Juba siis kui kunagi eelmise aasta lõpus see näitus Adamson-Ericus avati, hakkas muuseumi ukse kohal olevas reklaamsildis silma ilmselge näpukas. "No hea küll," mõtlesime siis. "Ehk läks näituse avamisega kiireks ja küll nad selle ära parandavad."
Tutkit. Mitu kuud hiljem oli seis ikka sama ja see foto ongi tehtud hommikul, mil näitus viimast päeva avatud oli. Jänese jüngrid ei leidnud kuude kaupa ühe riigi esindusmuuseumi jaoks viite minutit, ühte kleeptähte ja redelit. Samas võib-olla oli see, tavainimesele küll arusaamatuks jääv (mis need koeralitad siia puutuvad?) pidžin-ingliss taotluslik, et seda ühel turistirohkeimal tänaval niimoodi presenteeriti.
Üks tore toitlustusasutus, mida ma siinkohal puhtast õelusest lähemalt tutvustada ei võta, usub ilmselt väga tõsiselt vanasse rahvatarkusesse, et õlu on vedel leib.
(Ei, ma ei ole fotoga manipuleerinud. See oligi vähemalt sel päeval ainuke päevatoit.)
Provintsilinna kinnisvaraturult võib leida igasugu põnevaid pakkumisi. Siinkohal siis üks selline. Lisaväärtuseks on võimalus suvel karpkalu kasvatada ning talvel uisuväljak luua. Võib-olla õnnestub eelmiselt omanikult kauba peale ka tasuta kummipaat kaasa saada.
Rasked ja keerulised ajad pidavat ikka tasemel kunsti tekitama. Ma juurdlen juba hulk aega, kas selliselt kujutet pudel on tühi või sisaldab imporditud salaviina?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar