selle sealt uuesti välja otsimist (vahepeal jõudis isegi IMDB "tootmises olnud" filmi kirje üldse ära kustutada), sai see 2007.a. lõpuks siiski valmis ning jõudis 2008.a. kevadel straight-to-video müügile.

Uudistesaate formaadis üles ehitatud film andis tegijatele võimaluse seda täita sketšidega peamiselt Ameerika igapäevaelust, mille vahele on meelelahutuseks pikitud reklaame järjekordse Hollywoodi bestselleri "Cockpuncher" (peaosas Steven Seagal) tutvustuseks ning poleemikat tekitanud muusikavideoid, mida kommenteerides väidab miljonite noorte inimeste lemmik, seksist nõretav ja kangesti Pritnit meenutav "Melissa Cherry", et tema hittlauludes (ning nende leebelt öeldes erootilistes videodes) "Shoot Your Love All Over Me" ja "Take Me From Behind" pole tegelikult seksiga mitte midagi pistmist. Muidugi ei saada läbi ka terroristideta (näeme ka neile tehtud õppevideot), ulmefänne rõõmustavad silmist laserkiiri tulistavad peruulased ja paadunud lauamängude fänni võitlus suure paha kolliga ning geiseltskond saab natuke silmailu järjekordsest reklaamist, millega tutvustatkse gay-kruiisi suurepärasel laeval "Queen Nathan II". No ja nii edasi. Kes on The Onioni uudiseid näinud, teavad, mida oodata.

Vindi keeravad lõplikult üle deleted scene'd, kus näidatakse muuseas kokasaadet, mis õpetab üksikasjalikult, kuidas oma kenast kiisukesest maitsvat rooga valmistada.

8/10

Megastructures - 2x26 - U.S.S. Virginia (2005)

2010-05-19T00:43:00.000+03:00

U.S.S. Virginia - telesari "MegaStructures", s2e26
Lavastaja: Chuck O'Farrell
2005
http://imdb.com/title/tt0978087/

Ilmselt üks kehvemaid ja infovaesemaid seeriaid ses pikas telesarjas. Pildimaterjali oli ehk veerand tunni jagu ning formaadijärgne tund venitati täis lõputute kordustega ja kuigi seeria oli pühendatud USA mereväe uue, Virginia-klassi allveelaeva konstrueerimisele ja ehitamisele, siis sisuliselt midagi uut (peale tühja loba "suurim, vaikseim, tublim") selle aluse kohta sest filmikesest teada ei saanud. Arusaadav, et ühest küljest oli tegemist ju ka väga tundliku valdkonnaga ning moodsaim sõjatehnika sisaldab alati selliseid saladusi, millele vihjaminegi võib paha-paha olla, samas teisalt oleks võinud siis selle filmi üldse tegemata jätta. Seda, et tänapäeva allveelaevad on sigarikujulised ning seal teenistust pidavad mehed peavad olema üle klaustrofoobiast ning suutma omavahel talutaval taseme suhelda ka peale mitmekuist vee all istumist, teavad kõik ju niigi.

2/10

Ületas üüdisekunnise

2010-05-14T21:53:00.003+03:00

No teate, see ületas isegi minu jaoks "üüdisekunnise" (tsitaat minult endalt jaanuarikuisest Riiast kui me seal kolm päeva Professori järjekordset tähtpäeva tähistasime) kui ma praegu Oopi blogist lugesin, kuda keskerakondlikus häälekandjas sõna võtnud kõrgelt haritud härrasmees (ei, mitte Oop) tituleeris ühe hiina kirjakultuuri suurteose "Kolmevalitsuse" punakirjaniku toodanguks.

Poliitiliste oponentide materdamiseks kasutab Toomas Varek nimelt Kesknädalas muuseas ka järgmist juttu: "Meenub "XX sajandi raamatu" sarjas ilmunud Hiina punakirjaniku Guo Moruo triloogia "Kolmevalitsus". Nii nagu oli võimatu meeles pidada teose sadu erinevaid tegelasi ja tegevusliine, samamoodi jäävad arusaamatuks ka kolmikliidu muutlikud poliitilised ettevõtmised."

Tühja nüüd selle kolmikliiduga aga võtame siis ette faktid. Tõsiasi, et "Kolmevalitsus" eesti keeles sügaval stagnaajal ilmus, on loomulikult kinnitust leidnud. Ainult et selle autor on (toona kasutatud kirjapildis) Lo Guan-Tžung (ingliskeelses maailmas tuntud kui Luo Guanzhong), eesti keeles ilmus see suurteos Eesti Riikliku Kirjastuse väljaandel 1959. a. kahes köites (ehk mitte nii kirgastele kriitidele: triloogiast jääb tervelt üks köide puudu), raamatusari, milles need ilmusid, oli "Suuri sõnameistreid" (ja mitte "XX sajandi raamat") ning takkapihta ei saanud selle ühe hiina kultuuri tähtteose autor kuidagi punakirjanik olla (hea küll, kui ta just ajarändur ei olnud...), kuna raamat on kirjutatud 14. sajandil. Jällegi, Toomas Vareki sugustele, mitte kõige kirkamatele kriitidele: see on umbes 600 (kuussada!) aastat varem kui punased Hiinas üldse võimule tulid.

Muide, Vareki poolt mainitud kirjanik, arheoloog ja poliitik Guo Moruo on ka täiesti reaalselt eksisteerinud isik, elas aastail 1892-1978 ning oli tõesti mõnda aega Mao Zedongi soosingut nautimas. Huvitavaks muudab loo aga asjaolu, et tema raamatuid ei ole eesti keeles kunagi välja antud ja jääb üle ainult mõistatada, kuskohast seltsimees Varek neid lugenud on, et sellise idiootliku prohmakaga maha sai.

Ma olen nõus isegi varvastega alla kirjutama Oopi deklaratsioonile: "Kui ma peaks kunagi väsima teda [s.o. Toomas Varekit] mõnitamast, siis puhkan natuke ja mõnitan edasi. Valjuhäälne juhmus väärib karistust."

No tõesti. Tule taevas appi!

Mõned pildid

2010-04-30T17:16:00.002+03:00

Juba siis kui kunagi eelmise aasta lõpus see näitus Adamson-Ericus avati, hakkas muuseumi ukse kohal olevas reklaamsildis silma ilmselge näpukas. "No hea küll," mõtlesime siis. "Ehk läks näituse avamisega kiireks ja küll nad selle ära parandavad."
Tutkit. Mitu kuud hiljem oli seis ikka sama ja see foto ongi tehtud hommikul, mil näitus viimast päeva avatud oli. Jänese jüngrid ei leidnud kuude kaupa ühe riigi esindusmuuseumi jaoks viite minutit, ühte kleeptähte ja redelit. Samas võib-olla oli see, tavainimesele küll arusaamatuks jääv (mis need koeralitad siia puutuvad?) pidžin-ingliss taotluslik, et seda ühel turistirohkeimal tänaval niimoodi presenteeriti.

Üks tore toitlustusasutus, mida ma siinkohal puhtast õelusest lähemalt tutvustada ei võta, usub ilmselt väga tõsiselt vanasse rahvatarkusesse, et õlu on vedel leib.
(Ei, ma ei ole fotoga manipuleerinud. See oligi vähemalt sel päeval ainuke päevatoit.)

Provintsilinna kinnisvaraturult võib leida igasugu põnevaid pakkumisi. Siinkohal siis üks selline. Lisaväärtuseks on võimalus suvel karpkalu kasvatada ning talvel uisuväljak luua. Võib-olla õnnestub eelmiselt omanikult kauba peale ka tasuta kummipaat kaasa saada.

Rasked ja keerulised ajad pidavat ikka tasemel kunsti tekitama. Ma juurdlen juba hulk aega, kas selliselt kujutet pudel on tühi või sisaldab imporditud salaviina?

Kümme aastat varem - 17/04/00 - 23/04/00

2010-04-25T12:11:00.000+03:00

17/04/2000 - 23/04/2000.

It was funny to be back after such a long drive. Or more correctly, after so many places. So basically we were whirlpooling through the space and time, discovering not more than only fragments of life around us. So many experiences, so many memories. The results are that I want to go back. To go back and try to put these fragments in my mind into their right places in that zillion-pieces-puzzle. Back to Prague, Salzburg and Vienna and spend at least whole week in every town. And when this trip is over, then I want to follow my discoveries in the world. Anybody knows where the money-ships are sailing??

This week has been a weird one because I've met so many people I know but hadn't seen for a long time, including two old friends who are living outside of Estonia for years. We were planning some sort of reunion party (just to give a good explanation to our drinking night) but this thing didn't happened as on Friday one guy had quickly move back to Stockholm where his wife gave birth to their first daughter. Almost three weeks before time but as I understood, everything is okay with The Easter Girl (as the parents call her) and mother.

During Easter the weather was just wonderful and warm, so first portions of tourists had a nice time and liked the Spring here very much. Also the town was full of our own cuties with well-trained bodies, covered only with T-shirts and short pants. Many guys enjoyed their bicycles and some were skating. Pure pleasure for eyes.

But talking about the Easter... I have mixed feeling about that. From one side it should be the time of joy, from other side I have my personal reason to feel opposite. Three years ago I buried my grand-grand auntie, probably the most important person in my whole life. It was also a warm day then and I remember when the funeral ceremony at cemetary was just finished, a very early yellow butterfly flew over the grave. Was this some sort of sign? I don't know. But on same month of same year (April 1997) Marillion gave to world the song "Estonia" where h sang:
No one leaves you
When you live in their heart and mind
And no one dies
They just move to the other side

When we’re gone...
Watch the world simply carry on
We live on laughing and in no pain
We’ll stay and be happy
With those who have loved us today
I want to believe that these words are right.

Kümme aastat varem - 10/04/00 - 16/04/00

2010-04-17T12:03:00.001+03:00

10/04/2000 - 16/04/2000.

This week was spent in Europe. Latvia, Lithuania, Poland, Czech Republic, Austria and even Germany for few hours. So many countries, a lot of driving, walking and nightlife. As less sleep as possible. Cute boys in Prague and Vienna, nightclubs, gay-saunas and so on... When all this was over, I was totally tired and wanted to sleep, sleep and sleep. So we slept in Tallinn up to noon on Sunday and woke up only because I had to leave Tallinn same night and before that I wanted to re-record some video material we took during our trip.

But as said, more detailed descriptions about our adventures are on the way. Last adventure of that week was Sunday night when I discovered that I missed the bus anyway but K. couldn't agree with me* and so we practically ran in old town of Tallinn (it's mostly up-and-down landscape there) to taxi-stop, got a cab and arrived to bus station even few minutes before it was time to leave.
______
* Häh! Tegelikult tahtis ta muidugi minust mõneks ajaks lahti saada. :)

Kondoomireklaam

2010-04-16T19:34:00.003+03:00

Šveitsi firma Publicis on tootnud muuseas ka puriste marru ajavaid, kondoome reklaamivaid koomiksilaadseid visuaale, kus peade ümber hõljuvad ~~kondoomimullid~~ mõttemullid jätavad paljugi lahtiseks. Kolmest reklaamist üks kujutab vastabiellunud, altari ees suudlevat noorpaari, keda jälgib himura pilguga isamees, ühel reklaamil istub paarike kodusel sohval ning vaatab loodusfilmi vanalõvide asja tegevast lõvipaarist ning ühel on politseinik kinni pidanud ilmsesti situatsiooni suhtes siivutuid mõtteid mõtleva noormehe. Reklaamlause "Don't just think about it." ja kondoomipakk annavad vaatajaile veel ka täiendavalt suunavaid vihjeid.

Kümme aastat varem - 03/04/00 - 09/04/00

2010-04-10T11:28:00.000+03:00

03/04/2000 - 09/04/2000.

Beginning of week was nice and lazy but when I left my town on Thursday, whole carousel of undone things was going round. So much of last minute problems. Whole thing wasn't better in Tallinn where K. forgot (as we realised during next week) to do some things and we both forgot to bring many necessary items with us. Nevertheless we started our trip on Saturday morning with 7 bags, large cardboard box and a lot of food, books and everything. Like we're moving away for six years at least.

About trip itself will be another story in Travel stories section*, as soon as I will get my photos done and text written. Shortly, the trip was just excellent, with visits to Prague, Salzburg and Vienna. It was only too short...

But before Saturday K. still had some work to do and so I drove with him on Friday night to one nice small manor close to Tallinn where my man had a lecture to do. So he did. Brilliantly! I just can't stop wondering how some people have so much power over their audience that moving small finger is enough to manipulate with minds of crowd. I would like to have that gift too.
_______
* This story actually never saw the light of day...

Jumper (Hüppaja) (2008)

2010-04-08T23:55:00.003+03:00

Jumper (Hüppaja)
Lavastaja: Doug Liman
2008
http://imdb.com/title/tt0489099/

David Rice (Hayden Christensen) on nautinud kogu elu täielikku vabadust. Soovi korral võib ta teleporteeruda ükskõik millisesse paika maailmas, Rooma Colosseumi varemetest Kairo püramiidide juurde, süüa õhtust Pariisis, magustoitu aga juba Tokios. Suur on tema üllatus, kui ta kohtab esmakordselt Griffinit (Jamie Bell), kes omab samasuguseid võimeid. David saab teada, et tänu oma geneetilisele anomaaliale on ta üks nn. Hüppajatest, kes on kõik sattunud surmaohtu tänu salaorganisatsioonile, mille liikmed, kes kutsuvad end paladiinideks, on andnud vande tappa viimne kui üks neist. Paladiin Rolandi (Samuel L. Jackson) eestvedamisel algab tagaajamine, mis viib ümber maailma ning mille käigus saab Davidist võti võitluses, mis on kestnud läbi ajastute.

Hüppajad on järjekordsed superkangelased aga erinevalt paljudest teistest (super-, spider-, bat-, x-, iron ja kõik need muud man'id) ei tõtta nad inimkonda seda ähvardavate ohtude eest üllalt kaitsma, vaid on vähemalt Davidi näitel ametis iseendale mõnusa elu korraldamisega. Ehk nad on oluliselt inimlikumad kui senised must-valged superkangelased. Võib-olla on see ka lihtsalt aja märk, et postpostmodernses maailmas on isegi superkangelased keskendunud hedonistlikule nautimisele. No vähemalt senikaua kuni paladiinid ta idüllilise maailmapildi segamini põrutavad. Siis läheb asi juba isiklikumaks ning Davidil tuleb leida õhkõrn balanss kättemaksu ning ellujäämise vahel.

Veel üks "suurte ootuste film", mis paari aasta eest linastudes paraja pettumuse tekitas. Üles haibitud intrigeeriv stoori ja väga efektsed trailerid panid ootama tont teab millist meistriteost ja kui siis selgus, et põhimõtteliselt olekski võinud piirduda trailerite vaatamisega, oli pettumus leebelt öeldes kolossaalne. Ilmselt oleks ma siis pannud hindeks heal juhul 2/10 aga nüüd selle peale mõeldes on selge, et nii madal hinne oleks olnud pirtsaka minu solvunud kättemaks lõhutud lootuste pokaali eest.

Eile sattus film aga uuesti ette ja mõtlesin, et vaatan enne Pratchetti raamatu kallale asumist veerand tunnikest nunnut Hayden Christenseni (kelle otsa ma koperdasin aastapäevad enne seda, kui ta Tähesõdadega kuulsaks sai - muide, 2001. a. valminud "Life as a house" temaga ühes peaosadest on erinevalt kosmosesõdade fantaasiatest suurepärane film!) ja nii ma jäingi ekraani ette istuma kuni äkki film läbi oli.

Ehk siis tagantjärele, kui omaaegne haip meelest läinud on, võib öelda, et see on täiesti üle keskmise ulmemärul, mida võib mõne aasta pärast mõnel laisal pärastlõunal või ööhakatusel veelgi vaadata küll. Ja kuna nad kuuldavasti on praeguseks juba hakanud "Jumper'ile" ka järge filmima (seni on kinnitatud andmeil režissöör ja peaosaline ikka endiselt Liman ning Christensen), siis võib järgmisel aastal ka selle üle kaeda.

7/10

Avatar (2009)

2010-04-06T01:33:00.007+03:00

Avatar (2009)
Lavastaja: James Cameron
2009
http://www.imdb.com/title/tt0499549/

Filmiveeb kirjutab: "Avatar on lugu endisest mereväelasest Jake Sully'st, kes sai vigastada lahingus ja on halvatud vööst allpool. Ta otsustab osaleda Avatari programmis, mis peaks andma talle tagasi terve keha. Ta reisib Pandorasse, külluslikku vihmametsa, mis on täidetud uskumatute eluvormidega - mõned ilusad, mõned hirmutavad. Pandora on koduks ka Na'videle, humanoididele, keda inimesed peavad primitiivseks, aga tegelikult on nad evolustiooniliselt palju rohkem arenenud kui inimesed. Üle kolme meetri pikad, sabadega ja läikiva sinise nahaga, elavad Na'vid harmooniliselt oma maailmas. Kui aga inimesed hakkavad Pandorat kahjustama, et leida väärtuslikke mineraale, ohustab see Na'vide elu, ja nad on sunnitud näitama oma sõjalisi võimeid.

Jake on sunnitud osa võtma sellest sissetungist Pandorasse. Kuna inimesed ei saa hingata Pandora keskkonnas on nad loonud hübriidid, Avatarid, pool inimesed, pool Na'vid. Avatarid on elavad ja hingavad kehad Pandoras, keda kontrollivad inimesed tehnoloogia abil, mis ühendab Avatari meelt inimese omaga. Pandoral, oma Avatar kehas, saab Jake olla kes ta on, ta saab tagasi oma keha. Lisaks sellele armub ta noorde Na'visse, Neytiri, kelle ilu on võrdne naise sõjaoskustega. Kui Jake'i hakatakse järjest rohkem Neytiri klannis omaks võtma, leiab ta end kahe maailma vahelt - ta peab valima poole suures sõjas, mis otsustab terve maailma saatuse. "

Viimase kümnendi räägituim film. Armastatuim ja vihatuim. Mille vaatamiseni ma alles nüüd jõudsin. Tavalise 2D-versiooni vaatamiseni, sest provintsis teatavasti moodsat kinopilti ei näidata ja Tallinnas olles käisin ma hoopis Tim Burton'i "Alice'it" vaatamas. Aga see selleks.

Omal ajal lugesin ma natuke ikka ka neid filmi(k)arvustusi ja üks peamisi etteheitmisi oli sellise haibi juures originaalse loo puudumine. Nojah, ei olnud seda ahhetamapanevat jutustust tõesti. Aga samas, kui palju neid tõeliselt originaalseid lugusid sedasorti koguperevaatemängude juures üldse kunagi olnud on? Cameron läks kindla peale välja ja nagu lähiajalugu halastamatute faktidega näitab, oskab see mees seda ülihästi. Ega tal muidugi eriti valikuvõimalusi poleks olnud kah, sest see rahahulk, mis tootmisse pandi, oli pöörane ning see lihtsalt pidi kõik kasumiga tagasi tulema. Tuli kah. Ja money talks.

Üks kiitjate ja laitjate omavahelise sõja peamisi argumente kiitjate poolelt oli, et vihased kriitikud ei saanud või ei tahtnudki aru saada, mis oli filmi sõnum. Loodusega (mille osa me ju kõigest hoolimata ikkagi ka ise oleme) harmoonias koos elamine ja palju muud sellist new age'ilikku kraami. Mis iseenesest on (või õigupoolest oleks) ju väga ilus. Seega saab lisaks suurele kassatulule selle filmi plusspoolele kirjutada ka seda, et tõeliselt suur hulk käis seda vaatamas ning need inimesed said (muidugi vaid niivõrd kuivõrd kellegi kõrvadevahe seda endale teadvustada lubas) lisaks vaatemängule ka seda sõnumit kogeda. Mitte et ma nii naiivne oleks, et usuks, nagu jääks 2009. aasta ja "Avatari" linastumine maailmaajaloos pöördeliseks sündmuseks, mis tulevikus hakkab tähistama inimkonna mõistusele tulekut.

Filmi alguses ütles Neytiri Jake'ile, et see on nagu rumal laps ja ei saa millestki aru. Üksikindiviid on tavaliselt suuteline õppima ja õigeid järeldusi tegema, massiga ei ole aga suurt midagi pihta hakata. Miljarditest rumalatest lastest ei saa iialgi miljardeid Jake Scully'sid, need jäävadki oma Kärbeste Jumalat kummardama.

8/10

Kümme aastat varem - 27/03/00 - 02/04/00

2010-04-05T11:26:00.006+03:00

27/03/2000 - 02/04/2000.

Another long week-end in Tallinn with K.. From Thursday to Monday. And I came home just for few days before we start our weekly trip to Prague and Vienna on Saturday morning. I'm probably not a bad customer for our public transportation companies but they won't give me any discounts at all.

Work, fun, shopping, changing hair-colour, making love and enjoying Thai food - those were the basic activities from last week. Friday we decided to go and give a try to new menu of "Siam", one of Thai restaurants in Tallinn and it was a nice experience. However K. (and honestly me too) couldn't understand, why Thai restaurant should locate on two underground levels, why some, heavily advertised foods from menu, close to their front-door, were actually missing and where were all the cute Thai boys (in fact, there were no Thai girls too), the food was delicious. Plus it's actually a possibility to have pretty cheap and exotic dinner. So for example when you choose menu of the day then you'll got five courses for only about eight dollars which is pretty cheap in Estonia for such food. The weird situation here is that all worldwide traditionally cheap cuisines (Chinese, Thai etc) are one of most expensive ones in Estonia...

Changing hair-colour was another topic of that weekend. When I was just waiting for more Spring and sun before bleaching my hair to sun-blonde again, then the idea was new for K. but in the end (after watching me doing this for myself the night before and inspecting the results on next day) he let me color his hair too. For a first time in his life, as I understood. To "light sand blonde" as it was written on the box. But as he's having such a short haircut, so even his own sisters, when they all met first time after that, couldn't notice that there's something different with his hair. :)

Three new levels of Stockmann, Finnish department store in Tallinn were opened and my first impression was "Damn expensive!" So for example, we bought some condoms from drug-store on the fifth floor, they had no price-labels visible and in the end we paid about 1,5 times more than the regular price of these condoms in any other drug-store in Estonia. So be warned!

We discussed also about an intriguing idea. As cafe on Stockmann's top floor in Helsinki, Finland is noted in gay-guides as "cruising area" (and yes, there you can definitely find queer people), we thought that how about Stockmann in Tallinn? Would this "cafe tradition" come over to Estonia too? Time will show.

VCR did tricks one night. It showed us the picture only when K. took this and hold it on his lap, otherwise it simply turned itself off. Hundreds of times, I think. But everything was okay with that machine when it sat on my man's lap. The VCR probably missed the human touch so much that night...

So I'm leaving home on Thursday or Friday and should be back sometimes on 16th April. Which means that here will be no update of Weekly notes before two weeks.

Kümme aastat varem - 20/03/00 - 26/03/00

2010-03-27T22:06:00.001+02:00

20/03/2000 - 26/03/2000.

As said already in previous entry, week and spring both started in Pärnu. Monday night I was back home again only to find out that tiles for the roof were still somewhere on the way (in fact they didn't arrived before Thursday) and the situation pretty much messy. At least parts of new chimney were here and so it was basically possible to do some preparing works.

Tuesday flew by so fast that I can't recall even now what exactly happened then. Wednesday K. started his business-trip abroad for a few days (that I remember) and I irritated my employee (as she's very much into all kind of spiritual things) with phrase "two spirited". Quoting J. McRee (Mac) Elrod (from Vancouver Island, British Columbia, Canada): "In British Columbia "two spirited" is used by First Nations gays to refer to themselves. They say it has reference to the honoured place gays held in First Nations society before the arrival of Europeans." Interesting indeed.

Thursday I had a sad meeting when I saw one long-time customer of mine after almost a year and realised how much illness can change the people. A human wreck was all which had left from once shiny and proud lady... I felt pity and I felt sorry and I don't know why exactly. Was this because of her helpless condition or because of the fortune-teller's sight she gave me, remembering the mortality of humans. Cruel life. And, memento mori.

I think, this had such a strong influence on me also because of book I was just finishing at that time, "To a friend who didn't save my life" (or something like that in English) by Hervé Guibert, a very sad documental book about AIDS, life and death.

On Friday I started another book, "Memoirs" by Tennessee Williams and day after day I become envy him more and more, not because of his happy and interesting life but mainly because of his gift of writing. His elegance of putting the words together is simply breathtaking.

On same day a friend of mine visited me at home and, music fan as he is, always checking my CD-s, he discovered a disc he hadn't noticed before and asked me with enthusiasm in his voice: "What's that? I see you're having some new albums!" And I answered: "Oh, that's a collection of songs, performed by one American Gay Choir who visited Tallinn last year..." Before I could finish my short line, the disc was back on shelf, he had an old copy of Q-magazine in his hands and changed the topic of conversation. So it seems, this scandalous disc (a gift from K., by the way) was too hot for his hands :-)

Saturday K. arrived back to Estonia and at last we could have some longer talks again. He did phoned me every day (and night!) during his trip but due to killer-costs these calls were much shorter than I would've like. So I stayed on quiet street in front of my shop on Saturday and enjoyed both the warm sun and my man on the other end of line.

Sunday started with home-war because my family had decided few days before that it's the day to cut the old wood we're having next to our landhouse. So they'd made a decision but didn't remembered mention that to me before Sunday morning. And however I was fighting against it, in the end I'd lost all my arguments and grumpy me sat in the car.

Four hours of hard work gave us a mountain of sawn wood for wintertime and for me personally two painful toes. I got hit with one piece of wood and however luckily all bones are okay, my poor toes have now a dramatic dark-blue colour. No make-up needed when they would like to have a role of monster in some cheap horror-movie.

Kümme aastat varem - 13/03/00 - 19/03/00

2010-03-22T21:26:00.001+02:00

13/03/2000 - 19/03/2000.

Just after renovating of one house was completed we probably didn't got enough this madness and decided that we do need to change the roof on another house of ours too, so my bro sealed a contract with company who offered the best price with guarantees for their work and if anything goes smoothly, then after ten days we have another brandnew roof.

Spring is officially here now. The arriving of it itself was actually pretty romantic for me as at that moment I sat with K. in restaurant at Pärnu's Rannahotell and enjoyed my breakfast. There were only two of us in the large room, full of comfortable chairs and coffee-tables and at the exact moment the sun came out from behind the couds. Magical moment.

So I spent the week-end (and almost all Monday too, that's why I'm late again with my diary update and I apologise for that!) in Pärnu, the "summer-capital of Estonia". We had a wonderful room in one of the most beautiful buildings from 1930's, Rannahotell (Beach Hotel). This hotel is located right on the famous beach of Pärnu and however the sea was covered with ice and snow, we saw from our window and balcony the beach-life. Lots and lots of fishermen. Personally I see this as another form of madness because I can't understand why normal people will sit hours on ice, will feel the cold and then come back only because it's becoming dark outside, grumpy and drunk, having nothing in their bags...

But back to Rannahotell. It's now a part of Scandic Hotels and after three days there I can say, it's definitely not only very nice but also a gay-friendly place. Something which is not very common here. We didn't bothered ourselves with another hide-and-seek, so I believe, every single staff-member who saw us, knew about the situation but was very friendly and helpful. We wanted a room with large bed, we got it (as said, this was the largest of "regular" rooms, with individual balcony and nice view to park and sea), we landed in restaurant only thirty minutes before closing and we still got warm food (BTW, there's one damn cute and sexy barman, Andero!), we almost got a chance to keep our room for additional 6 hours after check-out on Monday for free but in the end we still left the hotel at noon. We left, only to start making plans for our next visit in future.

One more interesting adventure happened on my way back to home. K. had left from Pärnu to Tallinn twenty minutes before "my" bus arrived and however it was emty (to my big suprise, not a single person!), at last few more people came and so in the end there was a driver, me, two older men, one lady and one young guy who sat close to me on the back of bus. And then, ca 50 kilometres from my town, old men and lady left the bus, so only we two were left in the bus, covered with darkness of night. One moment his leg was "accidentally" pushing my body and I answered with some moves. Next forty minutes was pure lust, it could be called leg-play. I felt the warmth and strength of his muscles, I felt his scent but he never used his hands and also kept looking straight forward, it was like two different parts of him: legs trying to find some fun, his upper body and mind trying to solve some important but boring problem... So it went on until we arrived to bus-station, then he took his bag and literally ran away from what he had done for more than half an hour. It was weird and it was definitely queer. And I enjoyed that. :)

Kontorierootika

2010-03-18T21:47:00.000+02:00

Kümme aastat varem - 06/03/00 - 12/03/00

2010-03-14T23:07:00.004+02:00

06/03/2000 - 12/03/2000.

"A week - there's nothing more to say..."

Okay, that was actually a great suggestion from K. and I thought seriously that it will be all I'll write about that week but then... well, I decided to add few more lines.

Until Thursday there's really nothing to say. Then I drove to Tallinn, at last, and first thing I saw from bus-window, was my man, standing and waiting for me. Damn, how I wanted to kiss him but had to hold myself back all the way to our apartment, our home for next 4 days. In the end I believe, during these days and nights we spent more hours without clothes than dressed... The climate in that apartment was simply so hot and we also had some gymnastics to do, the one which people mostly do naked.

Friday and Saturday it was second-ever "sex-exhibition" in Tallinn, called officially "Sexpeditsioon 2000". So we paid a visit on Friday and that was a huge disappointment, with few brighter moments like small gallery of works by Tom of Finland and ten-minute show of two cute male dancers who were called "strippers" without any reason, or, if there still was a reason, then they really stripped off their shirts... Nevertheless, even with their pants on, these two were gorgeous. And then there was another boring "pants off" show (idea, stealed from "Full Monty" movie) with four drunk Finnish men, one with broken leg or something (his leg was in plaster anyway), two fat guys and one with "boy-next-door-look". So they did a "show" where the main idea was not fall off from stage (because of vodka in their bodies) and flash with their dicks for a second. Do they really call such exhibition sexy???

Sunday we (K. and me) walked on the town and in one building noticed one damn hot security guy. His pose, look and speech were so provocative that we both probably were ready to give a lot to spend some good time with that guy. Sadly he was in service.

And then I had to leave K. again. For only 5 days this time (because next week-end we'll hope to enjoy our life in Pärnu) but I began missing him almost immediately as I sat into the bus. So we phoned to each other during my drive millions of times and earned cash into the pockets of fat cats from Estonian Mobile Phone.

What else? Work with another website project began (there's nothing to publish yet), I fixed one dead link in my page (thanks & credits to K.!), and some questions were answered online.

Kümme aastat varem - 28/02/00 - 05/03/00

2010-03-10T22:57:00.002+02:00

28/02/2000 - 05/03/2000.

Now the winter came... At last it seems that Weatherlords somewhere up there have been totally drunk during all the last months, woke up only few days ago with a terrible hangover and to their horror discovered that all the boxes are still full of snow. So in panic they threw it all overboard and now their ship can sail in peace. But we, the people down here, have to deal with that snow, water, wind and storms.

Last week, after endless paperworks, our renovated house was called finished (however we still have some minor works to do there) by selection of high officials from town council and in our "Yumbo" (the name, given by K.; probably because it's actually the smallest building in our old town :-) a shop was officially open. Shoes, boots, clocks and watches. Funny combination but who cares as long as they're paying rent. :)

Had yesterday weird argument with one of my customer. When she discovered that I have a painting (oil on wood) for sale which cost about ten times more than another, she declared that I definitely should have had some mess with prices because oil painting on canvas IS much more valuable than oil painting on wood. I have to say that this was such a new point of view for me that I was speechless for a while. Luckily, after some fifteen minutes of stupid argumentations, I was saved by idea to serve Leonardo's "Mona Lisa" as an example and to my big relief she knew too that "Gioconda" is painted on wood and this fact made her thinking. Of course she didn't declared her mistake in public but then the phone rang (guess who? :-) and she left, taking her husband (who was bored to death) with her.

It has been a week of patience and I can now honestly say, I'm not good at this anymore, not at all. I had to be patient for more than one reason but the worst was being away from K. Everyday phonecalls are definitely not the same as / ... khmmm... watchdogs of morality had delete something from here again... / and I have still four nights to wait before I'll go to Tallinn for a while. Pure Hitchcock!

Kes ütles, et sokke peab jalas kandma?

2010-03-09T13:00:00.002+02:00

Moeka riidekauba müüja Deleye teab Belgias täpselt, kuidas sokke reklaamima peab. :)

Where the Wild Things are (2009)

2010-03-03T22:48:00.001+02:00

Where the Wild Things are (Kus metsikud end peidavad) (2009)
Lavastaja: Spike Jonze
2009
http://imdb.com/title/tt0386117/

Max on üks väga elava fantaasiaga ning maailma ebaõiglust natuke liiga sügavalt hinge võttev poiss, kellel ilmselt just tänu sellele on kalduvus mõningasele vägivaldsusele. Ühel õhtul kui tal kodustega järekordne tähelepanupuudusest tingitud kokkupõrge on, jookseb poiss minema, leiab mere äärest väikese purjepaadi ning purjetab maailma otsa. Või no vähemalt kuhugi sinnapoole, sest peale lagedal merel tormi kätte sattumist näeb ta lõpuks kauguses maa kontuure ning hiljem ka seal põlevat lõket. Peale randumist tule ja soojuse poole roniv, külmast ja märjast lõdisev poiss leiab puude vahelt eest kummalised hiiglased, kes parajasti lõhuvad igaveste pirakate herilaspesade moodi kerasid.

Järgneva tutvumistseremoonia käigus õnnestub Maxil napilt pääseda ärasöömisest ning veidi hiljem laseb ta end juba hiiglaste kuningaks kroonida, lubades lahendada nende omavahelised suheteprobleemid, tagada kõigile turvalisus ning kaotada oma kuningriigis kurbus. Max võidab jäägitult ühe Caroli-nimelise eluka (kes võiks oma temperamendilt ning käitumiselt vabalt olla poisi kaksikvend) südame, kes algul kaitseb Maxi teiste eest kuid lõpuks hakkab kuninga tegevus tekitama kahtlusi nii Carolis kui ka teistes Wild Things'ides. Tegelikult isegi ka Maxis endas, kes leiab endalegi ootamatult, et kergekäeliselt antud lubadusi ei ole üldsegi nii kerge täita.

Film põhineb järjekordsel üleilmsel kultusraamatul (autoriks Maurice Sendak), mis meil küll kaunikesti tundmatu. Kuigi see 1989.a. kirjastuses "Eesti Raamat" isegi ilmus, nime all "Seal, kus elavad metsakollid." Muidugi ei saadud ka siin läbi ilma filmi jaoks lugu ringi kirjutamata aga ma kipun arvama, et need muudatused tulid isegi kasuks. Eksole, purjetamine kusagil silmapiiri taga asuvasse omapäraste asukatega maailma mõjub realistlikumalt kui lihtsalt voodist välja kasvama hakkav mets.

Ah, mis ma ikka siin kirjutan kui (peaaegu) kõik ja palju paremini on juba kirjas siinses arvustuses. Mul jääb üle vaid alla kirjutada.

Niipalju ometigi veel, et The Jim Henson Company mehed ja naised, kes metsakollid päriselt valmis meisterdasid, on ära teeninud kõikvõimalikud kiidusõnad! See kamp juba teab, kuidas kõikvõimalikke arvutiväliseid elukaid elama panna. Kuigi jah, võtetel tekkinud probleemide tõttu (kostüümide pead osutusid näitlejatele kandmiseks liiga raskeks ja nii eemaldati sealt näiteks kaalukas kaugjuhitavate silmade süsteem ning muidki näoilmeid esile manavaid tehnilisi vidinaid) on enamik filmis nähtavat miimikat siiski arvutis valmis nikerdatud...

9/10

Igor (2008)

2010-03-03T21:33:00.000+02:00

Igor
Lavastaja: Anthony Leondis
2008
http://imdb.com/title/tt0465502/

See on klassikalise õudusloo pea peale keeratud koomiline versioon ühest Igorist, hullu teadlase küürakast abilisest, kes tahab lõhkuda iidsete aegade traditsiooni ning hoopis ise leiutajaks saada. Kuna filmi kangelase peremees on lisaks hullusele veel ka rumalalt põikpäine, siis tekib Igoril olude sunnil peagi ka võimalus oma oskused proovile panna. Tõsi, kuigi geniaalsust on kutis rohkem kui küll, kuluvad talle oma ristiretkel ometigi marjaks ära ka mõned ustavad abilised. Neist üks on Igori poolt purki kängitsetud Brian/Brain, kes kujutab ette, et ta on vähemalt sama geniaalne kui Einstein (tegelikkus on, nagu sageli, diametraalselt vastupidine) ning teine on Scamper, kes vähemalt filmi alguses upub depressiivsusesse (võimalik, et ta teeb selles silmad ette koguni robot Marvinile endale), on veendunud, et elu on absoluutselt mõttetu ning sooritab lõputult enesetappe. Konks on selles, et Igor on teinud ta surematuks ja ükskõik mida ning kuidas ta elust lahkumiseks katsetab, lõpeb see tagajärjetult.

No ja siis jõuab Igori kodumaal kätte iga-aastane hullude teadlaste mõõduvõtmine, kuhu Igor meisterdab oma endise ülemuse nime kattevarjus kurja monstrumi. Asjad lähevad aga veidi nihu ning kogu maailma terroriseeriva hirmsa hiiglase asemel tuleb laborist välja hoopis üks näitekunstist huvituv õrnahingeline tütarlaps...

Üks viimaste aastate lahedamaid multikaid.

9/10

Road trip: Beer pong (2009)

2010-03-01T21:21:00.002+02:00

Road trip: Beer pong
Lavastaja: Steve Rash
2009
http://imdb.com/title/tt1319733/

Beer pong on joogimäng, mille mängimiseks on tavaliselt vaja vähemalt kahte võistkonda (kummaski kaks mängijat), hunnikut plasttopse ning pinksipalle ja loomulikult liitrite kaupa õlut. Iseenesest üsna tobe (kuigi juba teatud staadiumisse jõudnud läbu ajal kindlasti väga intrigeeriv) mäng, millega tegelevad ka selle filmi peategelased. Need kutid on erinevalt tavamängijaist muidugi profid ja seega lähevad nad lõpuks oma kolledžit esindama lausa meistrivõistlustele.

Samal ajal on poistel aga vaja ju ka tibisid taga ajada ning seikluste hulka, millesse nad satuvad, on nende vahistamine märuliagentide poolt kui nad parajasti ühe india printsi juurest sponsorlust välja lunivad, takso varastamine, sattumine püstolikangelanna otsa ning lõpuks neitsina abielluda tõotanud neiude transpordivahendisse sattumine. Ei saada üle ka traditsioonilisest homoteemast, seekord on selleks siis noorte lesbide pidu. Ahjaa, ja kõige peamisem tegelane laulab filmis ka oma kallimale loodud laulu, mis on kaunis kohutav ja mida võib ära kannatada vaid seetõttu, et kutt esitab seda vaid kitarrist koosnevas kostüümis. No ja õnneks oli see laul ka lühike...

Äärmiselt tobe otse-videosse filmike, mis ei ole isegi mitte naljakas. Ilmselt on sihtgrupiks võetud 10-12 aastased poisijõmpsikad, kes ehk veel suudavad vaimustuda mõnel korral ekraani täitvatest prinkidest rindadest, mis üsna kergesti tüdrukute särkidest välja vupsavad. No ja paari paljast tagumikku näidatakse kah. Ometigi jääb sellest kõigest mõnevõrra väheseks.

Taaskord tahaks hindeks panna selle Ekspressi kunagise telekava piktogrammi, mis kujutas tooliga ümber kukkuvat vaatajat.

1/10

Kümme aastat varem - 21/02/00 - 27/02/00

2010-02-28T21:19:00.001+02:00

21/02/2000 - 27/02/2000.

Monday morning found me in bedroom of large and pretty luxury apartment, located in the very heart of Tallinn, a special flat for K.'s visitors, as he laughed. I shared the bed with him and however we woke up about 9 AM, we couldn't start our trip to Port of Tallinn before eleven something... We simply had some more important things to do at first. Again.

After short walk through the city we arrived to the port, check-in was smooth but at the border we only saw that the cabin with text "For Estonian citizens" was empty... Well, somebody with more sense of duty probably couldn't cross the border at all but we (shameless as we are) marched simply to the queue (where text says on the cabin "For non-Estonian citizens") and I said in my broken English "Hello" to the borderguard, just to look more foreigner.

This was actually typical for Estonian officials, such messy situations are so common that our people probably won't even notice these anymore but it really might seem weird to real foreigners, how less our country cares for its own citizens.

Oh well, soon we were on board of MS Finnjet and tried to prepare ourselves for next 4 hours on that ferry. I still find ferries deadly boring but Finnjet is probably less boring of these large constructions of steel and whatever. And at last, after spending ages in tax-free shops and trying probably every perfume they had (but bying nothing, in fact the saleswoman began to keep her eye on two of us), a hour-long eating-session in one dining-room (where we also played the game "who can notice more cuties") and another hour sitting and taking a nap, we arrived to Helsinki.

Our hotel was very close to the terminal and as Finnjet's terminal itself locate in the heart of city, we couldn't make a better choice. Grand Marina, a very comfortable four-star hotel, in lovely old brick-red building (with unbelievable fast elevators) became our new home for next 19 hours. After checking the possibilities of our room (well-filled mini-bar, standard selection of TV-channels and so on) we decided to have a nice walk in Helsinki's night.

Weather was (probably especially for our visit) excellent, temperature only 1-2 degrees below zero, no wind and nothing fell from sky. Just excellent winter night. On that night we also paid visits to some stores which were still open but most of all simply enjoyed each other and the wonderful world around us. For hours. At last I bought from Stockmann something to eat (okay you infoholics, it was a traditional Grecian salad with feta, olives and everything, packed into nice takeaway bag) and we walked back to hotel.

The night. It was like always when we two get together, not much of sleep and a lot of laugh with some other activities.

Original plans for next morning were majestic. 8 AM morning sauna, then quick breakfast, followed with check-out and then to galleries (which was the main reason of our trip), so we decided to be at 11 AM in the place and start with paintings of Magnus Enckell. But as said, these were the original plans. Reality looked a bit different.

It was about nine when we arrived on the ground floor to have our breakfast. Whole area seemed to be a bit small for this crowd and we had some problems with finding ourselves a table. And when we found it at last and finished our first course and decided to go for additional coffee and tea, a maid cleaned our table very quickly and somebody else took a place there... So we had to find ourselves another place to sit. Food was fine, except meat-balls which had been far too long in heat. Especially I would like to mention wonderful buns and rolls, coming straight from the hot oven, these were excellent! Time flew by and it was not before noon when we were ready to leave that friendly hotel and move on.

Gallery (at Tennis Palace) with works by Magnus Enckell (1870-1925) was our next and main destination. This important Finnish artist, pioneer of their so-called golden age, have unbelievably many paintings, sketches and even some sculptures, showing the beauty of young males. This exhibition (which is still open for few weeks) is probably most complete show of his works ever and definitely worth a visit. So if you're in Helsinki, be sure to go to Tennis Palace!

In addition to Enckell's art we also saw a breathtaking selection of best photographs, taken by Robert Capa. He pictured everything, from portraits of Picasso, Hemingway and Matisse to the cruel moments of five separate wars. He seemed to be everywhere, in Civil War of Spain, Japanese invasion in China, battles in and around of London and Italy plus his famous documentation of D-Day. Showing the shocking stills, reflections of the results of manhood's lunatic actions we used to call with word "the war". My personal favourite was one photo, taken in half-destroyed church where a hospital was temporary located, showing two young soldiers, both in dressings due to their wounds, and a sister of mercy... Wonderful play of light and shadows plus I felt some "peace at last"-feeling radiate from this photo.

After leaving Tennis Palace we had some free hours before our leaving and so we simply walked on the city. Passed by the Helsinki's most popular gay-place DTM (or Don't Tell Mama) on Annankatu, K. decided to found out the errr... erotic bookshops? :) on Iso-Roobertinkatu, he has been before. So we walked to that direction. First one was a weird place on second floor of one dirty building and we were greeted by a girl who eagerly wanted to strip in front of us but as she also wanted money for that, we couldn't agree with her. There were no male-strippers available and also shop itself was a tiny one but as I found (and paid for it only $1.50!!!) a brandnew copy of Bel Ami's 1997 calendar, I won't whine.

Second shop we discovered, was uncomfortable, only very few and very old gay-items (probably because the owner wants to call himself "gay-friendly") and we left that place quickly. The third one (still on the same street) was the smallest but the guy behind the counter was very friendly and the selection was best, including a good part of Cadinot and Bjorn movies, brandnew videos and mags by Man's Best and so on. In the end I couldn't resist the temptation and bought Kristen Bjorn's "The anchor hotel"...

Then I decided that I have given enough of my hard-earned pennies to porn-industry for this time and we walked back to Stockmann where K. wanted to check the cafe on top floor of the building which, according to some sources, is a mixed place and sometimes a cruising area for sophisticated guys. It was truly crowdy, so I believe that some gays (except us) were definitely there and some young guys who cleaned the tables were damn cute. But the coffee and tea were expensive (as actually almost anything in Helsinki) and the lady who sold me our drinks, was tired and grumpy. So I am confused and don't know so far, do I like that place or not.

We had just enough minutes left to make a short circle of windowshopping on the underground floor of railway station and then it was time to walk to harbour where Finnjet was already waiting for us. Back on board I reserved the table for supper and after another session in perfume shop we were ready for restaurant. It was a nice place but too crowdy again. Thankfully there everybody had the fixed table and so it was not a problem to stand up and go for another course. The surprisingly good things were free wines and beer, drink as much as you can. If to think that the price for single person was less than $20, then I found that's another reason why to prefer Finnjet to other ferries on Tallinn-Helsinki line.

Anyway, after my first (or was it after second?) large glass of red wine I was watching away from window and thinking of something when I heard K. asking me: "Do we want the vodka?" So I took a look and saw a lady with tray, full of small, ice-cold vodka glasses. As K. had that little-devil-look on his face I thought that he simply wants to irritate me (I had declared few days before that I don't like drinking pure vodka) and I decided to hit the ball back (because he had told me the same) and said: "Yes, sure. Why not?" Lady with the tray seemed to be a bit happier, gave us the glasses and I continued to have stare out the window where some weird lights were visible. I saw also from reflection on window-glass that lady still stays with her tray next to table and then I heard K. crying loudly to me: "You have that money, right?" "What money?" "40 marks for two vodkas, thank you!", explained the lively lady to me. Oh well, at last I understood what she wants and I paid her that forty marks (about $7) and only then (when I saw him grinning all over) realized that K. was still lucky to catch me anyway. For explanation, in Estonia you can buy for same amount of money one litre of vodka.

But this small and strong drink fitted very well to the fish and caviar I had on my plate. We continued our supper with warm meal when suddenly most of people left the room. Only later (when I was finishing excellent apple-cake with icecream and selection of berries) we discovered that restaurant was originally opened only between 7 PM and 8.30 PM. We left the room at 9.10 PM and not among the last ones.

Back in Tallinn we took a cab and drove to our apartment again, making a short stop only to buy a bottle of Spanish wine and some oranges. We were probably too tired (and definitely eaten far too much), so we slept in the night indeed and started with our gymnastics not before the dawn.

Sometimes around Wednesday's noon we drove to bus station only to find out that all tickets to my town were sold out days ago. As 24th was the 82nd birthday of Estonian Republic and many people had days off for long week-end, it seemed to me impossible to arrive home. But due to some family situation and also work I had to... So the solution came from K. again (he IS one of the sweetest guy I've ever met!) as he simply called to his ex who in the end changed his plans and decided to drive to his landhouse (which is on two third way to my town) on same night. In the end I was home at 10 PM and after clearing some possibly critical situations, I felt myself alone again.

Thursday was a holiday here but nevertheless I was few hours in my shop, then back home to do some computerwork, same routine continued on Friday and on actual week-end I didn't moved from home at all, sat most of the days in front of my PC (except few hours on Sunday when some bastard took away the electricity) and continued with my boring paperwork. I still have a lot to do and I don't like that.

Mida teha vabariigi sünnipäeval...

2010-02-25T13:24:00.001+02:00

... kui sind pole kutsutud presidendi juurde pingviiniks ega isegi mitte sisult riikliku kuid vormilt kohaliku tähtsusega üritustele? Minna kontvõõraks? Nääh... Parem lükata hommikul natuke lumekest, siis poolest päevast haarata kapist mingi pudel (mille sisu osutub olema 50-kraadine ja üllatavalt mõnusa aroomi ning maitsega rummilaadne ollus, mis pärit otse Ungarist - "Casino. From the house of Zwack." - ning mille tootmine pidavat kestma juba pikemat aega, et mitte öelda aastakümneid), siis veel Pirukatädi käest cappuccino-tort ning minna hoopis Lõksu ning improviseerida seal teemal "asutise sünnipäev".

Järgmise paari tunni jooksul õnnestus koguni näha mitu viimast nädalat kadunud olnud Emandat, samuti laekus sinna mõneks ajaks mu vennas ja veidi enne teda isegi Admiral, muudest karvastest ja sulelistest rääkimata. No ja muidugi käis mõned korrad sealt läbi ka mr. B. isiklikult. :)

Kuna ma ei viitsinud eile Scrabble't kaasa vedada, leidsime me riiulites tuustides endale uue mängu, mida mitmel pool maailmas kutsutakse miskipärast 'Othello'ks' ja mida mina tean nõukaajast rohkem nimevariandi 'Reversi' all ning tegime mõned ringid seda. (Kes seda arvutis mängida tahab, siis võib seda teha mitmel pool, kasvõi näiteks siin: Othello.) Peale seda kui ma olin suure vaevaga paar korda mr. B.-d võitnud, läksin ma ilmselt liiga uljaks ning oleks neiu S.-i (kes seda elus üldse esimest korda mängis) käest äärepealt juba poolte nuppude juures pähe saanud. Tükk tegemist oli, et seis laual enda kasuks keerata.

Selline sünnipäev siis. Ei tekkinud isegi kiusatust mõne telepurgi omaniku juurde seda va frakilindude paraadi vaatama minna.

Suitsetamine ja blowjob

2010-02-25T08:24:00.006+02:00

Prantslased on taaskord maha saanud ühe sahinaid tekitava kampaaniaga. Nimelt on nüüd Association De Défence Contre Le Tabac and Les Droits des Non-Fumeurs tellinud reklaamifirmalt BDDP & Fils sellised suitsetamise kahjulikkust illustreerivad sotsiaalreklaamid. Kuigi (nagu keegi juba kommenteeris) pole sugugi kindel, et selline veidrapoolne pildivalik heale hulgale prantslastest mainitud tegevust senisest veelgi ahvatlevamana ei presenteeri. :)

Kümme aastat varem - 14/02/00 - 20/02/00

2010-02-21T22:19:00.000+02:00

14/02/2000 - 20/02/2000.

Missing K. and (surprisingly) another session of coming-out conversations were the stars of this week. I was literally forced to come out in front of / censored - let's say just "one person" / because she had suspicions (probably thanks to my date with K. a week before) and started to ask questions. So I answered but this was followed with three days of headache, days full of negotiations, simple but neverending talk and God knows what else. Falling in love with me some time ago didn't made things for her easier anyway... And however I have had similar conversations also before, in the end of this mess I was extremely tired and now I can't wait for the bus on Sunday when I'm leaving to Tallinn at first and then we're going together with K. for a few days to Helsinki, Finland, to watch some exhibitions and simply have a good time.

The story of our vacation in Playa del Inglés is uploaded at last, this includes also some unique amateur photos of table-dancers, so you're welcomed to read. Check the Travel stories section!*

____________________
* It was ten years ago, right now this story is not yet uploaded to my page.

Mis nüüd sellest nõndanimetatud "kapist välja tulemisse" puutub... Ei, ma ei käi praegu ja ei käinud ka siis ringi suur plinkivate tulukestega plakat "I'm gay, vote for me!" näpu vahel. Samas ei suuda ma hästi uskuda, et kui kellegile siin provintsilinnas see teema ikka kangesti huvi pakub, et see keegi ei ole siis midagi kuulnud. Ei olnud see mingi saladus ka kahe kümnendi eest ega pole praegugi. Ja sellele konkreetsele inimesele olin ma tegelikult juba mitu aastat enne intsidenti tõest ja faktidest lühidalt rääkinud ning enda jaoks selle teema lõpetanud. Aga nagu hiljem selgus, meeldis sellele inimesele tookord arvata, et ma lollitan niisama ja kui ta siis must-valge fakti otsa komistas, siis oli ta ilmselt vihane nii minu kui ka iseenda peale. Nojah...

Sain kirja, sellise diskrimineeriva... :D

2010-02-19T09:47:00.004+02:00

Ah nendest masintõlgetest on juba nii palju küll jahutud aga olgu siis korra veel. Nimelt sain ma täna väljamaalt ühe kirja. Mitte et ma seda nüüd tõsiselt võtaksin aga ikkagi hakkas silma, et järjekordselt on tegu diskrimineerimisega, kus üks (eeldatavasti) naisterahvas end mulle pähe määrida üritab, eeldades automaatselt, nagu ma oleksin temast või ta sookaaslastest selles mõttes huvitatud. See, et tegelikult on ilmselt tegu järjekordse "nigeeria kirjaga", ei lähe praegu arvesse. :)

Hello My Dear,
Olen rahul Jumal minus, et ta on loodud suurepärane ja armas stiilne mees nagu sa maa peal. Ma soovin, võib olla minu viis oma südames ja ma loodan, et te võimaldab mulle, kui te ei pahanda. Mulle meeldib oma profiili, ma tahan teada, sa parem olla sõber, naine, et saab seal head ajad ja halb aeg. Ma tõesti nagu sina ja mina soov teada kirglikult. koos palju armastust ja austust naise tuleks anda kena meest nagu sina. Kas ma saan oma kontaktandmed väidet või Yahoo ID. I vaja suhet ilma lõpuni. lol ..
Ootan kiiret reageerimist mu kallis.

See on minu Yahoo Id xxxxxxxx@xxxxxx.xxx

l on hea meel teile kirjutada mulle tagasi, et saaksime teada, ise veel parem kallis.

Alates Elizabeth.

Tegelikult tekkis kiusatus talle isegi kirjutada ja uurida, ega tal juhtumisi äkki mõnda kena venda või tädipoega pole. :P

On board of Air Force One (2009)

2010-02-17T09:03:00.006+02:00

On board Air Force One
Lavastaja: Peter Schnall
2009
http://imdb.com/title/tt1567394/

Kui reklaam lubas põhjalikku sisevaadet ilmselt maailma kuulsaimast lennukist, siis tegelikult oli sisuks peamiselt 9/11 aegse kriisiperioodi taaslavastamine, videokaadrid Bushi omaaegsest tänupüha-üllatusvisiidist Bagdadi ning pisikesest tuurist Lähis-Idas, paar pardal tehtud intervjuukatket Bush-juunioriga ning veel mõned intervjuud lennuki pilootide ja teenindava staffiga. Mõne minuti jooksul nägi lennukit seestpoolt kah ning veel paar minutit näidati Obamat personaliga chit-chat'imas (muu hulgas saime teada, et talle meeldib cheddar) kui ta presidendina esimest korda nüüd juba "oma" Boeingu pardale astus.

Hea küll, ma saan aru, et tegu on supersalajasi vidinaid täistopitud imemasinaga ja kõike ei saagi näidata aga siis võiks filmikest sellest ehk ka veidi tagasihoidlikumalt reklaamida. Igatahes tundub, et mida aeg edasi, seda pealiskaudsemaks ja samas kõmuhimulisemaks kõik need Discovery'd, National Geographic'ud ja teised telekanalid kipuvad minema. Kurb.

3/10

Kümme aastat varem - 07/02/00 - 13/02/00

2010-02-14T22:19:00.000+02:00

07/02/2000 - 13/02/2000.

Week started with finishing some jobs which were been on halfway for ages, also I continued to clear things and minor business problems which had happened during my vacation period. All this was done by Wednesday and life turned back to more or less normal.

During whole week we had additional negotiations with the company who will rent our small "renovated house" (it's turning to some kind of joke after all, the story of renovating this tiny one) for the next 5 years and these were not the easiest negotiations I've had. Plus things were worse because all the time I missed the sun and cuties and wine and God only knows what else.

Anyway, somewhere in the middle of week we decided with K. (using zillions of e-mails and SMS-messages from one phone to another, not mentioning the endless phonecalls itselves :-) that we should try to make some conclusion of these happy days on Canary Islands (BTW, the story about that vacation is over the corner, I have to scan some images and write some more text, so it will appear soon) and I asked him to come for a weekend to my town. He agreed.

Saturday morning he was here, first time after 15 years in my hometown and wondering, do we have anything else in our town than hotels, guesthouses and shops... In fact we do. Oh well, he has taken 3 large bags with him, only because I had requested so in one moment of deep and shining humour of mine, that kind of humour that not many usually understands or accepts but a praise goes to K., he's getting it all the time and all the time he's also biting back, exactly in a way I like.

As I had to be working for more 2 hours after his arriving, these hours seemed to be centuries, however we had decent conversations, planned our future trip to Helsinki, talked about weather and when possible, used a bit of our hands and lips. It began indeed to remain the feeling of Playa del Ingles, if not to count the snow outside of course.

After my workhours I checked us into one three-star hotel, close to my place, we bought two bottles of same wine we used to drink on Gran Canaria and fell in bed. It was around 3 PM. We probably were sleepy :-) Six hours later was a dressing routine, then we spent a hour or so in restaurant and went straight back to hotel with two new bottles of red wine and some chocolate. Followed by prompt undressing and bed again.

Actually we spent in bed so many time that we were late for check-out on Sunday but as the hotel was pretty empty anyway, I thankfully didn't had to pay any fine. So we were using the few left hours before it was time for K. to bus, simply by walking in the city and visiting some tourist destinations. It was the good time and I truly enjoyed this week-end. In fact, if such life continues, I may start to believe that life could be beautiful and fair nevertheless.

Südameteteema

2010-02-14T19:24:00.005+02:00

Täiesti ootamatult selgus, et tänase päeva näol on tegu ühe alatult ligi hiilinud, sisult ameerikaliku kuid vormilt internatsionaalse tähtpäevaga, mille üheks tunnusmärgiks on spektri punaste toonide üleekspluateerimine ning kõikidest maailma kaardipakkidest eraldatud ärtu masti sümbolite mittesihipärane kasutamine. Noh, kui peab, siis peab. Mul läks aga õnneks vähemalt üks kaart rüüstamisest päästa ning siinkohal tervitab teid selle päeva puhul kuningas Nox.

Pildi autoriks on mangakunstnik Noxmyou, vt. ka =kikimyoumyou.

Ilmselt on sümptomaatiline...

2010-02-10T12:21:00.003+02:00

...et isik, kes on oma privaatsuse pärast nii mures, et pahandab teatud blogijatepaariga (kes tõtt-öelda ei ole küll ka minu lemmikud aga see ei puutu praegu teemasse) oma internetis vabalt saada olnud/oleva foto(de) taaskasutuse pärast, jagab ise foorumites ja oma blogides sama lahkelt kõikvõimalikku, kahtlemata delikaatsete isikuandmete alla kuuluvat infot inimeste kohta, kelle kohta ta midagi kuulnud on või kes talle ehk ise midagi usaldanud on. Alates sellest, kes kellega magada armastab ja lõpetades sellega, kes ta töökohta viimasel ajal külastanud on ja kas neil seal ka riided seljas püsisid või mitte. Mina tööandjana teeksin sellest küll mingeid järeldusi.

Ja üks teine tegelane ilmselt kujutab esiteks ette, et ta on ainukordne supermaksimegastaar ning teiseks seda, et sellega, et ta oma hiljutised naljakalt jaburad blogisissekanded ära kustutas, on lugu lõppenud. Ei ole, kullake. Kõik see tekst on endiselt alles nii internetis kui kindlasti ka päris paljude arvutite kõvaketastel. Noh, kasvõi selleks, et mine tea, millal kellegil tekib tahtmine seda sobival hetkel tsiteerida. :)

Lapsukesed, õppige juba ükskord ära, et internet ei ole enam ammu anonüümne ja mis sinna kord juba üles pandud, on seal kusagil saadaval ka siis kui te ise oma pildid-jutud ära kustutate.

Kümme aastat varem - 31/01/00 - 06/02/00

2010-02-09T22:19:00.006+02:00

31/01/2000 - 06/02/2000.

I won't write on this page much about actual vacation in Playa del Ingles, story about these seven days will appear on my Travel stories page, together with pictures of some real cute table-dancers and other pieces of nightlife. This story here starts from Thursday again when we had our plane back to Finland. It was abnormal heatwave that day on Gran Canaria, +36 by Celsius and it was really pity to leave that beautiful island. But it was nothing to do. This time the plane was late only for 35 minutes and took the course to Madeira at first and then to European mainland. The plane's staff offered more eyecandy than last time because of two damn cute flight attendants (to be honest, the service was on both flights excellent, only week before there was no cute stewards, only stewardesses) and one Norwegian guy (however he seemed to be a bit tired) was exactly the one I may fall in love with...

K. (shameless as he is :-) found soon a good trick and ... / Censored portion of text about warmth and pulsating bodyparts of steward and what happened in the aisle. /

Back in Vantaa (after midnight, so it was Friday already) we experienced again the suspicious mind of Finnish borderguards, we waited for ages before they dealed with one Latvian family and it became our turn. We got the last free cab to our booked hotel and were there in minutes. Then, after check-in and moving our bags into our room on 6th floor, we decided to go back to the reception and took some papers with us to read and get informed what had happened during the past week but when we were back down on the ground floor, elevator's door remained closed. So, we were stucked in lift, at 2 o'clock in the night. I saw during glass windows the boy (cutie again!) from reception running in panic around the lift and calling to somebody but then, after few minutes, the doors decided to open and leave us out. Back to our room everything worked properly and we laughed about the whole situation.

In room we reorganised a bit of furniture, moved the beds together and found better place for chairs. I tried to turn the TV in but was unsuccessful, so K. could show his masculinity and push the right button at the right time. Oh boy, was he proud! :-) Anyway, we made some coffee and tea, drank also the bottle of red wine (last bottle of cheap but good wine!), bought from plane and fell asleep. First things in the morning were whining about worst weather we'd seen for ages...

/ Censored. /

Around midday we were droven back to airport and we took the short, 25 minute flight to Tallinn, we were late again (and personally for me that wasn't the last time) no matter that plane was empty, only ten passengers, including us. Back in Tallinn I discovered that instead of hours in bus I can later take another flight to my hometown and so I bought a ticket, we drove for few hours to... / Censored part again, it seems to become very censored diary indeed. /

Plane to home was late of course, so I arrived 15 minutes later and my brother who was waiting for me, was pretty unsure, am I arriving after all or should he leave the airport. Back at home it was a pure horror when I realised how many e-mails I have to answer and other things to do. So basically all Saturday and Sunday was spent with these actions and it seems that I will have some work to do also on first days of next week before everything's become normal. But that was a hell of a good vacation!

Usuhullud - puude tapjad ja looduse reostajad

2010-02-09T11:57:00.004+02:00

Eesti riigiasutused on sattunud järjekordse rämpsposti tulva alla. Ameerika usuhullude mahitusel (kuuldavasti ühe nende Poolas resideeruva katoliikiku iseloomuga rakukese kaudu) valminud kenal klantspaberil trükised uputavad Riigikogu postkaste ja valmistavad peavalu meie esindusorgani koristajatele, sest taaskord on ära visatava paberipahna maht törtsuvõrra tõusnud ning sealsed prügikastid ajavad juba ammu üle...

Muidugi on igal ühiskonnagrupil (jah, isegi igal ususektikeselgi) õigus ning vabadus oma vaateid rahumeelselt levitada, kahetsusväärne on siinjuures aga see, et end alahoidlikuna ja traditsiooniliste väärtuste kaitsjana esitlev seltskond kasutab oma tegevuses meetodeid, mis sobiksid võitlevasse kommunismi (kuidas see hüüdlause looduselt armuandide mitteootamise ja nende sealt ise võtmise kohta oligi...) ja hävitab halastamatult meid ümbritsevat loodust. Algul puude tapmisega ja seejärel nukrate raiesmike reostamisega paberipahnaga. Kurb.

Selle paberi, kui see juba niikuinii oli valmis meisterdatud, oleks võinud need usuhullud ilma seda täis sodimata kasvõi meie lasteaedadele või koolidele annetada, kus on pidevalt paberikriis. Lapsed oleksid vähemalt saanud oma loovust arendada ja mine tea, ehk oleksid kunagi mokaotsast hea sõnaga ka Piiblivööndi usuonusid ja -tädisid meenutanud.

Samas muidugi, on second thought, mõeldes kõigi nende ahistamiste ja muude teemade peale, mis katoliku kirikul lastega seoses on, pole seegi ehk just parim mõte...

(Foto autorilt on selle kasutamiseks luba olemas. :) )

Pasta kõrvitsaseemnepestoga

2010-02-01T23:53:00.000+02:00

See oli mõned päevad tagasi, siis kui mul kodus veel kraanist vett tuli ja elu potilill (kas vesiroosi saaks potis kasvatada?) oli, mil ma võtsin ette oma söögikraamikappi veidi kriitilisemalt üle vaadata. Ja leidsin sealt praktiliselt kaks aastat seisnud pestopurgi, mille me kunagi Professori juubeli tähistamise aegu Viinist koju tarisime. Ehtne austerlane ja nende (eelkõige siis muidugi Graz'i linna kandi) spetsialiteet ehk kõrvitsaseemnepesto. Kõrvitsaseemneõliga ja puha. No ja kuna selle best before oli tõtt-öelda juba mõne nädala eest kätte jõudnud, siis ma lihtsalt pidin sellega midagi ette võtma. Sest ära viskamine ei olnud absoluutselt an option, esiteks oli see mu mäletamist mööda kaunikesti kallis purgikene ja teiseks on Emanda (ja vahel ka kaasaga) peetavad Solgipangeklubi istungid meid piisavalt treeninud, et mõni päev üle säilivusaja läinud tärmin meid nüüd küll ei heiduta.

"Nojah, kui pesto, siis pesto," ütles fantaasiavaene mina iseendale, "siis ju lihtsalt peab selle all olema pasta." Rabasin seega kapist ühe pesa ehtsat, sellist laiemat lindnuudlit meenutavat itaalia munapastat (kindlasti on sellel ka mingi udupeen nimetus aga ma isegi ei viitsinud seda pakilt välja lugeda, rääkimata siis meelde jätmisest) ja virutasin selle potti. Keerasin pestopurgilt kaane maha, proovisin seda kraami ja otsustasin, et üks ports kenasti krõbedalt krõmpsuks lastud kysla seibikesi on täiesti vältimatud. Need ongi need helepruunikad ja kohati auklikud (nagu taani raha, eksole) asjad, mis ka pildilt kenasti näha.

Kui ma olin ülalpool presenteeritud foto juba ära teinud, siis ma leidsin, et kuigi aurav, on pastaollus kaugelt liiga kuiva väljanägemisega ja surasin kogu sellele kremplile peale veel ühe kena mahlase sidrunipoole lapikuks pressimisest saadud vedeliku. Kusjuures mulle see sümbioos täitsa meeldis. Uut (ja mahlasemat) fotot ei viitsinud aga tegema hakata.

Itaalia köök (noh, antud juhul siis ilmselt Põhja-Itaalia ja Lõuna-Austria segunenud köök) on muide üks mu alati toimivatest ettekäänetest, miks peab (tsiteerides Katit) "veint jooma". Sest olgem ausad, vähemalt pastad on küll ilma veinita väga poolikud. Pitsa kõrvale võib veel rahulikult kasvõi tsotsa-tsoolat või ölutit juua aga pastade juures täiendab (enamasti! - aga mitte obligatoorselt) valge vein maitset rohkem kui rubla võrra.

Ja õnneks oli mul veinikapis samuti täiesti olemas ehtne austerlane (Wachau piirkonna Grüner Veltliner), mille seltsimees Maimu mulle nädalapäevad varem külas käies pruukostiks tõi aga mille avamiseni me tookord ei jõudnud, sest nii palju oli eelnevalt vaja ju proovida erinevaid vahutavaid vedelikke. :P

Seega sain ma nüüd uhkes üksinduses (mis iseenesest polnud ju eesmärk aga kedagi polnud läheduses või hõikeulatuses...) kõike seda proovida ja no oli ikka hea küll! To cut the long story short: see kõrvitsaseemnevärk oli tegelikult väga mõnus ja ma tõesti ei tea, miks Eestis keegi midagi sellist teha pole võtnud. Aeg-ajalt ostaks mina seda värki küll.
- - - - -
Jah, see oli siis. Aga nüüd on teised ajad. Nüüd ma käin päeviti kohvikuid ja muid söögikohti mööda (sest kodus väga palju süüa ei saa - nõusidki ei saa ju pesta, eksole) ja õhtuti - nagu näiteks täna - hiilin pimeduse varjus endale küla peale poolsalaja mikroahjus pop-corn'i tegema.

Kui jaanipäev varsti ei laeku, siis ma kolin osaliselt ilmselt ema juurde tagasi. Vähemalt seniks kuni see igikelts ära sulab. :)

Kümme aastat varem - 24/01/00 - 30/01/00

2010-01-31T18:28:00.002+02:00

24/01/2000 - 30/01/2000.

As I had decided not to worry about upcoming travelling, I did literally nothing to prepare myself for this and so I had nice everyday routine during Monday. In fact I also laughed then about my future roommate in Spain who had troubles selecting the right clothes and everything... But then, on Tuesday I suddenly realised how many things I have to do before leaving and whole day ran through the city only to find out that everything I need, is sold out. In the end (as I noticed in our hotel in Playa del Ingles), I had forgot to pack some important things (like socks and condoms for example) into my bag and so I had to borrow these from my travelmate K. And these were not the last things I borrowed from him...

Wednesday I travelled with bus to Tallinn and after few minutes of waiting there, K. came and we drove to his working place, a nice big house in the heart of our capital. After a cup of marvellous lemon-tea and watching some new gay-mags, we had a lunch in one of countless cellar-restaurants of old town and then it was already time to harbour where our ferry left Tallinn at 6 PM.

I personally find ferries boring, there's not much to do and so we spent our time with some windowshopping at tax-free shops and drinking cava in our cabin, we had to prepare ourselves for Spain after all! Ferry was in Helsinki, Finland after few hours but as our plane was only in the early morning, we spent the night in ferry. 6 AM next day the gates were opened specially for two of us, we met sleepy borderguards who decided in the end that we're not members of Russian mafia or hookers and let us go through. Once outside, we took a cab to Vantaa airport and arrived just in time. Which doesn't mean that plane was in time. Thanks to some mumbling there our plane was few minutes late from our schedule and that caused a 25-minutes delay before our takeoff. It was Britannia's plane this time, a Boeing 757, specially re-designed for charter flights which means of course that I didn't had much space to feel myself comfortably.

/ Censored portion of text about flying over Paris, watching the Eiffel tower from the height of 11+ kilometres, what happened then in the plane and about elderly lady next to us :) / *

We were even more late because of strong winds in Scandinavia and we landed in Fuerteventura some 35-40 minutes later than planned. Some passengers began their vacation on that island and we had to fly after 30 minutes to Las Palmas, Gran Canaria but then they realised that one traveller is missing. No-one knew his/her name and we waited for ages (almost a hour) for that mysterious person before we followed our flight. Without the missed man/woman. So in the end we were about 2 hours late from our flight schedule and had spent in plane (or Fuerteventura's airport) ca 10 hours. Like a flight to Thailand!

_____
*On asju, millest ma kümme aastat tagasi rahulikult kirjutasin aga mida ma praegusel ajahetkel ei pea vajalikuks uuesti avalikkuse ette lasta. Lõppude lõpuks ei saa meie kollasele pressile ka liiga palju konte hambusse anda. :)

Ja veel nii lisamärkuse korras. Mehest, kellega ma sel nädalal kümme aastat tagasi peale mitme kuu pikkust võrgusuhtlust esimest korda vis-à-vis kohtusin ja kellega me koos Kanaaridele lendasime mõttega raha kokku hoida (ehk et mitte ühese toa lisatasu maksta, sest mingi suvalise ja absoluutselt tundmatu tegelasega ma keeldun ühes toas elamast) olla lihtsalt toakaaslased, sai kõigi osapoolte jaoks üksjagu ootamatult mu kaasa. Ütle siis veel, et internet pole real thing... :)

Kümme

2010-01-30T20:56:00.003+02:00

See oli küll juba mitu päeva tagasi, mil Ööhulkur mulle teada andis, et ta on mu suunas ühe meemi teele pannud. Ja et praegu on talvine aeg, siis võttis sellel läbi lume sumbates kohalejõudmine natuke aega ning see koputas ukse taga just täpselt siis ja praegu, kui ma parajasti kaminat kütan ning püüan endale leida igasugu ettekäändeid, et mitte midagi tarvilikku ning ühiskonnale kasulikku korda saata.

Niisiis küsimused teemal "mida sa tegid siis kui...":

1. esimene inimene astus kuule 21.7. 1969
Päris kindel on see, et ma kasvatasin sel ajal usinasti enda jäsemeid (ja ehk ka muid kehaosi) pikemaks. Millegi muu väitmine võiks juba enesepettuse valdkonda kalduda, lõppude lõpuks oli see ju NII ammu...

2. John Lennon mõrvati 8.12.1980
Pole õrna aimugi. Lennoni surmast muide kuulsin ma alles mitu aega hiljem kui (vist) "Noorte Hääles" miski sellekohane lühidokumentaaljutuke ilmus. Selline propagandamaiguline oli teine, rääkides südantlõhestava loo sellest, kuidas maailma rahu eest võidelnud mees julmalt mõrvati kui ta peale mitmeaastast lapsekasvatamispausi uuesti söandas plaate ilmutama hakata. Just sellest artiklist jäi meelde ka paari päeva eest meie seast lahkunud kirjanikuhärra Salingeri nimi ning sel ajal väga jaburana tundunud raamatupealkiri. "Kuristik rukkis". Mitte et lugudel banaanikala püüdmise parimast päevast või puuseppade sarikate kõrgele tõstmisest nüüd oluliselt vähemjaburad pealkirjad oleks.

3. Tshernobõli aatomielektrijaamas plahvatas 26.4.1986
Kah mäluauk. Ilmselt jõin ma juba siis liiga palju aga õnneks ma enam ei mäleta seda. :)

Veidi hiljem kui ümbruskonnast tuttavaid onusi sinna minema hakkas (ja mõned sealt isegi tagasigi tulid), kuulsin ma skeemidest, mida üritati rakendada, et nõukogude mehe sunduslikust aukohustusest pääseda. On ka tähelepanuväärne, et kui muidu pidime me seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel üsna rutiinse regulaarsusega osalema tsiviilkaitseõppustel, jooksma häiresignaali peale distsiplineeritult varjendisse (ühel korral algkoolis, kus varjend lihtsalt puudus, küll ka lihtsalt majast välja kooli kõrvale asfaldiplatsile - ilmselt seekord saatsid pahad imperialistid sellise uuendusliku aatomipommi, mis kasutati hoonetes seespidiselt...), kuulama mingit tarka juttu ja vahtima värviliste piltidega plakateid, milledel kujutet moondunud jäsemeid, tuumapuravikke ning igasugu huvitavaid versioone löövetest, põletushaavadest ja muust sellisest, siis Tšernobõli aegadel midagi sellist ei toimunud. Kõik oli normaalne, vaid meie füüsikaõpetaja soovitas mokaotsast, et tema meie asemel veedaks neil päevil, mil kiirgavate elementaarosakeste pilve serv turistina Eestimaad väisas, võimalikult palju aega kindlate kiviseinte vahel ning ei pistaks oma nina õue. Me vist isegi järgisime seda nõuannet.

4. Balti kett 23.8. 1989
Olin teist aastat vene kroonu koosseisus Eestit okupeerimas. Vaatasime lätlaste ja leedukatega telekast seda ketivärki ning ilmselt jõime pärast kusagil tagumistes garaažides end varjanud KrAZ-260-e mugavas kabiinis oma salavarudest võetud ukraina samakat, haukasime peale ukraina soolapekki ning jõrisesime seda ketilaulukest "Estija, Latvia, Lietuva". Leedu keeles seepärast, et leedu poisid ainsana oskasid meist talutaval tasemel laulda. :)

5. Estonia uppus 28.9.1994
See oli üks neist kordadest, kus uudisekildudest kujunes alguses natuke nihkes pilt. Ah et laev uppus ära või? No hea küll, eks inimesed saavad siis teiste laevadega oma sihtkohta edasi sõita. Tegelikkus jõudis hiljem veidi suurema pauguga kohale.

Kusjuures üks lugu oli ju veel sellega, et ma oleks teoreetiliselt võinud samal laeval olla. Nimelt pidime me paar kuud varem koos sõbrapoisi ja ühe ruotslasega äärepealt tegema ühisfirma aga ma lihtsalt ei viitsinud asju ajada ning kogu see värk jäi ripakile. Kannatamatu rootslane leidis endale lõpuks siit teise kompanjoni ning nad pidid hakkama Eestisse arvutustehnikat tarnima ja sõitsid mingit lepingut sõlmima. Eesti kutt kasutas võimalust ning lendas päev varem Stockholmi, rootslane läks aga selle saatusliku laevareisiga ning sinna alla ta jäigi.

Ütle siis veel, et laiskusest ei ole kasu.

6. Diana suri 31.8. 1997

Olin kodus , tegelesin ilmselt mingi paberijamaga ning vaatasin silmanurgast teleka uudistesaateid, kus neid Pariisi kaadreid kedrati lõputult edasi ja tagasi. Diana matuse otseülekande ajal tegime me minu meelest oma kunagisest põllumaast aastakümnetega võsaks saanud "metsas" natuke küttepuid aga tänu videomaki-nimelisele tehnikaimele vaatasime tseremooniat hiljem lindilt.

7. saabus aasta 2000
Eelnevalt kindlustusin igaks juhuks paljukäratud Y2K probleemi vastu, tehes oma olulisematest e-mailidest, mingitest vajalikku infot täistuubitud exceli-tabelitest ja muust sellisest ketastele paar tagavarakoopiat. 31. detsembri õhtul tõin vanaema maalt linna, sõime õhtusöögi ja siis sõitsin mina maale tagasi, panin oma tolleaegse traditsioonilise aastavahetusplaadi (Eloy "Silent cries and mighty echoes") mängima ning lugesin ihuüksi suures maamajas enne magamaminemist natuke ühte raamatut. Millist, ei mäleta.

8. toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001
See tundus alguses veelgi absurdsem kui "Estonia" lugu. "Hea küll," mõtlesin ma kodus CNN-i vaadates, "kaksikornid veel aga et ka Pentagon, mille läbimatust kaitsetsoonist oli mitte väga palju varem pasundatud, see muudab selle kõik uskumatuks." Mis iganes seal siis ka tegelikult ei toimunud, fakt on see, et seekord läks mu kaasal napilt õnneks. Oli ta ju just mõned päevad varem Ühendriikidest tagasi koju jõudnud, kasutades selleks täpselt sama lennuvälja, kuskohast tõusid õhku ka tornidesse kihutanud aeroplaanid.

9. Michael Jackson suri 25.6. 2009
Mina muidugi vabandama aga see uudis ei tekitanud minus küll mingeid erilisi emotsioone. Eks ta oli juba mõnda aega oma üle vindi keeratud veidrustega mittefännide jaoks üks paras zombi ju niikuinii ning pikemat aega tundus, et see on ju vaid aja küsimus, millal asi ära vormistatakse. Ühest küljest muidugi kahju ka, et kunagi tõesti andekas olnud inimene nii vara ära läks. Andekus lõppes minu meelest tal aga "Dangerous"-albumiga ning kõik hilisem oli juba tragikoomika valdkonnast. Tõsi, olles nüüd ära vaadanud ka "This is it'i", tuleb tunnistada, et juhul kui selle filmi näol tegu ei olnud eriti suurejoonelise pettusega, oli MJ suuteline veel esinema, laulma ja hüplema küll. Aga kõik need vokaal-verbaalsed häälitsused, mis tal laulusõnade vahel suust välja tulid, olid juba rohkem kui piinlikud.

10. Milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?
Kas eile oli mingit uudist, mida peaks tuleviku tarvis meelde jätma?

Keskpäeva paiku helistas siinses blogis Koogineiu nime all figureeriv tütarlaps ning arvas, et ta tuleb mulle kohe külla ning siis me võiksime pärast ehk Lõksu minna klaasikesele veinile. Mõeldud-tehtud, polnud me ju umbes-täpselt pool aastat kokku saanud. Lõpuks lobisesime seal mitu tundi ning siis läks tema spaasse mingile tüdrukute saunapeole ja mina kulgesin ühte varasemat lubadust täitma.

Täna see-eest oli palju tähelepanuväärsem päev. Kuigi me saime Koogineiuga uuesti kokku ja seekord ühines ka tööandja korraldatud väljasõidust toibunud Emand meiega, oli hittsündmuseks fakt, et esimest korda selle aja jooksul, mis ma seal oma majas elanud olen, külmus lõuna paiku lõpuks siis ka mul veetoru ära. Hommikul veel oli ja lõuna ajal enam netu. Niipalju siis tänasest külmapealinna tiitlist siin perifeerias.

11. Lennart Meri matused, 26. 03. 2006
See ei olnud küll algses meemis aga kuna ma natuke selle värgi jälgi veebi mööda taga ajasin, siis leidsin, et vähemalt kahel juhul oli ka see küsimus lisatud. Millele on lihtne vastata. Me hakkasime samal hommikul Tallinnast läbi Praha Ateenasse lendama ning olime natuke mures, et kas Eestisse saabuvate (ja siit hiljem lahkuvate) prominentsete väliskülaliste tõttu meie TLL-PRG lend üldse toimub. Aga toimus, jõudsime mõne tunni pärast ilusasti ka Kreekasse ning veel paar tundi hiljem kui me olime keset linna laiuvate Hadrianuse raamatukogu varemete kõrval leidnud ühe imepisikese (ja seda sümpaatsema) oikumeenilise kiriku, panime Lennule sinna kõige suurema küünla, mida oli võimalik sealt leida. See oli ikka rohkem kui meeter pikk...

Flash Gordon (1980)

2010-01-25T22:44:00.001+02:00

Flash Gordon
Lavastaja: Mike Hodges
1980
http://imdb.com/title/tt0080745/

Ming Halastamatu on üks kangesti hiinlase nägu pahalane, kes pesitseb kusagil seal ülevalpool pilvi ning kes ühel mitte nii heal päeval hakkab puhtast igavusest jupphaaval Maad hävitama. Maavärinad, vulkaanipursked, orkaanid ja muu selline on tal kenasti süstemaatiliselt kaugjuhtimispuldile kirja pandud ning oma saatanliku naeru saatel ta neid nuppe ka sõtkub.

Umbes samal ajal hakkab staarsportlane Flash Gordon puhkuselt tagasi lendama ning tutvub turbulentsis rappuvas lennukis nägusa ajakirjanikupreili Dale Arden'iga. Peagi loobitakse lennukit juba igas suunas ja ühel hetkel kaovad kokpitist ka piloodid ning meie kangelane peab lennuki tagasi ühes tükis maa peale tagasi tooma. (Mitte nagu originaalkoomiksis, kus nad kasutavad langevarju.) Noh, enam-vähem see tal õnnestubki. Mitmete eksootiliste kasvuhoonetaimede hinnaga.

Niisiis leiavad Flash ja Dale end ootamatult purustatud kasvuhoone omaniku, hullu teadlase, dr. Hans Zarkov'i juurest, kes meelitab/sunnib noored enda leiutatud kosmoseraketti ning järgnenud kakluse käigus suudavad nad loomulikult natuke raketi suurt punast stardinuppu taguda ja nii nad üles lähevadki. Teadlane on nimelt veendunud, et ta on lahendanud Maad tabanud kataklüsmide saladuse ning ainsateks põhjusteks saavad olla avakosmosest lähtuvad mõjutused. Mis tähendab, et tuleb lennata sinna, et nii-öelda kätt elu pulsil hoida. Muidugi on tal õigus ja varsti selgub, et asi on veelgi hullem, nimelt on igavlev Ming valmis Kuud Maale kukutama.

Edasi tuleb palju kangelastegusid, natuke romantikat, veel kangelastegusid (korralikule kangelasele kohaselt sureb Flash nende käigus kohe mitu korda) ja kõige lõpus happy end. Või noh, kui viimast kaadrit arvestada, siis kaugemas perspektiivis ehk ka mitte nii happy.

See on üks kummaline film. Vaatasin seda eile öösel üle aastakümnete ja see on ajale ikka väga halvasti vastu pannud. Tegelikult mõtlesin ma esimese kolmandiku peal paaril korral, et panen masina kinni. Ja siis mingist hetkest peale läks lõpuni ludinaga välja. Ilmselt sellest hetkest kui ma hakkasin seda vaatama mitte kui kultusliku camp-filmi (mida see kolmekümne aasta eest kahtlemata oli, see oli isegi nii camp, et väljaspoolt Suurbritanniat kukkus üsna suure kolinaga kassadest läbi) vaid kui selle kultusliku camp-filmi paroodiat. Aga tõsi ta on, et nii kehva kvaliteediga efekte ei oleks nii suure eelarvega filmist, mis valmis tervelt kolm aastat peale esimesi tähevarsi, küll enam oodanud. Omal ajal pätakana kõlbas muidugi vaadata küll. :)

Paar "ahaa!" kohta oli ka. Nüüd ma siis tean, kuskohast Cameron oma Avatari hõljuvad mäed võttis ning samuti kõlab siin esimest korda Queen'iga seonduvalt fraas "Who wants to live forever". Nimelt on Queen "Flash Gordon'i" filmi enamiku muusika autoriks ja esitajaks (olles filmiajaloos esimeste rockbändide seas, kellele selline ülesanne anti - praegu kohe ei tulegi peale Pink Floyd'i kedagi varasemat meelde...) ning kuigi ülalmainit fraas tuleb pistrikmeeste (kes tõele au andes näevad rohkem küll välja nagu postapokalüptilises maailmas elavad ning oma öid ja päevi bakhanaaliatega sisustavad peainglid) pealiku suust, kulus veel vaid mõni aasta ja rokkarid kirjutasidki ühe teise filmi ("Highlander", eksole) heliriba tarvis ühe oma suurimatest hittidest.

Nostalgiapunktid.

6/10

Donkey Xote (2007)

2010-01-24T23:03:00.003+02:00

Donkey Xote
Lavastaja: Jose Pozo
2007
http://imdb.com/title/tt0419704/

Elas kord üks romantiline mees, kes luges hunnikute kaupa raamatuid ning unistas vapraks rüütliks saamisest. Ja ühel ilusal päeval sai ta aru, et ta saatuseks on oma armastatud raamatute juurest koos ustava Sanchoga laia maailma minna, võidelda pahade hiiglastega ning mis kõige tähtsam: võita oma armastatud Dulcinea süda. Ja peale seda kõike elada rahus ja harmoonias aegade lõpuni...

Ei. See polnud üldse niimoodi. Õnneks on meil aga käepärast võtta eeslist hobuseks löödud asjaosaline (ta on muide tuttav ka "Shreki"-filmidest tuntud eesliga), kes jutustab meile sellest, mis tegelikult juhtus. Ja see lugu räägib ilmselt robot Marvini kaksikvennast, hobuse karikatuurist Rocinantest, kes seiklemise asemel veedaks oma aega palju parema meelega tibudele militaardrilli tehes, Vale-Dulcineast ja tervest karjast kaunitari kätt jahtivatest Vale-Don-Quijotedest (nende seas ka Peeter Paan...), idamaiseid võitluskunste õppinud kukest ning kõige tipuks veel ka muscle mary drag queen'ist hobusest.

Parajalt jabur ja koomiline kompott aga päris rohelise sookolli filmide tasemele see vähemalt meelelahutusliku külje pealt ei jõua.

5/10

Kümme aastat varem - 17/01/00 - 23/01/00

2010-01-24T18:28:00.001+02:00

17/01/2000 - 23/01/2000.

Monday was covered perfectly in my previous entry, Tuesday morning I spent few hours in my shop and then decided to go home, so I did and fell in sleep. In the middle of day. Only excuse could be my lifestyle (staying up all nights) and so I slept for hours... Next two days were grey ones again but on Friday (again that Friday!) around midday I heard a noise and crying outside on the street and there were two women, having a serious fight, both rolling in the dirt, grease and melted snow, it was like mudwrestling but they were much more aggressive. However soon three men came and separated them. Later I heard from one lady (she's very valuable source of information, living in same house where's my shop) that these women were fighting for man, one's husband and other's lover and most ironic fact that they're sisters...

Weekend was lazy one. As at last snow came down, I had very boring day in shop on Saturday, all the people seemed to freeze in their homes. Most of Sunday I was watching two blue screens, my PC and TV.

About next week. As I'm having a weekly trip, starting Wednesday, to some warmer place (okay, it's Playa del Ingles again), next update will be made after two weeks. Also hopefully another story will be added soon into Travel stories section. So far, enjoy your own life!

Kümme aastat varem - 10/01/00 - 16/01/00

2010-01-18T18:28:00.001+02:00

10/01/2000 - 16/01/2000.

I'm late again with this entry, it's third time when I'm late, I believe. Days passed by so quickly and I didn't noticed before today (18th January) that I missed the deadline...

Anything else that last week was busy? Actually I've received some e-mails where people want to know what exactly makes me sometimes feel like squirrel in the wheel. Funny thing is that when I sat back and started thinking, to my surprise I found out that it's the regular everyday doings. I can pretty well imagine why modern people don't have time, ever. To illustrate my nice speech, here's the description of my yesterday's actions.

I woke up about 8.30 AM (running my own company and being boss still have some good sides), then at 9 AM I was trying to catch one man by phone and say that I have to cancel our evening's meeting (BTW, it is strictly business contact with that guy, nothing personal), after 15 or so minutes and seven phonecalls to different places I gave up because he seemed to be lost from our planet (he was back around midday when I accidentally met him on our market), then I had another meeting with one old lady who wanted to sell her jewels but sadly these were from fifties-sixties and made from brass with green glass "almonds"... Then at 10.15 I bought a new mattress for my parent's bed but as the store didn't had transport (can you imagine furniture shop which don't have their own cars? you can't? well, then I'm living in the land of all possibilities, just like Alice...) I had to use my own car. With a help of my brother I put this on the roof of my "Moskvitch" but before we could properly fix it, a playful little whirlwind came and second later this new mattress was relaxing on the street. Thankfully it was still in the plastic bag and nothing bad happened... After we transported it to our parent's apartment, a guy from Tallinn phoned and we agreed the last details of our small trip on next week, then I was back in town and few minutes after noon I arrived to my own place, for next hour I replaced my employee (as she went to lunch), then (ca 1.30 PM) I had another short meeting (friend wanted to hear my opinion about the nice large porcelain vase with handpainted dragons, very chinese however it was painted in Estonia circa 65-70 years ago; really a wonderful item from the porcelain history of Estonia and worth every penny he spent) after what I had a quick cup of tea and salad. Now it's 3 PM, I walked home and started to work with my 70+ e-mails (I'm talking here only about my "business" mail), about fifteen needed more specific answers and next 4 hours I was dealing with these. 7.30 PM I took a break, had short walk outside (it was still cold, wet and disgusting, brrr...) and about 9 PM I was back in front of my PC, tapping the keyboard and preparing some items for next day. It was after midnight when I decided to have some fun too and surfed for a hour or so on more intriguing web-pages. I went to bed at 2.15 AM...

So, pretty regular routine of my days and what I did? Nothing!

Last Saturday I actually had one nice suprise though, a friend's boyfriend (they're living in Tartu actually) marched in and declared that I won a bet, the prize was a large bottle of very nice Spanish cava. At first I couldn't remember either the bet or prize but as he explained, we sealed that wager months ago when I told him that we won't have major Y2K crashes in Estonia and he didn't believed that. I had completely forgot this, I'm glad I was the winner because otherwise it would've been little embarassing for me... Anyway we opened the bottle and soon it was empty. Nice time we had, indeed.

Tuli ja Marillion

2010-01-12T21:37:00.004+02:00

Tundub, et selle aasta alguse üks märksõnu on "tuli". Lisaks Emandaga seotud (kuigi mitte otseselt temast tingitud) juhtumisest on praeguseks selgunud, et Marillioni klahvimees Mark Kelly suutis oma viimasel tuuril kasutatud harmooniumi mõnevõrra segastel asjaoludel (nagu ta ise häbelikult tunnistas, tahtis ta mängida Arthur Brown'i laulu "Fire" ning lisada sellele veidi tõelist fiilingut ning asjad läksid "natuke" käest ära -- ilmselt just sellepärast tal tuuri ajal ei lubatudki harmooniumi küünlajalgades "elusat tuld" kasutada...) hiljuti maha põletada (vt. fotot) ja mees on nüüd tõsise probleemi ees, et kuskohast leida samasuguse kõlaga instrument bändi "Less is more tuuri kevadel Portugalis toimuva viimase kontserdi jaoks. Suurima tõenäosusega peab ta kasutama süntesaatorisse sämplitud saunde.

Marillioni-rinde hea uudis on see, et mehed on tahtmist täis ning valmistuvad alustama uue albumi kirjutamise sessioonidega. Mark lendab vahepeal küll mõneks ajaks perega Taisse puhkama aga hiljemalt kevadel on neil sealsamas päikeselises Portugalis plaanis uus album tõsiselt käsile võtta. Juhhuu!

Kümme aastat varem - 03/01/00 - 09/01/00

2010-01-10T18:28:00.002+02:00

03/01/2000 - 09/01/2000.

Is this the Nordic winter? It's +5 degrees by Celsius outside and it's raining, in the middle of January. Unbelievable!

I discovered on Monday how tired people simply were of that commercial Millennium stuff and how happily they're jumped back into their everyday routine, so no-one seemed to talk much of New Year, conversation topics were strictly something opposite. For example I had to have a small speech on one meeting because a group of Swedish collectors wanted to know more about Estonian glass-factories.

Second day of week passed by so fast that I almost could miss this one, anyway in the evening I was still thinking that it's Monday and when my brother corrected me, I truly was surprised.

Next two days I came home early and sat many hours, tapping on my PC, answering most of unanswered e-mails. This pleasurable job was finished to the end of week but meanwhile I had another weird meeting on Friday. I was going to the bookstore and was walking on the street when somebody hit me lightly. I raised my eyes and looked for that hooligan but none of the people near me seemed to do this, so I continued my way. Some fifteen minutes later, back from store, I walked slowly by the small streets when somebody called me by name. When I turned around, there was some young woman, laughing, she approached to me and tried to grab my balls. She was totally drunk... Nevertheless I don't understand why it's always me who have to meet all the possible freaks in the world! And for some reason I have the feeling that she hitted me before too.

Weekend was a lazy one. Saturday I was in shop, mostly on my own but also I had again a very nice conversation with one Baltic-German Baron who spent with his 3rd wife their Christmas holiday in Estonia again, first time after he had to leave his home here almost 50 years ago. In fact he offered me a job in their Italian landhouse but I refused thankfully. Even if they were serious, housekeeping is not my cup of tea.

Sunday I recorded few CD-Rom discs for myself, collecting a bunch of songs from the albums where I like only one or two songs and putting these "good songs" together onto three discs. Also I scanned few intriguing pics from one vintage "porn-magazine", I will post these in nearer future to newsgroups.

And during whole week was a pain in the ass my new modem which still won't work properly, sometimes it's freezing for minutes, sometimes not connecting with my ISP at all and basically is only spending my money.

Kondoomid poole sajandi tagant

2010-01-09T21:52:00.001+02:00

Reaalsus

2010-01-09T13:50:00.001+02:00

Lie down with dogs (1995)

2010-01-08T13:21:00.003+02:00

Lie down with dogs
Lavastaja: Wally White
1995
http://imdb.com/title/tt0113650/

Tommie elab Suures Õunas, tehes kusagil seal Times Square'i kandis mõttetut tööd flaierite laialijagajana ning ühel kenal päeval viskab tal see kõik lõplikult kopa ette. Poiss otsustab vähemalt ühel suvel oma elu muuta. Niisiis teeb ta kannapöörde ning sõidab Ühendriikide idaranniku ühte gay-keskusesse Provincetown'i (MA) suvitama. Rahatu nagu ta on, üritab ta seal leida tööd ning samal ajal nautida ka ranna- ja ööelu. Noh, seda va seksivärki saab ta seal küll ja veel ning seda ekraanil ka päris sündsuse piiri peal balansseerides (igatahes näiteks Singapuri jaoks oli see liig mis liig ja film sai seal kinokeelu) vaatajale ka näidatakse aga kõige muuga on nagu on. Või pigem küll ei ole.

Peaaegu olematu eelarvega tehtud filmi kohta võiks ju öelda, et kõige hullem välja ei kukkunudki aga tegelikult on see ikka paras jura. Stsenarist-lavastaja-peaosaline-ja-vist-veel-midagi Wally White pärineb küll igati austustväärivast perekonnast (vanavanaisa oli tuntud New Yorgi kohtunik, restoranipidajast vanaisa New Yorgi Restoranide Assotsiatsiooni asutaja jne) ja oli 1995. aastal täitsa kena noorsand aga filmi tegemisega läks tal küll natuke nihu. Kõige parem asi selle kõige juures on DVD esikaane pilt. :)

Samas on siin muidugi ka üht-teist positiivset. Vaadates seda jauramist seal ekraanil, seda kuidas üks "elu armastus" ööpäev hiljem oli juba järgmise ning siis veel ööpäev hiljem kolmanda jne vastu välja vahetatud, siis tuli paratamatult meelde üks samalaadne seltskond siinsamas Eestiski. Peeglina võib see film neile ehk veidi ebamugav tunduda. Kui nad muidugi võtavad üldse ette filmi vaadata ning ei pööra seda oma jaburapoolse elustiili (mille olulised osad on päeviti kusagil butiikides õitseda, õhtuti klubisid-baare-laundže mööda ringi kapata ning oma üle-eelmise õhtu "elu armastust" taga klatšida ning teatada, kui mõttetu see kutt tegelikult ikka on) ülistamiseks.

Muidugi on ka väidetud, et tegu on iroonilise filmi tähtteosega. Sellele nagu vihjaksid filmi pealkiri ja peategelase kohatised otsesed pöördumised kaamera poole aga kui see nii pidigi olema, siis läks see minust küll enamasti suure kaarega mööda. No aga vahest ei pidanudki, tont seda teab. Pole enam kelleltki küsida kah, peasüüdlane on juba üle viie aasta teises ilmas.

4/10

Kümme aastat varem - 27/12/99 - 02/01/00

2010-01-04T18:08:00.003+02:00

27/12/1999 - 02/01/2000.
"So here I am once more, in the playground of the broken hearts, one more experience, one more entry in a diary, self penned..."

Actually I wanted to start my very first entry (which was written months ago) in this online diary of mine with these very first lines of first song of first album of Marillion but somehow I changed my mind, probably because of this "once more" part. Today I don't feel myself being "in the playground of broken hearts" anymore but I couldn't resist using this quote here, in my first entry of (though mathematically not correct) 3rd Millennium. So this is now celebrated and done which makes me hope that whole madness is finally over!

I've been asked what jumps up in first place if I think of last week? It's funny but true, your e-mails were something which I won't forget. Actually there was so many of these (126 e-mails from 97 different people during last 24 hours of 1999!!!) that I'm still shocked. As Jon suggested, we could already make a good fan-club :-) Anyway, I spent happy hours (yes, I also had with me some glasses of whiskey, a Christmas gift from one great Estonian guy) reading all these and now I will need some more days to answer to everybody. As said sometimes earlier, I may be late but I'll try to write my replies as quick as possible.

Other things. My brother decided that he wants a nice little piglet to crown our table on such important occasion. Well, we other agreed and so it was, we had six kilos of damn expensive roasted meat on our holiday table and one by one we found that whole thing was a big mistake... Which left my poor brother to be the only one who had to eat this "thing", in fact he's still not finished with that.

I discovered to my big surprise that Spanish wine could also be bad... I bought a bottle of Spanish red wine which first time ever was pure horror and was straightly watered down.

Friday morning I had last business trip of last year, driving ca 100 kilometres and preparing some items for the future. Then I came back to town, occasionally met two friends and we had a short talk with glass of Carolans (clone of Bailey's) after what I already had to go to dinner with my family. Then I watched some TV and about 1800 seconds before midnight I left the town and went to our landhouse. I had a book with me ('Pet Shop Boys, Literally' by Chris Heath) and spent the last minutes of 1999 and some first hours of 2000 reading this.

In case if I haven't said it before, I don't like the end of year and the period from Christmas to first days of January is lost time for me. That's why I wasn't on some fancy party or simply drinking my mind off, I prefered to be on my own and spend the time in my own way. See, how weird I am!

Thankfully we didn't experienced any troubles with Y2K problem, except some funny ones. So I found an Estonian website which proudly declares that we're living in year 100 (yes, one hundred!), another site (which was countdowning to 2000) announced shyly on 2nd January that countdown failed and whole thing was a major error after all...

So here we are... Year 2000 is here and real, we've overlived another end of world which gives me new hope in mankind. As I used to say in my personal e-mails: Have a neverending best days of your lives, starting right now!

Vikerkaarevärvides Keskerakond ehk Head uut aastat!

2010-01-01T19:02:00.002+02:00

Head uut aastat, kallid seltsimehed! С Новым годом, дорогие товарищи! С Новым годом, с новым счастьем!

Ja et millegagi seda ka illustreerida, siis ilutulestiku poolt illumineeritud imeilusa talveöö ("täpselt nagu vanasti" oli üks aastavahetusöö stammväljendeid - sealt ka nostalgiline avapöördumine) fotograafiliste talletuste asemel panen siia hoopis ühe hiljuti veebist leitud propagandamargikese, mis tõendab ilusasti, et keskerakondlik maailmavaade on end juba eelmise sajandi esimeses pooles vikerkaarevärvidega ehtinud. :)